Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

või uudishimulik. Ent vaist ei anna võimu maiste loomade ja taevaste lindude üle, nagu mõned muinasjutud seda kirjeldavad. Vaist võib tähendada seda, et inimene tunnistab loomalikku alget endas ja tunnetab seeläbi igas loomas esinevat inimlikku alget. Legendaarne ustavus, mida seotud loom tunneb oma inimese vastu ei ole sama asi, mida tunneb ustav loom oma peremehe vastu. Pigem on tegemist peegeldusega sellest ustavusest, mille vaistu kandja on pühendanud oma loomast kaaslasele – sarnane loob sarnast.

      Ma ei maganud hästi ja asi polnud ainult selles, et ma polnud enam harjunud öösel magama. Sepistatutest räägitu oli mu enesetunde kõhedaks teinud. Muusikud ronisid üles lakka heinte peale magama, mina aga leidsin endale nurga, kus ma sain selja vastu seina toetada ja nägin samas selgesti ust. Tundus veider öösel jälle tallis olla. See oli hea ja tugev ehitis, jõekividest, mördist ja palkidest. Tallis olid lehm ja käputäis kanu, siis rendihobused ja klientide loomad. Heina ja loomade tuttavad hääled ja lõhnad tõid mulle teravalt meelde Burrichi tallid. Tundsin nende järele järsku tugevamat igatsust kui iial oma toa järele Hirvelossis.

      Mõtlesin, kuidas Burrichil läheb ja kas ta teab Patience’i ohverdustest. Mõtlesin armastusele, mis oli nende vahel kunagi olnud ja kuidas see oli mõjunud Burrichi kohusetundele. Oli ta kunagi mõelnud tagasiminekule, püüetele naist tagasi võita? Ei. Teadsin seda kohe ja kõhklemata. Chivalry vaim jääks igaveseks nende vahele. Ja nüüd ka minu oma.

      Sealt polnud mõtetel pikk maa Mollyni jõudmiseni. Tema oli teinud meie kohta sama otsuse, nagu Burrich enda ja Patience’i kohta. Molly oli mulle öelnud, et minu kinnisideeni küündiv ustavus kuningale tähendas, et me ei saa kunagi kuuluda teineteisele. Nii oli ta leidnud kellegi teise, kellest ta hooliks niisama palju, kui mina hoolisin Verityst. Ma vihkasin tema otsust, kuid teadsin ka, et see oli päästnud ta elu. Ta oli mu maha jätnud. Teda polnud Hirvelossis mu langust ja häbi jagamas.

      Sirutusin taiuga ebamääraselt tema poole, ent peatasin end järsult. Kas ma tõesti tahtsin teda sel ööl näha, tõenäoliselt teise mehe kaisus, teise mehe naisena magamas? Tundsin sellest mõttest rinnus lausa füüsilist valu. Mul polnud õigust luurata õnne järele, mille ta oli endale kätte võitnud. Ometi mõtlesin ma tukkuma jäädes talle ja igatsesin lootusetult selle järele, mis oli meie vahel olnud.

      Mingi väärastunud saatus tõi mulle aga hoopis unenäo Burrichist, erksa, kuid täiesti mõttetu. Ma istusin tema vastas. Tema istus tule ääres laua taga ja parandas rakmeid – seda tegi ta õhtuti sageli. Aga brändi asemel oli tal ees teekruus ja nahk, millega ta töötas, oli hoopis väike madal king, nii tilluke, et kindlasti poleks see talle jalga mahtunud. Ta surus naaskli pehmesse nahka ja see läks liiga kergesti läbi, torkas teda kätte. Ta vandus verd nähes, tõstis siis järsku pilgu ja vabandas kohmakalt minu ees oma sellise keelepruugi pärast.

      Ärkasin segaselt ja arusaamatuses. Kui ma väike olin, valmistas Burrich mulle sageli kingi, kuid ma ei mäletanud, et ta oleks kunagi minu juuresolekul vandumise pärast vabandanud, mina aga olin korduvalt lakse saanud, kui söandasin poisina samu väljendeid kasutada. Naeruväärne. Peletasin unenäo, kuid uni kadus koos sellega.

      Minu ümber, kui ma ümbrust pehmelt uurisin, olid ainult magavate loomade tuimad unenäod. Kõik peale minu olid rahulikud. Mõtted Chade’ist pääsesid mind nokkima ja muret tegema. Ta oli mitmes mõttes vana mees. Kuni kuningas Shrewd elas, oli ta hoolitsenud, et kõik Chade’i vajadused oleksid rahuldatud ja kuninglik salamõrtsukas võiks turvaliselt elada. Chade oli oma salakambrist harva väljunud millekski muuks kui oma „vaikse töö” tegemiseks. Nüüd pidi ta jumal-teab-mida tehes ise hakkama saama, Regali sõdurid aga otsisid teda. Hõõrusin valutavat laupa, aga see ei aidanud. Muretsemisest polnud kasu, aga tundus, et ma ei saa ka lõpetada.

