Teraspoiss. Jüri Parijõgi

vaja läheb, siis on raskem. Küll saab sellegagi hakkama. Sul emast ju üht-teist järele ikka jäi. Vaatame järele ja kohendame ära. Pesu pole sul mitmel ajal vaja, seda ma tean. Meil, vanadel, ka nagu kergem olla, kui lapsehing majas.”

      „Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.”

      „Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.”

      Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta.

      „Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.”

      3

      Järgmisel nädalal võttis üliõpilane enese mõneks ajaks lauavabrikust lahti ja sõitis maale. Ütles Jaanile, et peab minema ühte vana linnamäge uurima ning mõõtma ja see võtab paar-kolm nädalat aega. Toavõtme andis Jaani hoole alla, lubas tal õhtuti oma toas istumas käia või kui soovib – seal koguni ööd magada. Raamatuid võis vaadata niipalju kui tahtis, ainult segamini ei tohtinud midagi ajada, kuna kirjad ja paberid pidi puutumata jätma.

      „Ole siis tragi poiss,” õpetas ta lõpuks, „ära aga norutama ega nukrutsema hakka. Vaata, et sul ikka midagi teha oleks, siis ei tule kurbi mõtteid. Pea ikka seda meeles, et nüüd pead hakkama ise oma elu korraldama ja seadma.”

      Jaan saatis üliõpilase jaama, lehvitas jaama ees senikaua kui rong silmist kadus. Siis pöördus kodu poole, veidi nukker üliõpilase lahkumise pärast. Kuid sealsamas hakkas ta kordama mõttes äsjasaadud õpetust: vaata, et sul midagi teha oleks, siis ei tule kurbi mõtteid!

      Kodus hakkas ta kohe hoovi pühkima ja puid lõhkuma. Kui nende töödega valmis sai, küsis kojanaiselt, kas ei ole mõnd käiku teha alla linna, pesu ära viia või nii… Et aga midagi teha oleks ja kurbi mõtteid ei tuleks. Õhtul võttis ta kioskist kümme lehte rohkem ja jooksis tänavail hilise õhtuni – et aga jõudeaega ei jääks.

      Nii läksid kõik päevad kiires tegevuses ja askeldusis. Vana kojamees jäi haigeks, hakkas kaebama valusid ristluudes, ja heitis lõpuks koguni voodisse. Nüüd jäi tänava pühkimine ja ka puude kandmine majaprouale Jaani hooleks. Ta sai kõigega hõlpsasti hakkama, seda enam, et palju puid oli valmis saetud juba kojamehe poolt. Tal tarvitses neid ainult pakul peenemaks lõhkuda ja kööki kanda. See oli kerge töö. Tal jäi aega ülegi lennukeid meisterdada ja vastasmaja poistega palli lüüa. Need olid hulga peale rahad kokku pannud ja päris uue võrkpalli ostnud, mida nüüd üle nööri mängiti. Mõnikord satuti nii mänguhoogu, et Jaanil ununesid kodused talitused ja kojanaine käis teda hooviväravalt koju hõikamas. Siis jättis Jaan mängu kohe, jooksis lõõtsutades koju ja küsis juba eemalt:

      ”Kas on midagi vaja teha või kuhugi minna?”

      Ei olnud küll suuremal midagi, aga kui Jaan hea poiss oleks ja selle pesu Reineti härradele ära viiks, seletas kojanaine ja ulatas pesupambu kätte.

      Ühel päeval kuulis Jaan puukuuri, kuidas kojanaine kaevu juures poeprouale seletas, et elu kipub raskeks minema, kui poeproua oleks nii lahke ja annaks talle selle nädala jooksul kraami võlgu. Tuleval nädalal on jälle suurem pesu, siis maksab kõik korralikult ära. Vanamees ka haige, ei võta jalga alla, aga – suud tahavad süüa.

      Jaan tõmbus kuuriukselt tagasi ja jäi terasemalt kuulatama. Sealsamas sähvatas ta peast mõte läbi – sina oled üks suu, kes süüa tahab. Ta ise ei taha seda öelda, aga südames võib küll mõelda, et… Kaugemale ei saanudki Jaan mõelda, sest poeproua ütles ta mõtte lausa välja:

      „Nojaa, sul võõras poiss ka veel toita.”

      „Ei, ei,” tõrjus kojamammi tagasi, „paljuke see poiss nüüd… nagu linnueinet veidi võtab. Ja ta ju liigub ka: toob vett ja puid, on teinekord jalajätkuks, jookseb all linnas ära käia, kui vaja midagi saata.”

      „Ega ma seda ütlegi,” arvas poeproua, „poiss on terane nagu naaskel ja hakkaja iga asja peale, aga kolm suud on ikka rohkem kui kaks suud. Sa küsi õige linna hoolekandest abi. Sealt saavad mõned omagi laste peale abi, miks ei peaks sina saama võõra poisikese kasvatamiseks.”

