Muinasjutumaa. Chris Colfer

sest ta oli mu esimene toimetaja ja andis kirjanduse alal maailma parimat nõu: „Christopher, sa võiksid oodata, kuni algkool läbi saab, enne ei maksa muretseda, et oled kehv kirjanik.”

      „KORD OLED NII VANA, ET HAKKAD JÄLLE MUINASJUTTE LUGEMA.”

C. S. LEWIS

      SISSEJUHATUS

      KUNINGANNA KÜLASKÄIK

      Maa-alune vangla oli armetu paik. Müüri külge kinnitatud tõrvikud andsid vähe valgust ja seegi hubises. Ülal asuvat p aleed ümbritsevast vallikraavist immitses lehkavat vett. Suured rotid ajasid toitu otsides üksteist mööda põrandat taga. See polnud paik kuninganna jaoks.

      Kesköö oli vaevu möödas ja kõik vaikne, välja arvatud aeg-ajalt kostev ketisahin. Läbi saalides lasuva vaikuse hakkasid kõlama ühe tulija sammud, keegi asus keerdtrepist alla vangikongi tulema.

      Trepil ilmus nähtavale noor naine, keda pealaest jalatallani kattis smaragdroheline rüü. Tasahiljukesi möödus ta ridamisi paiknevatest kongidest ja süütas vangides huvisädeme. Tulija sammud jäid üha aeglasemaks ja süda lõi aina kiiremini.

      Vangid paiknesid vastavalt kuriteole. Mida kaugemale, seda julmemad ja ohtlikumad kurjategijad kongides elutsesid. Naise pilk kinnitus päris koridori lõpus asuvale kongile, mille erilist huvi pakkuvat asukat valvas suurekasvuline erivalvur.

      Naine tuli küsimust esitama. Küsimus oli lihtne, aga näris ööd kui päevad hinge, hoidis ööd läbi ärkvel ja kimbutas isegi nappidel uneminutitel.

      Vastuse, mida tal vaja läks, sai anda vaid üks inimene, ja see inimene asus teispool trelle.

      „Soovin teda näha,” ütles rüütatud naine valvurile.

      „Kellelgi ei lubata teda näha.” Kuuldud soov tegi valvurile peaaegu nalja. „Mul on kuninglikult perekonnalt karmid korraldused.”

      Naine lükkas kapuutsi peast ja paljastas näo. Nahk oli valge kui lumi, juuksed mustad kui süsi ja silmad rohelised kui mets. Tema ilu oli teada üle kogu maa ja tema lugu vaat et kaugemalgi.

      „Palun andeks, Teie Majesteet!” vabandas jahmunud valvur. Kibekähku tegi ta ülemääragi sügava kummarduse. „Ei osanud oodata, et paleest tullakse.”

      „Vabandusi pole vaja,” ütles naine. „Aga palun vaiki mu tänaõhtusest käigust.”

      „Loomulikult,” tõotas valvur ja noogutas pead.

      Naine pöördus näoga trellide poole ja jäi ootama, et võre üles tõstetaks, kuid valvur kõhkles.

      „Kas olete ikka kindel, et soovite sisse minna, teie kõrgeausus?” küsis ta. „Pole teada, milleks kõigeks ta võimeline on.”

      „Pean temaga rääkima,” vastas naine. „Iga hinna eest.”

      Valvur pööras suurt ratast ning võre kerkis. Naine tõmbas sügavalt hinge ja astus võre alt läbi.

      Ta jätkas teekonda mööda pikka ja senisest hämaramat koridori, ja sedamööda, kuidas ta kõndis, kerkisid tema teel võred ja langesid, kui olid ta läbi lasknud. Viimaks jõudis ta koridori lõppu, viimane võre tõsteti üles ja naine astus kongi.

      Ka vang oli naine. Ta istus kongi keskel tooli peal ja vaatas üksisilmi üles pisikese akna poole.

      Vang ootas mõne viivu, enne kui külastajast oma selja taga välja tegi. See oli kogu aja jooksul esimene külastaja ning ta teadis vaatamatagi, kes ta on; keegi teine poleks see saanudki olla.

      „Tere, Lumivalgeke,” ütles vang tasakesi.

      „Tere, võõrasema,” vastas Lumivalgeke ja tema hääl värahtas närviliselt. „Loodan, et su käsi käib hästi.”

      Ehkki Lumivalgeke oli hoolega harjutanud, mida öelda, oli äkki peaaegu võimatu sõna suust saada.

      „Kuulsin, et nüüd oled sina kuninganna,” kostis võõrasema.

      „Tõsi,” vastas Lumivalgeke. „Ma pärisin trooni, nii nagu oli isa soov.”

      „Ja millega olen ma sellise au ära teeninud? Tulid vaatama, kuidas ma närtsin?” küsis võõrasema. Küll oli tal väärikas ja võimukas hääl; teadaolevalt lõid tugevaimadki mehed selle ees vankuma ja sulasid kui jää.

