Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

tead, et sulle on appi tulemas hunt. Selles ei olnud argust. Iga mees oleks nii teinud. Ma kordasin seda endale mitu korda.

      Kõik on korras, lohutas ta mind. Lisas siis: Kas sa välja tulla ei taha?

      Varsti. Kui nad on läinud, vaigistasin teda.

      Nüüdseks on nad juba ammu läinud, teatas ta. Nad läksid siis, kui päike oli veel kõrgel.

      Ma tahan kindel olla.

      Mina olen kindel. Ma vaatasin, kuidas nad läksid, ma järgnesin neile. Tule välja, väike vend.

      Lasin tal mind põldmurakate vahelt välja meelitada. Välja pugedes leidsin, et päike on juba loojumas. Mitu tundi ma olin seal teo kombel kapseldunult veetnud, kõik meeled välja lülitatud? Pühkisin oma – enne puhastelt – riietelt mulda. Oli ka verd, selle noore mehe verd, kellega ma uksel kokku põrkasin. Ma pean uuesti oma riideid pesema, mõtlesin juhmilt. Kaalusin hetke vee tassimist ja selle keetmist, vere maha küürimist, ent teadsin siis, et ei taha enam osmikusse minna, sest sinna võis lõksu jääda.

      Kuid mu vähesed asjad olid seal. Või need, mis sepistatud olid alles jätnud.

      Kuu tõusu ajaks olin kogunud piisavalt julgust, et osmikule läheneda. Oli täiskuu, mis valgustas laia aasa osmiku ees. Mõnda aega kössitasin künkaharjal, piiludes alla ja jälgides, ega ükski vari ei liigu. Üks mees lebas osmiku ukse lähedal paksus rohus. Silmitsesin teda tükk aega, oodates liikumist.

      Ta on surnud. Kasuta oma nina, soovitas Öösilm.

      See pidi olema mees, kellega ma uksel kohtusin. Ilmselt oli mu nuga leidnud midagi elutähtsat; ta polnud jõudnud kaugele. Siiski hiilisin pimedas tema poole nii ettevaatlikult, nagu oleks tegemist haavatud karuga. Varsti tundsin siiski ka mina päevaks päikese kätte jäänud laiba imalat lõhna. Ta lebas näoli rohus. Ma ei hakanud teda ümber pöörama, vaid läksin temast suure ringiga mööda.

      Piilusin osmiku aknasse, uurisin mitu minutit sisemuse liikumatut pimedust.

      Seal ei ole kedagi, tuletas Öösilm mulle kärsitult meelde.

      Oled sa kindel?

      Niisama kindel kui selles, et minul on hundi nina, mitte kasutu lihatükk silmade vahel. Mu vend.

      Ta mõte katkes, kuid ma tundsin ta sõnatut muret minu pärast. Ma peaaegu jagasin seda. Osa minust teadis, et seal pole midagi karta, sest sepistatud olid võtnud, mis neile meeldis, ja edasi läinud.

      Teine osa minust ei suutnud unustada mind maas kinni hoidnud mehe raskust ega jalahoobi jõudu. Võimetuna end liigutama ja surutud vastu kivipõrandat, olin ma olnud vangikongis, kus mind rusikate ja jalgadega tümitati. Nüüd, kus see mälestus oli tagasi, polnud ma kindel, kuidas ma edasi elan.

      Lõpuks ma siiski läksin osmikusse. Ma sundisin end isegi tule süütama, kui olin kobamisi tulekivi leidnud. Mu käed värisesid, kui ma kogusin kiiruga kokku selle, mis nad olid mulle jätnud, ja keerasin mantlisse. Lahtine uks mu selja taga oli ähvardav must avaus, millest nad võisid iga hetk siseneda. Ent kui ma selle sulgeksin, võiksin sisse lõksu jääda. Mind ei julgustanud ka see, et Öösilm lävel lebades vahti pidas.

      Nad olid võtnud ainult seda, mida said kohe kasutada. Sepistatud ei teinud hetkest kaugemale ulatuvaid plaane. Kogu kuivatatud liha oli ära söödud või laiali loobitud. Ma ei tahtnud enam nende puudutatut. Nad olid avanud mu kirjutajakarbi, kuid kaotanud huvi, kui ei leidnud sealt midagi söödavat. Väiksema, mürkide ja ravimtaimedega karbi kohta olid nad võibolla arvanud, et seal on mu tindipotid. Seda polnud keegi avada püüdnudki. Mu riietest oli võetud ainult üks särk ja ma ei tahtnud seda tagasi võtta. Pealegi olin ma selle esikülje auke täis torkinud. Võtsin, mis oli jäänud, ja lahkusin. Läksin üle aasa ja ronisin künkaservale, kust avanes hea vaade igas suunas. Istusin seal ja pakkisin värisevate kätega oma asjad kokku. Keerasin kõik talvemantlisse ja sidusin selle nahkrihmadega kõvasti kinni. Teiste rihmade abiga sain selle õlale võtta. Teadsin, et paremas valguses võin kompsu kandmiseks ka mingi kavalama viisi välja mõelda.

      „Valmis?” küsisin Öösilmalt.

      Kas me nüüd jahime?

