Täielik skandaal I osa. Penny Vincenzi

peatükk

      Jõulud 1988

      „Oh, jumal. Oh, jumal. Oo – mu – jumal!”

      Naine kuulis oma karjatusi, ta oli kusagil väljaspool ennast, aga ometi kohal, selle sees, keset naudingut, keset seda vaimustavat, taevani lennutavat, erksat ja tumedat naudingut, ratsutas sellel, nautis seda veel ja veel, nii kaua, kui ta vajas.

      Ja siis oli see möödas. Õrnalt ja pehmelt möödas. Naine vajus aeglaselt kokku, tagasi normaalsusesse, tema naudingust vapustatud keha muutus taas tervikuks. Sellega alati kaasnevad pisarad kuumasid tema näol, higiseid ja sassis juukseid olid kõik kohad täis, neid oli nii silmis kui suus. Mees lükkas need eemale, naeratas naisele ja limpsis tema pisaraid.

      „Soolased. Head. Nagu sina.”

      „Oh heldeke,” ohkas naine.

      „Miks sa nii ütled?”

      „Tead küll.”

      „Ei tea.”

      „Blue, sa tead küll. Ma tahan öelda, et oh heldeke, see oli nii hea ja nüüd on see möödas…”

      „Ma võin uuesti teha…”

      „Ei või.”

      „Võin küll. Kas teeme proovi?”

      „Ei,” ütles Lucinda naerdes, „sest mina ei suuda kindlasti. Pealegi ei mõelnud ma seda. Ma mõtlesin, et meie toredad jõulud on möödas.”

      „Aga ei pea ju olema. Ma olen kindel, et me võime seda tuba kauem pidada. Neil ei ole kõik toad täis, ma küsisin.”

      „Blue, ära ole rumal.”

      „Ma ei ole rumal, ma olen just mõistlik. Kuule, ükskord pead sa seda ju tegema. Miks siis mitte praegu? Siis võime jõule edasi nautida. Mul pole mingit tahtmist minna ema juurde, kus on umbes sada last.”

      „Minu meelest kõlab see vahvalt,” arvas Lucinda igatsevalt.

      „No me võime siis ju koos sinna minna. Neil oleks hea meel sind näha.”

      „Vean kihla, et ei oleks!”

      „Ilmselt ei oleks jah,” nõustus Blue rõõmsalt. „Nad tunneksid, et peaksid printsessi juuresolekul käituma parimal võimalikul viisil. Ei, parem jääme ikka siia.”

      „Oh kui väga ma seda tahaksin,” ohkas Lucinda, „oh kui väga. See tore koht ja sina ja… oh heldeke küll.”

      Lucinda vaatas toas ringi. Blue oli broneerinud selle kahekümne neljaks tunniks, nimelt 22. detsembriks, võluvas hotellis Cotswoldsis, see oli täis halutuld, nahktoole ja satsilisi läikivast sitsist kardinaid. Ta ei saanud sinna jääda, isegi mitte ööseks, see oli võimatu. Ta oli (Nigeli jaoks) välja mõelnud raamatukaupmeeste jõulupeo, kuhu ta minema peab, lahkunud Londonist väga vara hommikul ja nad Blue’ga olid söönud hilise hommikueine, teinud (väga lühikese) jalutuskäigu, tulnud tagasi, joonud voodis šampanjat ja pärast lõunasööki (suitsulõhe ja kaaviar) joonud veel šampanjat ning nautinud head seksi. Ja nüüd pidi ta kuidagi Londonisse tagasi minema (ilmselt ei ole ta suuteline autot juhtima, kuigi oli joonud ainult umbes kolm klaasi), võtma korterist kaasa Nigeli ja kõik kingitused ning sõitma mehe nõo juurde Norfolki veetma pikki ja külmi jõulupühi.

      „Noh,” väitis Blue, „nagu ma juba ütlesin. Sa pead seda tegema, Lucytüdruk. Võta ennast siis kokku ja tee ära.”

      „Ma ei saa. Mitte jõulude ajal. See oleks liiga julm.”

      „Nii et lihavõtte ajal teeks see vähem haiget? Või augusti pangapüha ajal? Minu meelest see küll nii ei ole.”

      „Aga minu meelest on,” kostis Lucinda väga tõsiselt. „Jõulud on eriline aeg. Aeg perega koos olla ja…”

      „Jah, ja miks meie siis ei saa?”

      „Sest me ei saa. See oleks täiesti vale.”

      „Ja see, mis sa siiani oled teinud, on õige? No ma ei tea, Lucy, su moraalipõhimõtted on ikka väga sassis.”

      „Ma tean, anna andeks, ma olen läbinisti kohutav.”

      „Mitte läbinisti,” nentis Blue, libises voodis allapoole ja hakkas Lucindat laisalt limpsima.

