Täielik skandaal I osa. Penny Vincenzi

just selliste asjade jaoks nagu nende edasine haridus.”

      „Nojah, ma tean. Aga on muidki asju, millele seda kulutada. Ära unusta meie unistust võtta lapsed üheks poolaastaks koolist ära ja minna nendega reisima. Minu meelest oleks sellest tegelikult palju rohkem kasu. Anna andeks, Richard, aga selle koha pealt ma järele ei anna. Su ema ju ise võttis koolimaksud enda peale. Mina pole kunagi tahtnud, et ta seda teeks, mina seda temalt ei palunud.”

      „Mulle justkui meenuks, et sa väljendasid oma seisukohta selles suhtes üsna konkreetselt. Kui seda esimest korda arutati.”

      „Väga lühidalt,” nähvas Debbie ja tundis, et kannatus hakkab katkema. „Ja siis tegite teie selgeks, et minu seisukohad ei huvita teid kumbagi. Teie kahekesi otsustasite. Ja nüüd palub ta meil käiku lasta meie väärtuslikud säästud, et seda teha. Noh, mina pole nõus. Anna andeks. Nad võivad neist neetud koolidest ära tulla, kui Flora nende eest maksta ei kavatse, ja minna mõnda mõistlikku kohta, näiteks St Luke’i kooli. See meeldiks mulle palju rohkem.”

      „Sa oled ema vastu väga vaenulik, eks?” ütles Richard. „Ta ei meeldi sulle, sa oled tema peale kade ja sa ei mõista teda. Ega hinda seda, mida ta meie heaks teeb. Meie laste heaks.”

      Debbie vahtis mehele otsa. „See on nii ebaõiglane,” kurtis ta.

      „Ei ole. Ja ma tean juhtumisi, et sinu vaenulikkus teeb talle väga haiget.”

      „Minu vaenulikkus! Aga tema vaenulikkus?”

      „Ta ei ole sinu suhtes vaenulik,” ütles Richard kindlalt.

      „Noh, ma ei tea, kuidas sina siis seda nimetad. Pool aega tunnen ma ennast nagu mingi sissetungija. Või nagu teenijatüdruk. Ja kust sina üldse tead, et see talle haiget teeb? Kas ta rääkis sulle? Kuramuse vastik temast, kui rääkis. Minu meelest on see emotsionaalne väljapressimine. Ta tahab meie vahele kiilu lüüa.”

      „Ära räägi rumalusi,” ütles Richard, „ta ei tee midagi sellist. Tegelikult on ta sulle väga ustav. Ma lihtsalt… ma lihtsalt näen seda. Täitsa ise.”

      Debbie vaikis.

      „Ei ole see tema elu ka mingi meelakkumine,” märkis Richard. „Üksinda seal suures majas.”

      „Ta võiks selle maha müüa. See lahendaks nii mõnegi tema probleemi.”

      „Ta ei taha maja müüa. See on tema kodu, seal oli ta õnnelik. Aga see ei tähenda, et ta seal üksildane ei ole. Ja ta peab kõigega üksi toime tulema, majapidamise korralduse ja rahaasjadega. See kaasa arvatud. Ma tahan teda aidata.”

      „Aga mina ei taha. Vähemalt mitte niimoodi, nagu sina pakud. Ma ei taha ja me ei teegi seda. Me võime sinna minna, temaga sellest rääkida, aidata tal olukorda lahendada, seda muidugi. Tal kätt hoida. Aga ma pole nõus seda raha koolimaksuks kulutama. Mitte natukestki sellest. Ja kogu lugu.”

      „Ma kardan, et me siiski peame,” nentis Richard ja näis korraga väga kurnatud, „vähemalt osa sellest. Või võtma pangalaenu. Või tegema majale uue hüpoteegi.”

      „Aga miks? Ma ei saa aru.” Tundus, et miski haaras teda kopsudest, pigistas neid kokku ja takistas hingamist.

      „Debbie, nii ei saa, et lihtsalt ei maksa poolaasta algul õppemaksu ja võtad lapsed koolist ära. Sellest tuleb kirjalikult pool aastat ette teatada. See on seadusega ette nähtud. Nii et vähemalt kaks tuhat tuleb meil ikka leida.”

      Debbie mõtles selle üle. „Ja Flora ei tee isegi seda mitte?”

      „Ei. Ta ütles, et ei saa. Ta on selle pärast väga löödud.”

      „No jumala eest…” Debbie tahtis veel midagi öelda, kiruda Flora snooblikkust ja seda, kui absurdne temast on ennast vaeseks kuulutada. Siis vaatas ta uuesti Richardile otsa, mees oli ilmselgelt õnnetum, kui ta oli arvanud. Tema nägu oli hall ja pingul, ta väänas abitult sõrmi ja kui ta oma õllepindi kätte võttis, siis ta käsi värises. Richard vaatas üle klaasiääre naisele otsa ja tema silmad helkisid kahtlaselt. Tal ei saanud ometi pisarad silmas olla? Või said?

