Teraspoiss. Jüri Parijõgi

nüüd siit!”

      Jaan ei sallinud kunagi, et keegi peale ema oleks tohtinud teda hellitades puudutada ja kui mõni vanem inimene seda tegigi, siis protestis ta selle vastu kogu olemusega. Kuid üliõpilase puudutamises tundis ta midagi sõbralikku ning sooja ja jõuduandvat.

      Üldse oli see üliõpilane hoovimajast teistsugune kui muud suured inimesed. Ta kõneles Jaaniga mõnikord nagu endasugusega, ei pidanud teda väikeseks ega abituks. Nii hea oli temaga kohtuda ja kuulata, kuidas ta küsis:

      „Noh, Jaan-poiss, kuidas käsi käib? Kas tuled täna minu poole?”

      Ta pani Jaani harilikult diivanile istuma, näitas pildiraamatuid, kõneles võõraist maist ja rääkis ka muud juttu nagu suure inimesega. Ja see oli nii hea. Jaan teab isegi, et ta alles poiss on, kuid see ei anna suurtele veel õigust temaga ainult lorijuttu ajada või hellitada nagu titat. Üliõpilane seda ei tee, ometi on ta pikk ja temast palju targem.

      Jaanil oli nüüdki hea sammuda selle suure mehe kõrval, kes leinaga kaasa ei halise, vaid aitab muret vaikides kanda nagu mees kunagi. Las ta puudutab pealegi õlast ja ütleb: „Nüüd siit!”, see ei tee midagi.

      Kui nad koju jõudsid, oli kojanaine hooviväravas vastas ja hädaldas:

      „Kus sa ometi olid, vaene laps? Me olime sinu pärast juba mures, et kuhu lähed ja mis teed suure kurvastusega.”

      Enne kui Jaan vastata jõudis, ütles üliõpilane:

      „Kus ta siis pidi olema – ta viibis veel veidi aega ema haual.”

      Jaanile meeldis see, et üliõpilane ütles „viibis ema haual” ega lausunud tema nutuhoost midagi. See oli tema oma asi ja sellega ei tohtinud teistel olla midagi tegemist. Ja et üliõpilane sellest teistele ei kõnelnud, see tõstis tema väärtust Jaani silmis veelgi.

      Nüüd kutsus kojanaine Jaani enda poole ööseks, et kuidas ta üksi magab seal tühjas ja kõledas toas. Jaanil ei olnud selle vastu midagi, ükskõik, kus magab, kas saabki täna öösi magada. Kuid ta kartis, et kojanaine hakkab taas nutma ja teda haletsema, ja seda ta ei tahtnud. Tal on isegi raske, miks peaksid teised seda veel meelde tuletama. Oleksid nad nii nagu üliõpilane, et vaikiksid ainult ja oleksid muidu osavõtlikult sõbralikud, kuid seda nad ei ole.

      „Eks ma tule,” ütles ta kojanaisele, kuid taganes sealjuures paar sammu ja surus enese üliõpilase vastu – tema vastu võib ennast suruda, see annab jõudu ja kergendust.

      „Jäägu täna nii, et Jaan tuleb minu juurde,” ütles nüüd üliõpilane, kes olukorra läbi nägi. „Ta võib seal magada diivanil, eks siis homme näe, mis saab.”

      Nii jäigi, Jaan läks hoovimajja üliõpilase tuppa, kus see talle kohe diivanile magamisaseme valmistas ja puhkama käskis heita.

      „Nüüd pikuta seni kui ma priimusega teevett keedan. Kuum tee ajab külmavärinad välja,” ütles ta õlgu väristades ja käsi hõõrudes. „Ime, et tänane õhtu nii jahe on.”

      „See üliõpilane on tõepoolest tore mees,” arutas Jaan endamisi. „Ta ei ütlegi, et minu pärast teed keedab, ütleb vaid, et tal endal on külmavärinad.”

      Pärast teejoomist tundis Jaan soojust kogu kehas. Ja üliõpilase vastu tundis ta sellist hellust, et oleks veel kord ta juurde läinud ja ennast tema vastu surunud.

      „Kuid olgu peale,” otsustas ta mõttes, „jäägu pealegi minemata. Nii on kenam ja parem.”

      Siis tundis ta, kuidas mõnus roidumus ja väsimus hakkas levima kogu kehas, silmalaugudes, kätes, jalgades ja seljaski. Ta naeratas veel kord üle laua suurele mehele, kes seisis ahju ääres ja vaatas teda vaikides, siis pani pea padjale ja uinus kohe.

      Kui ta järgmisel hommikul ärkas, paistis päike juba üle tänavamajade katuse. Tuba oli tühi, nähtavasti oli üliõpilane juba lauavabrikusse läinud, kus ta suvevaheajal tööl käis.

      Täiesti väljapuhanult tõusis Jaan üles, läks akna juurde ja vaatas hoovile. Seal seisis kaevu ääres kojanaine ja lõi vett. Täna olid tal jälle vanad riided seljas, ta oli neis kärme ja hakkaja, mitte nii, nagu eile surnuaial. Nüüd meenusid Jaanile jälle eilsed matused, ema surm ja kõik muu. Ja näis, nagu oleks kohe selle meelde tulles päike läinud pilve taha, õhk muutunud taas jahedaks, nii et külmavärinad hakkasid õlgu vapustama.

