Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

ei olnudki, ma olin ainult üheteistkümnene ja mu jalad värisesid, nii et ma poleks vist seistagi saanud, rääkimata siis jooksmisest. Kusagil seal väljas oli vana Hook. Kui kostsid esimesed hüüded, oli ta haaranud oma vana mõõga ja uksest välja tormanud. „Valva poodi, Chad!” oli ta üle õla hõiganud, just nagu läheks naabermajja pagariga lobisema. Algul oli mul hea meel tema käsku täita. Kära kostis linna teisest otsast, alt sadama poolt, ja pood tundus turvalise ja tugeva kohana.

      Aga see oli olnud tund aega tagasi. Nüüd tõi tuul sadama poolt suitsulõhna ja öö polnud enam pime, vaid leekidest hirmuäratavalt poolvalge. Leegid ja karjed tulid lähemale. Vana Hook polnud tagasi tulnud.

      Mine välja, ütlesin poisile, kelle kehas ma end peitsin. Mine välja, jookse ära, jookse nii kaugele ja kiiresti, kui jaksad. Päästa ennast. Ta ei kuulnud mind.

      Hiilisin ukse poole, mis oli laialt lahti, just nagu vana Hook oli selle jätnud. Piilusin välja. Üks mees jooksis mööda tänavat ja ma tõmbusin tagasi. Aga tõenäoliselt oli ta linlane, mitte röövel, sest ta jooksis tagasi vaatamata, ainsagi muu mõtteta peale põgenemise võimalikult kaugele. Suu kuiv, sundisin end uksepiidast kinni hoides püsti tõusma. Vaatasin linna ja sadama poole. Pool linnast põles. Sume suveöö oli suitsu täis, kuum tuul tõstis leekidest tuhka. Sadamas põlesid laevad. Leekide valguses nägin inimesi jooksmas, põgenemas ja peitu pugemas rüüstajate eest, kes näisid vastupanu kohtamata läbi linna tulevat.

      Keegi tuli ümber pottsepa maja nurga, mis asus tänava otsas. Tal oli latern käes ja ta kõndis nii asjalikult, et ma tundsin äkilist kergendust. Kui keegi sai olla nii rahulik, siis pidi lahingu käik ju muutunud olema. Olin juba püsti tõusmas, kuid kükitasin tagasi, sest ta viskas õlilaterna lõbusasti vastu maja puust esikülge. Latern purunes, laiali pritsiv õli süttis ja tuli jooksid rõõmsalt mööda taelana kuiva puud. Tõmbusin taeva poole kerkivate leekide valgusest eemale. Teadsin järsku päris kindlalt, et peitu pugemine pole turvaline ja mu ainus lootus oli põgenemisel – ning et ma oleksin pidanud tegema seda kohe, kui häirekellad helisesid. Otsus andis mulle natuke julgust, piisavalt, et jalule hüpata ja poest välja ning ümber nurga söösta.

      Hetkeks teadsin, et olen tegelikult Fitz. Ma arvan, et poiss ei tundnud mu kohalolekut. Mitte mina ei otsinud taiuga teda, vaid temas oli mingi algeline taiu oskus, mis ulatus minuni. Käisin poisiga kaasas, kuulsin ta mõtteid ja jagasin ta aistinguid, just nagu Verity oli kord minuga kaasas käinud. Aga mul polnud aega mõelda, kuidas ma seda tegin või miks oli võõras minuga järsku ühinenud. Sest kui Chad turvaliste varjude poole sööstis, haaras kellegi karm käsi ta kraest ja tõmbas tagasi. Lühikeseks hetkeks kangestus ta hirmust ja me vaatasime meist kinni hoidva punalaevniku habetunud, irvitavasse näkku.

      Teine punalaevnik lähenes õelalt irvitades küljelt. Chad vajus paanikas jõuetult lõdvaks. Ta vaatas abitult oma näole lähenevat nuga, sellel liikuvat heledat peegeldust.

      Hetkeks jagasin noa kuumkülma valu kõris, ning siis, kui mu soe märg veri mööda rinda alla voolas, ahastavat äratundmist, et kõik ongi läbi, põgenemine jäi hiljaks ja ma olen surnud. Siis vajus Chad punalaevniku haardest elutult tolmusele tänavale ja mu teadvus pääses temast vabaks. Jäin sinna hõljuma; ühe hirmsa hetke vältel tajusin punalaevniku mõtteid. Kuulsin ta kaaslase kalki kurguhäält, too tonksas surnud poissi saapaga ja ma teadsin, et ta heitis tapjale ette sepistamiseks sobinu elu raiskamist. Tapja mühatas põlglikult ja vastas midagi umbes sellist, et poiss oli olnud liiga noor, temas oli liiga vähe elu, et meistrite aega tema peale kulutada. Iiveldamaajavas tunnetekeerises teadsin ka seda, et tapja oli tahtnud kahte asja: poisile halastada ja tapmist nautida.

      Olin vaadanud vaenlase südamesse. Ja ma ei mõistnud teda ikka veel.

