Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

mõtlesin omaette.

      Võib-olla peaksin Burrichi kõrvarõnga kõrvast võtma ja kukrusse peitma. Ent teadsin ka, et ei tee nii.

      Jäägu see siis ühenduslüliks, mille ma eelmisest elust praegusse kaasa võtan. „Lase mul tõusta,” ütlesin hundile ja ta lõpetas tõrksalt minule toetumise. Pakkisin oma asjad jälle korralikult punti ja trampisin tillukese tule surnuks.

      „Kas ma tulen siia tagasi või saame kokku teisel pool linna?”

      Teisel pool?

      Kui sa teed ringi ümber linna ja pöörad tagasi jõe poole, siis sa leiad sealt jälle tee, seletasin. Kas otsime teineteist seal?

      See oleks hea. Mida vähem me selle inimeste uru juures aega veedame, seda parem.

      Olgu siis. Ma otsin sind sealt enne hommiku saabumist, ütlesin.

      Pigem leian mina sinu, tuimnina. Ja selleks ajaks on mul kõht täis.

      Pidin nõustuma, et see on tõenäolisem.

      Ole koertega ettevaatlik, hoiatasin ma, kui ta põõsastesse kadus.

      Sina ole inimestega ettevaatlik, vastas ta ning kadus siis mu meelte ulatusest, jäi ainult vaistuside.

      Viskasin kompsu õlale ja suundusin alla tee poole. Oli juba päris pime. Olin kavatsenud enne pimedat linna jõuda, peatuda kõrtsis, et natuke lobiseda ja ehk ka üks kann võtta, ning siis oma teekonda jätkata. Oleksin tahtnud üle turuplatsi jalutada ja kuulata, millest kaupmehed räägivad.

      Nüüd aga kõndisin linnas, mille elanikud olid suuremalt jaolt juba magama heitnud. Turuplats oli tühi, ainult mõned koerad nuuskisid müügilettide juurest jäätmeid. Lahkusin platsilt ja pöörasin sadama poole. Seal oli ohtrasti jõeliikluse teenindamiseks mõeldud võõrastemaju ja kõrtse. Siin-seal põlesid mõned tõrvikud, aga enamasti valgustas linnatänavaid ainult aknaluukide pragudest paistev valgus.

      Rohmaka sillutisega tänavad polnud just parimas korras. Mitu korda pidasin auku varjuks ja peaaegu komistasin. Peatasin linnavahi, enne kui tema oleks minu peatanud, ja palusin tal head jõeäärset võõrastemaja soovitada. Ta ütles, et Kaalud on rändurite suhtes just nii õiglane ja aus, kui nimi väidab, ning ka hõlpsasti leitav. Ta hoiatas mind rangelt, et kerjamist linnas ei kannatata ning taskuvarastel veab, kui nad vaid keretäiega pääsevad. Tänasin teda hoiatuse eest ja läksin edasi.

      Leidsin Kaalud just nii lihtsasti, nagu linnavaht oli ennustanud. Avatud uksest paistis valgus ja seest kostis kahe naise lõbus laul. Mu süda rõõmustas sellist sõbralikku häält kuuldes ja ma astusin kõhkluseta sisse. Rasketest palkidest ja savitellistest seinte vahel oli suur avatud ruum, mille madala lae all võis tunda tugevaid lõhnu: liha, suits ja jõerahvas. Ruumi ühes otsas oli küpsetuskamin, millesse oli pistetud kena lihavarras, aga suurem osa rahvast oli ilusal suveõhtul kogunenud jahedamasse otsa. Kaks lauljat olid tõstnud oma toolid laua peale ja lasid seal häältel kokku kõlada. Hallipäine mees, kes ilmselt kuulus samasse truppi, higistas kõrvallauas, pannes oma harfile uut keelt. Oletasin, et nad on õpetaja ning kaks rändlaulikut – võimalik, et see oli peretrupp. Seisin, vaatasin neid koos laulmas ning mu mõte läks Hirvelossile, viimasele korrale, mil ma kuulsin muusikat ja nägin kokkukogunenud rahvast. Ma ei pannud tähelegi, et ma päranisilmi vahin, kuni märkasin, kuidas üks naistest teist küünarnukiga vaevumärgatavalt müksas ja minule osutas.

      Teine naine pööritas silmi ja jõllitas mulle vastu. Langetasin punastades pilgu. Kahtlustasin, et olin käitunud ebaviisakalt ja vaatasin mujale.