      „Vastupidi,” ütles Lumivalgeke. „Ma tulin aru saama.”

      „Millest aru saama?” küsis võõrasema järsult.

      „Sellest, miks …” Lumivalgeke lõi korraks ebalema. „Sellest, miks sa niimoodi tegid.”

      Ja kui see viimaks öeldud sai, oli Lumivalgekesel tunne, otsekui oleks õlgadelt veerenud suur koorem. Viimaks ometi sai ta esitada küsimuse, mis teda nii rängalt rõhus. Pool sellest raskest ülesandest oli juba seljataga.

      „Maailmas on õige palju asju, mida sina ei mõista,” vastas võõrasema. Ta pööras pead ja vaatas võõrastütrele otsa.

      Üle pika aja nägi Lumivalgeke taas kord võõrasema nägu. See nägu kuulus naisele, kes oli kunagi veatult kaunis, naisele, kes oli kunagi kuninganna. Nüüd oli naine, kes tema ees istus, kõigest vang, kelle ilust oli saanud tige grimass, mis vääris pigem haletsust. „Võibolla,” vastas Lumivalgeke. „Aga kas saab mind selles siis süüdistada, et püüan su tegudest mingit mõtet leida?”

      Lumivalgekese elu viimased aastad olid kuningriigi valitsejateloo kõige skandaalsemad. Igaüks teadis lugu ilmsüüta printsessist, kel tuli end kurja võõrasema eest seitsme pöialpoisi juures varjata. Igaüks teadis kurikuulsast mürgiõunast ja silmipimestavalt kaunist printsist, kes Lumivalgekese varjusurmast päästis.

      Too lugu oli lihtne, aga hilisem ei olnud. Vaatamata sellele, et Lumivalgeke oli äsja abiellunud ja monarhiaga seotud asjade peale kulus nüüd palju aega, leidis ta end pidevalt juurdlemas, kas jutud võõrasema auahnuse kohta ikka tõele vastavad. Sisimas tõrkus vastne kuninganna uskumast, et inimene võiks läbi ja lõhki pahatahtlik olla.

      „Kas sa tead, kuidas sind seal väljas kutsutakse?” küsis Lumivalgeke. „Väljaspool neid vanglamüüre öeldakse sinu kohta kuri kuninganna.”

      „Kui maailm mulle sellise sildi külge kleepis, eks ma õpi siis sellega elama,” kostis Kuri Kuninganna. „Kui maailm kord juba midagi otsustab, siis pole midagi parata.”

      Lumivalgekest üllatas, et võõrasema sellest nii vähe hoolib – tema tahtis, et hooliks. Ta tahtis näha, kas võõrasemas on veel pisutki inimlikkust.

      „Sind taheti hukata, kui need kuriteod, mis sa minu vastu toime panid, avalikuks tulid! Terve kuningriik soovis su surma!” Tunnetega võideldes vaibus Lumivalgekese hääl vaevukuuldavaks sosinaks. „Aga mina ei lubanud. Ma ei saanud …”

      „Kas ma pean sind nüüd elupäästmise eest tänama või?” küsis Kuri Kuninganna. „Kui ootad, et su jalge ette langetaks ja tänumeelt väljendataks, siis tulid küll valesse kongi.”

      „Ega ma siis sinu pärast. Hoopis enda pärast,” ütles Lumivalgeke. „Meeldib see sulle või ei, aga sa oled ainuke ema, kes mul on kunagi olnud. Keeldun uskumast, et sa oled selline hingeta koletis, kelleks kogu ülejäänud maailm sind peab. Olgu see tõsi või mitte, aga mina usun, et sul on süda sees, kas või väga sügaval.”

      Pisarad veeresid mööda Lumivalgekese kahvatut nägu alla. Ta oli endale küll lubanud, et on tugev, aga võõrasema juuresolekul ei suutnud tundeid kuidagi vaos hoida.

      „Sellisel juhul kardan, et sa eksid,” vastas Kuri Kuninganna. „Ainuke hing, mis mul oli, suri juba kaua aega tagasi, ja ainuke süda, mille minu juurest leida võib, on kivist.”

      Kurjal Kuningannal oli tõepoolest kivist süda, aga mitte kehas. Kongi nurgas seisval lauakesel oli inimsüdame kujuline ja suurune kivist süda. See oli ainus ese, mis Kurjale Kuningannale vangiviimisel alles jäeti.

      Lumivalgeke mäletas seda kivi veel lapsepõlvest. See oli võõrasemale väga kallis, Kuri Kuninganna ei lasknud seda hetkekski silmist. Siis ei tohtinud Lumivalgeke seda mingil juhul puudutada ega käes hoida, nüüd aga ei takistanud teda miski.

      Ta