      Triivisin kehatult nende järel mööda tänavat edasi. Hetk tagasi olin tundnud pakilisust. Nüüd ei suutnud ma meenutada, millest see oli tulnud. Selle asemel voolasin nagu udu, olles tunnistajaks sellele, kuidas langes ja sai rüüstatud Süngemülka linn Beamsi hertsogkonnas. Ikka ja jälle tõmmati mind ühe või teise elaniku juurde, nägemaks võitlust, surma või põgenema pääsemise tillukest võitu. Ma võin seniajani silmi sulgedes seda ööd meenutada, taas läbi elada kümneid õudseid hetki neis eludes, mida ma hetkeks jagasin. Lõpuks jõudsin sinna, kus suure mõõgaga mees seisis oma leegitseva maja ees. Ta tõrjus kolme rüüstajat, tema taga püüdsid naine ja tütar tõsta põlevat tugiposti, mille alla poeg oli lõksu jäänud, et siis koos põgeneda. Ükski neist polnud nõus teisi hülgama, aga ma teadsin, et mees on väsinud, verekaotusest liiga väsinud ja kurnatud, et mõõka tõsta, rääkimata selle kasutamisest. Tundsin ka, kuidas punalaevnikud teda narrisid, meelitasid teda ennast veelgi väsitama, et siis vangistada ja sepistada kogu perekond. Ma tundsin, kuidas surma külmus mehes võimust võttis. Korraks vajus ta pea juba rinnale.

      Järsku tõstis ümberpiiratud mees pea. Ta silmadesse tekkis imelikult tuttav tuluke. Ta haaras kahe käega mõõgast ja hüppas järsku möiratades vaenlaste kallale. Kaks neist kukkusid sellest esimesest löögist, surres tardus nende näole imestus. Kolmas vastas mõõgale mõõgaga, kuid tema jõust ei piisanud mehe raevu vastu. Verd tilkus linlase küünarnukist ja veri läikis ta rinnal, kuid ta mõõk kõlises punalaevniku mõõga vastu nagu kelluke, tampis kaitse maha ja lähenes siis sulgkergelt, jättes röövli kõrile punase joone. Ründaja kukkus, mees pööras ringi ja kiirustas naise kõrvale. Ta haaras leekidest välja tegemata põlevast palgist ja tõstis selle oma poja pealt kõrvale. Veel viimast korda vaatas ta naisele otsa. „Jookse!” ütles ta. „Võta lapsed ja põgene.” Siis vajus ta tänavale maha. Ta oli surnud.

      Kui kivinenud näoga naine lastel käest haaras ja nendega minema jooksis, nägin surnud mehest kerkimas viirastusteisikut. See olen mina, mõtlesin endamisi, ja teadsin siis, et ei ole. See tajus aga mind ja pööras minu poole oma nii minu sarnase näo. Või siis – see oleks olnud minu sarnane, kui ta oleks olnud minuvanune. Mind vapustas mõte, et Verity kujutab ennast ikka veel sellisena ette.

      Sina siin? Ta raputas etteheitvalt pead. Poiss, see on ohtlik. Isegi minust on rumal midagi sellist teha. Ent mida muud meil üle jääb, kui nad meid kutsuvad? Ta vaatas mind uurivalt, mina aga seisin tummalt ta ees. Millal sa said jõu ja oskuse taiukõnniks?

      Ma ei vastanud. Mul ei olnud vastuseid, isegi mitte mõtteid. Ma tundsin end nagu öötuules laperdav märg lina, kehatuna nagu langev leht.

      Fitz, see on meile mõlemale ohtlik. Mine tagasi. Mine kohe tagasi.

      Kas nime nimetamises on tõesti võlujõud? Väga paljud vanad jutud kinnitavad, et on. Järsku ma mäletasin, kes ma olen, ja et ma ei kuulu sinna. Aga mul polnud aimugi, kuidas ma sinna olin sattunud, rääkimata sellest, kuidas oma kehasse tagasi pääseda. Vaatasin Verityle abitult otsa, oskamata isegi abipalvet kuidagi väljendada.

      Ta mõistis. Ta sirutas viirastuskäe minu poole. Tundsin survet, kui ta pihu mu laubale asetas ja kergelt tõukas.

      Mu pea põrkas talli seinast eemale ja silme ees sähvisid sellest kokkupõrkest sädemed. Ma istusin Kaalude võõrastemaja taga tallis. Minu ümber oli rahulik pimedus, magavad loomad, torkiv hein. Libistasin end aeglaselt külili, mind ründasid lainetena pööritus ja iiveldus. Nõrkus, mis mind taiu kasutamise järel sageli haaras, oli nagu laine; avasin suu, et appi hüüda, kuid mu huultelt kostis vaid kraaksatus. Sulgesin silmad ja vajusin unustusse.

      Ärkasin enne koitu. Roomasin oma kompsu juurde, sobrasin selles ning suutsin siis kuidagi võõrastemaja tagaukseni tuikuda ja seal kokalt kruusitäie kuuma vett kerjata. Ta vaatas kahtlustavalt, kui ma sellesse haldjakoore ribasid pudistasin.

      „Sa tead, et see ei tee sulle head,” hoiatas ta mind ja jälgis siis hirmuga, kuidas ma kõrvetavkuuma kibedat vedelikku jõin. „Bingtownis antakse seda orjadele. Segatakse nende söögi ja joogi sisse, et nad jalul püsiksid. Ühtaegu tekitab meeleheidet ja annab jõudu töötada, nii olen ma igatahes kuulnud. Võtab neilt tahtmise vastu hakata.”

      Ma vaevalt kuulsin teda. Ootasin, et jook mõjuma hakkaks. Olin korjanud koort noortelt puudelt ja kartsin, et see pole piisavalt kange. Oli küll. Läks küll pisut aega, enne kui tundsin karastavat soojust endas levimas; mu käed ei värisenud enam ja nägemine läks selgemaks. Tõusin köögitrepi astmelt istumast, et kokka