      Lucinda üritas teda naerdes kõrvale nügida. „Blue, ei, ei, oh jumal, Blue, ei, see tähendab jaa, jaa…”

      Sõites väga aeglaselt ja ettevaatlikult mööda maanteed M40 (ja kinnitades endale, et politseil on jõulude eel targematki teha kui jahtida Peugeot 204-ga sõitvaid auväärse väljanägemisega noori emandaid), vaatas ta vahel valge paelaga kinni seotud musta värvi Chaneli karpi, mille Blue oli talle kinkinud ja milles oli teemante täis tipitud roosa rihmaga kell, nii tobedalt vulgaarne ja ilus, et vaevalt saaks ta seda kunagi käe peale panna – seda oli Lucinda ka öelnud, meest aina uuesti ja uuesti suudeldes. „Sa võid kanda seda siis, kui minuga oled,” arvas Blue naist omakorda suudeldes. „See võiks olla sinu keppimiskell, mis näitab sulle keppimisaega.”

      Lucinda mõtles nagu viimasel ajal sageli, kuidas ometi oli temast saanud selline kohutav, reetlik ja läbinisti amoraalne inimene. Kes seksib regulaarselt armukesega, valetab nii ülemusele kui abikaasale (Lucinda arvas, et Graham kahtlustab, mille peal ta väljas on, ja see tegi talle isegi nalja), kes hakkas juba tõsiselt kaaluma võimalust abikaasa armukese pärast maha jätta (ja arutles, kas see oleks rohkem või vähem amoraalne tegu, ilmselt vähem, sest see oleks vähemalt aus).

      See mõtisklemine oli talle päris uus asi, sest mitu kuud oli Lucinda endale öelnud, et tal on armulugu, et see on temast kohutavalt vale, aga vähemalt pole Nigelil sellest aimugi, ta pole haiget saanud, tegelikult lausa vastupidi, sest Lucinda oli nii häbematult ja kohutavalt õnnelik, et oli seetõttu mehega ääretult kena. Kuigi ta oli Nigeli vastu muidugi alati kena olnud ja ennast täiesti õnnelikuks ja rahulolevas pidanud, nii et see polnud just vettpidav õigustus. Aga igatahes polnud Nigel haiget saanud ega saa ka edaspidi, seda ei laseks Lucinda kunagi juhtuda, ainus, kes haiget saab, on tema ise, kui ta selle loo lõpetab, sest seda ta ju teeb, ja ta on selle ära teeninud ja niikuinii ei kesta see kuigi kaua. Ta lõpetab selle loo ära, on edasi lugupeetud abielunaine ja saab lapse – kuigi hirmus asi oli see, et ta võttis jälle pille. Ta polnud neid juba peaaegu kaks aastat võtnud, sellest ajast alates, kui nad Nigeliga otsustasid, et püüavad last saada. Püüdmine oli õige sõna, sest see polnud neil õnnestunud, nad muutusid juba ärevaks ja närviliseks, Lucinda hakkas Nigelit veenma, et ta ennast uurida laseks, millega mees mingil juhul nõus ei olnud ja mida ta lausa solvavaks pidas.

      Lucinda ise oli muidugi arsti juures käinud, arst oli ta põhjalikult läbi vaadanud, lasknud tal temperatuuri mõõta, et kindlaks teha, kas ovulatsioonid toimuvad, ja muud sellist. Nii et nad olid just õigetel päevadel auru juurde pannud, nagu Nigel seda nimetas, aga ikka edutult, kui Lucinda kohtas Blue’d. Ja pärast ehmatavalt lühikest aega alustas temaga armulugu. Ning hakkas loomulikult jälle pille võtma. Ta kartis nii pööraselt, et Nigel võib pillid üles leida, et hoidis neid oma kontoris.

      Lucinda ei saanud siiani päriselt aru, kuidas Blue sellega toime tuli, kuidas Blue ta voodisse meelitas. Lucinda oli läinud sellele esimesele lõunale, see oli tegelikult olnud täiesti siivas, nad käisid Claridgesis. „Mõtlesin, et toon su kuhugi, kus sa ennast koduselt tunned,” ja pärast oli Blue teda taksos suudelnud, aga mitte liiga palju, Lucinda oli öelnud, et kõik oli tore, aga rohkem ta Blue’ga lõunale tulla ei saa, mille peale Blue väitis, et jama, saab ikka küll, ja mingil kombel nõrgana oli Lucinda nõustunud veel ühe korraga. Noh, see oli nii põnev ja ta tundis ennast siis nii teistmoodi, kuidagi ilusa, enesekindla ja täiesti täiskasvanuna, pealegi võib ju igaühel elus ikka mingi lõbu ka olla, varsti elab ta niikuinii väikese lapsega maal ja kaks lõunat pole ju kuigi tõsine asi, Lucinda oli täiesti kindel, et see teine jääb viimaseks.

      Ainult et järgmise lõuna ajal, seekord Dorchesteris, tegi Blue laua all Lucinda jalgadega väga häirivaid asju, nii et selleks ajaks, kui nad taksosse istusid, naine lausa väänles mõnust – ja häbist, aga taksos pööras Blue tähelepanu tema rindadele, mehe käed olid tema