      Kuulsin nelja kerget sammu ja seejärel mütsatust, nagu oleks keegi lakast alla roninud ja viimase redelipulga vahele jätnud. Tõenäoliselt oli üks naistest teel peldikusse. Aga hetke pärast kuulsin Honey sosinat: „Cob?”

      „Mis on?” küsisin tõrksalt.

      Ta pöördus mu hääle poole ja ma kuulsin, kuidas ta pimeduses lähenes. Hundiga koos veedetud aeg oli mu meeli teritanud. Aknaluuk polnud korralikult kinni ja natuke kuuvalgust paistis sisse. Nägin pimeduses ta kogu. „Ma olen siin,” ütlesin, kui ta kõhklema jäi, ning nägin, kuidas ta võpatas, kui mu hääl nii lähedalt kostis. Ta leidis kobamisi tee mu nurka ja istus siis kõheldes mu kõrvale heintele.

      „Ma ei julge uuesti magama jääda,” seletas ta. „Luupainajad.”

      „Ma tean, kuidas sellega on,” ütlesin, imestades, kui suurt kaastunnet see minus tekitas. „Sulged silmad ja kukud kohe tagasi nende sekka.”

      „Täpselt,” ütles ta ja jäi ootavalt vait.

      Aga mul ei olnud muud öelda ja nii me istusime vaikselt pimeduses.

      „Millised luupainajad sul käivad?” küsis ta vaikselt.

      „Üsna vastikud,” vastasin kuivalt. Mul polnud mingit tahtmist neid nendest rääkimisega esile kutsuda.

      „Ma näen unes, et sepistatud ajavad mind taga, aga mu jalad on veeks muutunud ja ma ei saa joosta. Ma muudkui pingutan ja pingutan, nemad aga jõuavad lähemale ja lähemale.”

      „Mh-mh,” nõustusin. See tundus parem, kui näha, kuidas sind pekstakse ja pekstakse ja pekstakse… Peletasin selle mõtte teadvusest.

      „See on nii üksildane – ärgata keset ööd ja karta.”

      Ma arvan, et ta tahab sinuga paarituda. Kas nad nii lihtsalt võtavadki su oma karja?

      „Mis?” küsisin võpatades, vastas aga tüdruk, mitte Öösilm.

      „Ma ütlesin, et on üksildane ärgata keset ööd ja karta. Inimene igatseb turvatunde järele. Kaitstuse järele.”

      „Ma ei tea küll midagi, mis takistaks öistel unenägudel tulemast,” ütlesin kangelt. Tahtsin äkitselt, et ta juba ära läheks.

      „Vahel aitab natuke hellust,” ütles ta vaikselt. Küünitas lähemale ja patsutas mu kätt. Tõmbasin tahtmatult käe ära.

      „Oled sa häbelik, õpipoiss?” küsis ta arglikult.

      „Ma kaotasin lähedase inimese,” ütlesin järsult. „Ma ei taha kedagi teist oma südamesse tema asemele.”

      „Või nii.” Ta tõusis kiiresti ja raputas seelikult heinapepri. „Noh. Vabandust, et ma sind häirisin.”

      Ta hääles oli solvumine, mitte kahetsus.

      Ta pööras ringi ja leidis kobamisi tee lakaredelini. Teadsin, et olin teda solvanud. Ma ei tundnud aga, et see oleks olnud minu süü. Ta läks redelist aeglaselt üles ja mulle tundus, nagu ootaks ta, et ma ta tagasi kutsuksin. Ma ei teinud seda. Kahetsesin, et olin üldse linna tulnud.

      Mina samuti. Nii lähedal kõigile neile inimestele on kehv jahti pidada. Läheb sul veel kaua?

      Ma kardan, et pean mõned päevad koos nendega liikuma, vähemalt kuni järgmise linnani.

      Sa ei paaritu temaga ja ta ei ole kari. Miks sa siis pead seda tegema?

      Ma ei püüdnudki seda tema jaoks sõnadesse panna. Sain edasi anda ainult kohusetunde, aga ta ei saanud aru, kuidas mu ustavus Verityle sunnib mind neid rändureid teel aitama. Nad olid minu inimesed, sest nad olid mu kuninga inimesed. Isegi minu jaoks oli see seos naeruväärselt napp, aga nii see oli. Ma aitan nad turvaliselt järgmisse linna.

      Ma magasin sel ööl veel, aga mitte hästi. Tundus, nagu oleksid Honeyga rääkides lausutud sõnad avanud ukse mu luupainajatele. Vaevalt jõudsin ma unne vajuda, kui tekkis tunne, et mind jälgitakse. Kössitasin madalal oma kongis, palvetasin, et keegi mind ei näeks, ja püsisin nii liikumatult kui võimalik. Mu silmad olid kõvasti kinni surutud nagu lapsel, kes usub, et kui tema ei näe, siis ei nähta ka teda. Ometi tundsin ma endal mind otsiva pilgu puudutust; seda, et Will otsib mind, tundsin ma nii, nagu oleksin teki all peidus, käed aga katsusid tekki. Nii lähedal oli ta mulle. Hirm oli nii tugev, et lämmatas mind. Ma ei saanud hingata, ei saanud liigutada. Paanikas läksin endast välja, lipsasin kellegi teise hirmu või