      „Kas sa kujutad ette,” ütles mees väriseva häälega, „kas sa üldse kujutad ette, kui alandav see mulle on? Lasta emal teada saada, et pärast kõike seda, mis nad minu heaks tegid, seda head haridust, mis nad mulle andsid, ei suuda ma oma laste koolimaksugi maksta, anda neile seda, mida ma tean, et nad vajavad? See on kuramuse raske, Debbie, seda ma võin sulle igatahes öelda.”

      See rabas Debbiet nii, et viha kadus ja ta süda hakkas Richardi pärast valutama, selle ebakindluse pärast, mis meest näris – ja miks, miks ometi, imestas Debbie sageli, kui ta oli ju nii tark – ja sageli mõtles ta, et see on Flora süü. Debbie poleks tahtnud endale sellist ema nagu Flora, kes oli tapvalt veendunud, et tema teab kõige paremini, ja jättis kannatamatult kõrvale kõik teised seisukohad. Ja siis palus Debbie juba vabandust ja ütles, et muidugi, kui see on tõesti ainuke võimalus, võivad nad ühe aasta koolimaksud ise maksta. „Aga see on ju ikka ainult üks aasta, sa ei ütle, et peame seda kauem tegema?”

      „Ainult üks aasta,” kinnitas Richard, „ma vannun. Rohkem me ei suudagi, kui ma just ei saa mingit vapustavat uut töökohta. Mis on…”

      „Täiesti võimalik,” ütles Debbie. „Õigupoolest üsnagi tõenäoline. Ainus asi, mis takistab sul vapustavat uut töökohta saamast, on see, et sa ei kandideeri enam kuhugi, eks ju? Ma tean, et sulle meeldib St Luke’is väga, aga kui see pole päriselt see, mida sa tahad, siis pead sa – siis peame meie – midagi välja mõtlema. Sa oled neetult hea õpetaja ja suurepärane direktor, on palju koole, mis sind väga vajavad. Peaksid hakkama jälle kolmapäeviti Guardiani ostma, nõus? Ja ma saadan mõned CV-d sinu eest, kui sa seda ise ei tee.”

      „Oh, hea küll. Võib-olla.” Richard naeratas Debbiele. Mehel oli vaimustav naeratus, särav ja ootamatu. Ja vastupandamatu. See oli Flora naeratus, kõik muu oli Richardil isalt päritud: paksud tumepruunid juuksed, üsna kandiline lõug, tumedad silmad. Sviitrid võib-olla välja arvatud, Debbie narris meest nende sviitrite pärast, need olid lohmakad ja ärapeetud, liiga pikkade varrukatega just nagu Floralgi.

      „Ma armastan sind, Debs,” ütles Richard. „Mul on sinuga väga vedanud. Tead, ma mõtlen seda siiamaani iga päev. Anna andeks, et ma ütlesin seda ema ja sinu kohta. Ma saan aru, et talle meeldib kamandada ja teisi alla suruda, ma ju näen seda.”

      „Näed?” küsis Debbie vapustatult. Richard polnud varem midagi sellist isegi vihjanud, Debbie oli alati arvanud, et ema on mehe silmis täiuslik ja süüdi on ainult Debbie ise. Ta tundis äkitselt Richardi vastu tänu ja kiindumust, tahtis kõigest hingest, et mees ennast paremini tunneks. Ta kummardus ettepoole ja suudles meest.

      „Sa mõtled seda tõsiselt? Sa näed seda ega arva, et ma kujutan lihtsalt ette?”

      „Muidugi ma näen seda. Ega ma päris loll ka ei ole.”

      „Noh,” ütles Debbie, „kui selleks oli vaja, et Lloyd’s kokku kukuks…”

      „Ei kukkunud ju kokku, lihtsalt väike kahjum…”

      „Hea küll, oli vaja Lloyd’si väikest kahjumit, et sa mulle seda ütleksid, siis oli asi seda väärt. Helista emale hommikul ja ütle, et me oleme nõus. Aga nagu ma ütlesin, ainult ühe aasta, eks?”

      „Just,” kinnitas Richard. „Nii olgu. Ole sa õnnistatud, Debbie. Lähme koju, ma tahan sulle näidata, kui väga ma sind armastan.”

***

      Elizabeth rääkis oma kabinetis Peter Hargreavesiga, lahates hommikust esitlust – edukat esitlust –, kui Simon helistas.

      „Tere. Mina olen.”

      „Tere, Simon.” Naise hääl kõlas jahedalt. See ei olnud meelega, asi oli lihtsalt selles, et talle ei meeldinud, kui teda häiriti, polnud kunagi meeldinud. Aga Simon rääkis alati soojalt ja sõbralikult, ükskõik kui ränk koosolek tal parajasti ka oli.

      „Ma mõtlesin, et ehk võiksime täna koos õhtust sööma minna,” ütles Simon.

      „Kas selleks on mingi eriline põhjus?”

      „Kas