      Seisin kuulajatesumma välispiiril ja plaksutasin koos teistega, kui laul lõppes. Selleks ajaks oli harfimees oma pilli korda saanud ja vedas lauljad nüüd kaasa leebemale laulule, milles oli küll sees aerude ühtlane rütm. Naised istusid lauaservale, seljad vastamisi, pikad mustad juuksed laulmise ajal segunemas. Selle laulu ajal võtsid inimesed istet, mõned läksid ka seina äärde laudade taha ja ajasid vaikselt juttu. Jälgisin mehe sõrmi harfikeeltel ja imetlesin nende osavust. Hetke pärast oli minu kõrval punapõskne poiss, kes küsis, mida ma tellin. Ainult kann õlut, ütlesin, ja ta oli sellega kähku tagasi, tuues ka pihuga vaskmünte, mis ma hõbedast tagasi sain. Leidsin vaba laua üsna rändmuusikute läheduses ja lootsin, et keegi uudishimulikum tuleb minuga juttu ajama. Ent kui mõni ilmselt alaline klient heitiski mulle korraks pilgu, siis näis, et võõraste vastu erilist huvi ei tunta. Rändmuusikud lõpetasid laulu ja hakkasid omavahel rääkima. Etteheitev pilk vanemalt naiselt tuletas mulle meelde, et olin neid jälle vahtima jäänud. Langetasin pilgu lauale.

      Kruusiga poole peale jõudnud, taipasin, et pole enam õllega harjunud, eriti veel tühja kõhu peale. Viipasin poisi oma lauda tagasi ja palusin tuua õhtusöögi. Ta tõi vardas küpsenud liha küljest lõigatud viilu, millele oli lisatud juurviljadest keedetud putru ja kulbitäis leent. Sellele ja mu kannu täisvalamisele kulus suurem osa mu vaskrahast. Kui ma hinna peale kulmu kergitasin, näis see poissi üllatavat. „Hind on pool sellest, mida Yardarmi sõlmes küsitakse, isand,” ütles ta nördinult. „Ja liha on korralik lammas, mitte mõni õnnetu lõpu leidnud vana tiirane kits.”

      Püüdsin asju siluda, öeldes: „Noh, ju siis hõbemünt ei osta enam nii palju kui vanasti.”

      „Võimalik, aga minu süü see küll ei ole,” vastas ta upsakalt ja läks tagasi kööki.

      „Noh, see hõbemünt kulus küll arvatust kiiremini,” kirusin endamisi.

      „Seda laulu me teame kõik,” märkis harfimängija. Ta istus seljaga laua poole ja ilmselt jälgis mind, tema kaks kaaslast arutasid aga midagi flöödiga seotut. Noogutasin, naeratasin ja kõnetasin teda, kui märkasin, et ta halle silmi kattis kae.

      „Ma olen jõest mõnda aega eemal olnud. Päris tükk aega tegelikult, umbes kaks aastat. Kui ma viimati siin käisin, polnud võõrastemaja ja toit nii kallid.”

      „Noh, ma võin kihla vedada, et sedasama võib öelda igal pool Kuues

      Hertsogkonnas või vähemalt rannikuäärsetes paikades. Nüüd öeldakse, et me näeme uusi makse sagedamini kui uut noorkuud.” Ta vaatas ringi, nagu näeks, ja ma oletasin, et ta pole kaua pime olnud. „Ja teine uus ütlemine on, et pool maksudest läheb neid koguvate farrowlaste toitmiseks.”

      „Josh!” ütles üks kaaslastest talle etteheitvalt ning ta pöördus naeratades naise poole.

      „Sa ei saa mulle ometi öelda, et mõni neist läheduses oleks, Honey. Minu nina tunneb farrowlase saja sammu pealt ära.”

      „Ja sa tunned lõhnast ka seda, kellega sa räägid?” küsis Honey, kes oli kahest naisest vanem, võib-olla minuealine.

      „Ma pakun, et noormehega, kel pole viimasel ajal vedanud. Ja seega pole ta paks farrowlasest maksukoguja. Ma teadsin, et ta pole Brighti maksukoguja sellest hetkest peale, kui ta õhtusöögi hinna pärast kurvastas. Oled sa näinud mõnda neist võõrastemajas või kõrtsis millegi eest maksmas?”

      Kortsutasin endamisi kulmu. Kui Shrewd oli olnud troonil, ei võtnud ta sõdurid või maksukogujad midagi selle eest tasu pakkumata. Ilmselt isand Bright seda viisakust vähemalt Buckis ei nõudnud. Aga vähemalt tuletas see minule viisakusreegleid meelde.

      „Kas ma tohin pakkuda sulle järgmise kruusitäie, harfimängija Josh? Ja samuti su kaaslastele?”

      „Mis lugu see on?” küsis vana mees muiates ja kulmu kergitades. „Alles sa kurtsid, kui pidid oma kõhu täitmiseks raha kulutama, nüüd aga oled valmis seda välja andma, et meie kruuse täita?”

      „Häbi isandale, kes võtab rändlauliku laulud, kuid jätab kuivaks neid esitanud kurgu,” ütlesin naeratades.

      Naised vahetasid Joshi selja taga pilke ja Honey küsis kergelt narritaval toonil: „Ja millal sina viimati isand olid, noormees?”

      „See on lihtsalt kõnekäänd,” ütlesin hetkelise kohmetuse järel. „Aga mul poleks kahju kuuldud laulude eest raha välja anda, eriti veel, kui saaksin kauba peale uudiseid. Ma olen teel ülesjõge – ega te juhtumisi sealtpoolt tule?”

      „Ei, me oleme ise ka sinnapoole