      Ei. Me reisime. Jäin kõhklema. Oled sa väga näljane?

      Natuke. On sul nii kiire siit minema pääsemisega?

      Ma ei pidanud sellele pikemalt mõtlema. „Jah. On küll.”

      Ära siis muretse. Me võime ühtaegu reisida ja jahti pidada.

      Noogutasin ja heitsin siis pilgu taevasse. Leidsin öötaevast Künnimehe ja võtsin selle järgi suuna.

      „Sinnapoole,” ütlesin seljaku tagumisest küljest alla osutades. Hunt ei vastanud, lihtsalt tõusis ja hakkas asjalikult näidatud suunas sörkima. Järgnesin talle, kõrvad kikkis ja kõik meeled pingul, et märgata, kui öös peaks midagi liikuma. Astusin vaikselt ja meid ei jälitanud miski. Mitte miski peale minu hirmu.

      Öine rändamine saigi meile harjumuseks. Olin kavatsenud päeval reisida ja öösel magada. Aga pärast esimese öö sörkimist Öösilma järel, kes valis ettejuhtuvaid, enam-vähem õiges suunas minevaid loomaradu, leidsin ma, et nii on parem. Ma poleks öösel nagunii magada saanud. Mõnel esimesel päeval oli mul isegi valges magamisega raskusi. Ma otsisin hea vaatega koha, kus ma ise olin varjatud, ning heitsin kurnatuna maha. Tõmbusin kerra, sulgesin silmad ja lebasin siis, piinatuna oma meelte teravusest. Iga heli, iga lõhn ehmatas mu jälle valvsaks ja ma ei saanud enne lõdvestuda, kui olin tõusnud ja ohtude puudumises veendunud. Mõne aja pärast hakkas isegi Öösilm mu rahutuse pärast kurtma. Kui ma viimaks uinusingi, siis vaid selleks, et varsti higisena ja värisedes ärkvele ehmuda. Päevase unepuuduse tõttu olin ma pimedas Öösilma järel sörkides väga armetu.

      Ometi ei olnud unetud tunnid nagu ka valutava peaga Öösilma järel sörgitud tunnid asjatult raisatud. Neil tundidel toitsin ma oma vihkamist Regali ja tema kildkonna vastu. Ihusin seda teravaks. Just tema oli mind selliseks teinud. Vähe sellest, et ta oli võtnud minult mu elu ja armastatu; vähe sellest, et ma pidin vältima armastatud inimesi ja kohti, vähe sellest, et ma olin armiline ja võisin suvalisel hetkel krampides visklema hakata. Ei. Lisaks kõigele oli tema teinud minust selle väriseva ja ehmunud jänese. Mul polnud julgust sellekski, et meenutada kõike, mida ta minuga teinud oli, kuid teadsin, et need mälestused tulevad siis, kui ma neid ei oota, ning võtavad minult jõu. Mälestused, mida ma päeval esile ei saanud kutsuda, varitsesid helide, värvide ja kudede katketena, mis mind öösel piinasid. Mälestus mu põsest külmal kivil, nende vahel õhuke kiht mu sooja verd. Valgusesähvatus, mis tekkis, kui mehe rusikas mu pead tabas. Huilged, mühatused ja kurguhääl, mida mehed teevad, vaadates kellegi peksmist. Need olid sakilised terad, mis lõikasid läbi mu püüded magada. Rähmaste silmadega ja värisedes lebasin ma hundi kõrval ja mõtlesin Regalist. Kunagi oli mul olnud armastus ja ma olin uskunud, et see aitab mind läbi kõigest muust. Regal oli selle minult võtnud. Nüüd kasvatasin ma vihkamist niisama tugevaks.

      Rännates me pidasime jahti. Mu otsus liha iga kord küpsetada osutus kasutuks. Tegin tuld ehk ühel ööl kolmest ja seda siis, kui leidsin lohu, kus see kellelegi silma ei hakkaks. Aga loomast madalamale ei lubanud ma endal laskuda. Hoidsin puhtust ja hoolitsesin oma riiete eest nii hästi, kui mugavusteta elu seda võimaldas.

      Mu plaan meie retke jaoks oli lihtne. Rändame nii kaua otsejoones, kui jõuame Hirvejõeni. Piki jõge läheb tee kuni Turlake’ini. Teed mööda rändas palju inimesi; hundil oli ehk raske märkamatuks jääda, aga see oli kõige kiirem võimalus. Sealt jäi Tradefordi veel lühike matk piki Veinijõge. Tradefordis ma tapan Regali.

      See oli üldjoontes mu plaan. Ma ei tahtnud mõelda, kuidas ma teostan ühe või teise osa sellest. Lihtsalt keeldusin muretsemast kõigi nende asjade pärast, mida ma ei teadnud. Lähen edasi, päev korraga, kuni jõuan eesmärgini. Seda olin ma hundilt õppinud.

      Kallast tundsin ma tollest suvest, mil ma olin Verity sõjalaeva Ruriski aeru taga, aga Bucki hertsogkonna sisemaaga mul kogemusi ei olnud. Tõsi, korra olin ma siit läbi reisinud, teel Mäestiku Kuningriiki Kettrickeni järele. Siis olin ma osa abielu sõlmima läinud