      „Mine nüüd nendega puid-maid jagama!”

      „Mis seal nüüd jagada või… Aga õigus oleks sul saada küll. Tohvri Liisa on oma kaks last linna varjupaika saatnud, ega ta sinust kehvem ole. Mis õigus on, see nõua välja. Kes sulle selle eest ikka aitäh ütleb, et sa ennast võõra lapse pärast katkestad.”

      „Mis nüüd aitäh või… aga poiss on nii südame külge kasvanud, et ei raatsiks teda kuhugi ära anda. Juba sest ajast saadik sai nagu omaks, kui hakkas siin õues päterdama. Kadunud Annit pidasin ju ka nagu oma tütreks. Jumal on minu lapsed kõik ära võtnud, olgu siis võõraski mul südamesoojendajaks. Aga eks abi kuluks ära küll. Või see kerge on minusugusel vanal inimesel pesupali taga solistada ja asju ajada. Nüüd jäi vanamees ka veel maha, kas tõuseb enam või ei tõusegi.”

      Sellega hoovi peal jutt lõppeski. Poeproua läks poodi, kojanaine kadus pesukööki. Jaan aga istus pakule ja tundis jälle uuesti, et ta on siin võõras, on kellelegi koormaks. Hakkas juba kahetsema, et ta perenaisega, kes ennast tema sugulaseks nimetas, maale karja ei läinud. Kuid nad olid nii vastumeelsed ja kojarahvas ise ei lasknud ka. Nüüd on neil häda temaga. Oleks ta ometi suurem, et võiks juba lauavabrikus tööl käia või mõnda muud ametit võtta. Lenduriks tahaks õppida, kuid ega nad nii noori sinna võta.

      „Nüüd pead hakkama ise oma elu korraldama ja seadma,” kordas ta mõttes üliõpilase sõnu. „Ära sa töötuna norutama jää, siis tulevad kurvad mõtted tagasi.”

      Ta tõusis pakult, lõhkus mõne aja suure hooga puid, siis aga langes kirves iseenesest maha, ununes töö ja Jaan küsis uuesti eneselt:

      „Kuidas sa korraldad ise enese elu, no kuidas sa korraldad? Lehemüügiga ei teeni kuigi palju, kaks-kolmkümmend senti päevas, rohkem praegu ei saa.”

      Ta võttis rahakoti taskust ja luges oma varanduse üle – kaks krooni nelikümmend senti. Oli kaks ja pool krooni, kuid kümme senti läks Palusalu pildi ostmiseks, seda tahtis ta endale juba ammu. Ja nelikümmend senti läheks palli osamaksuks vastasmaja poistekambale, kui ta mänguosanikuks tahab hakata. Jääb järele kaks krooni – mis sellega saab? Kui mõnda ärisse end pakkuda jooksupoisiks? Saaks kümme-viisteist krooni kuus, ja see oleks juba midagi.

      Ta jättis puulõhkumise sinna paika ja jooksis tänavale. Heas usus ja lootuses tahtis ta pöörduda kesklinna suuremate äride poole – ehk vajatakse jooksupoissi? Esimesse suuremasse ärri kõhkles sisse minna, käis kaua vaateakna taga edasi-tagasi ja seadis mõttes kokku kõnet, millega oma kohasaamise soovi ette kannab:

      „Väga austatud härra… lugupeetud härra äriomanik, kas teil ei ole mõnd jooksupoisi kohta mulle anda… olen praegu ilma kohata. Teen kõik, mida minult nõuate. Kojamees on praegu haige ja kojanaisel üksi on raske kolme suud toita… Ma pean oma elu ise korraldama ja sellepärast on kohta hädasti vaja.”

      Nii ta sammus äri ees edasi tagasi ja mõtles kõnet. Mõnikord sähvatas peast päris ilus lause läbi, aga kui ta kõnet algusest peale kordama hakkas, oli ilus lause ununenud.

      „Ehk tuleb sees jälle meelde,” lohutas ta lõpuks ennast ja astus sisse.

      Teenijad õiendasid riiulite juures, paar ostjat valis kaupa, kuna vanem härra kassas luges ajalehte. Teda ei pandud alul tähelegi. Ta tammus kärsitult ühelt jalalt teisele, tuletas meelde kõne algust, kuid nüüd oli see õieti meelest läinud. Tahtis juba välja tulla, kuid seal pöörduski üks müüja tema poole ja küsis, mis poisil vaja.

      Nüüd pahvatas Jaan järsult ja nobedalt välja:

      „Väga austatud… mul läheks jooksupoisi kohta vaja… Ma pean oma elu nüüd ise korraldama, kojamees on haige ja kojanaisel on raske kolme suud toita. Kas te ei võtaks mind?”

      Ostjad