      Ja nüüd tulid Jaanile imelikud päevad, kordus seesama, mis eile kalmistul – ta uskus, et ema on surnud, kuid ei uskunud ka. Kui ta üles oma tuppa läks, oli siin kõik endine, ainult ema puudus. Kuid ta puudus ennemaltki sageli, kas käis poes, või tellijaile tööd ära viimas. Ta tuli aga iga kord jälle tagasi, miks ei või nüüdki tagasi tulla? Imelik on see surm – asjad, maja, teised inimesed jäävad järele, ainult ema ei ole enam. Ja muidu läheb elu ka endiselt, päike tõusis täna niisama nagu eilegi, tänaval sõidavad autod, kojanaine lööb vett, üliõpilane läks lauavabrikusse, ainult ema ei ole enam. Imelik on mõelda, et ta ei tulegi enam tagasi.

      Jaan käis tühjas toas ringi, katsus järelejäänud asju, vaatas pilti kummutil, mis kujutas isa ja ema pulmapäeval. Seda pilti vaatas ta alati – isa oli noor tugev mees, ema tema kõrval oli väike ning õrn. Isa hoidis ema käe alt kinni, kuna ema surus teise käega suurt lillekimpu vastu rinda. Nüüd ei ole neid enam kumbagi. Kas nad taevas peaksid kohtuma? Ehk seisavadki praegu seal üleval laulatusriides nagu siin pildil? Isa Jaan ei mäleta, ta suri tüüfusse siis, kui Jaan ei olnud veel aastanegi. Nüüd on ta kaheteistkümne-aastane ja päris üksi.

      Nii ta kõndis esimestel päevadel pärast matust oma tühjas toas ja mõtles kurbi mõtteid. Sageli kägardus nurka ja hakkas tasakesi nutma. Siis tuli vana kojamees üles ja kutsus alla või soovitas minna teiste poistega mängima.

      „Ära nüüd niipalju nuta,” püüdis ta poissi lohutada. „On ennegi vaeslapsi üles kasvanud ja veel missugusteks meesteks saanud. Kasvad sinagi üles ilma isata ja emata – kui see sulle nii on määratud. Oma elu peab igaüks ise elama.”

      Kojanaine aga pahandas mehega:

      „Mis sa nüüd… las laps nutab mure välja, siis on pärast kergem.”

      Ja Jaan tundiski, et pärast nuttu oli süda palju kergem. Kuid mängijat ja teotsejat tast niipea ei saanud. Juhtus sageli, ei ta jäi kaevu juurde pingile norutama, ega pannud tähelegi koerakutsikat, kes ta najale püsti hüppas ja mängu ootas. Teinekord vaatas tuimalt hooviväraval, märkamata, et naabermaja poisid mängisid paberituustiga võrkpalli või ajasid jalaga kivi mööda kõnniteed.

      Ööd magas ta kord kojarahva, kord üliõpilase juures. Mõlemad olid ta vastu head, kuid üliõpilase juures oli parem. See ei kõnelnud palju, kuid mis ta ütles, see mõjus rahustavalt ja jõuduandvalt.

      Ühel päeval tõi üliõpilane lauavabrikust palju lauatükke ja ja kutsus Jaani endale appi kasti tegema. Hea meelega läks ta appi, hakkas suure hoolega mõõtma kastikülgi, tõi kojamehelt sae, võttis pikimailt lauatükkidelt otsad maha ja sattus varsti tööhoogu. Juba vilistaski töö juures ümisedes laulu ja tegi endamisi märkusi. Üliõpilane tõmbas veidihaaval tööst tagasi, loovutades kogu töö Jaanile. Kui see mõne aja pärast valmis kastiga ta juurde tuli, higine ja kordaläinud tööst rõõmsas ärevuses, ütles ta:

      „Nii, Jaan-poiss, nüüd unustame kurva mineviku ja vaatame, mis tulevik toob. Nüüd tuleb sul enesel igal pool mehe eest väljas olla. Ole mees, ära pead norgu lase!”

      Neid sõnu öeldes astus ta Jaani lähedale, patsutas sõbralikult õlale, nagu tegi seda kalmistul, kui haua juurest ära kutsus. Jaan naeratas siiralt ning usaldavalt, siis vastas, korrates vana kojamehe sõnu:

      „Eks see nii ole. Oma elu peab igaüks ise elama.”

      2

      Järgmise kuu esimesel anti Jaani korter käest, vähene kraam kanti alla kojarahva juurde, kuhu sai ka Jaani voodi ja laud. Kummut viidi hoovimajja üliõpilase tuppa. Nii oli Jaani soov ja üliõpilasel ei olnud midagi selle vastu. Sinna kummutile asetas Jaan ka isa ja ema pildi, lillevaasid ja vaskküünlajalad, seades kõik niisamuti korda