Täielik skandaal I osa. Penny Vincenzi

Kui sulle meeldib, kohtume hilja. Üheksa paiku.”

      „Oh, hea küll. Nõus.” Elizabeth tegi pausi ja ütles siis otsekui etteütlemise peale: „Loomulikult oleks see igal juhul tore.”

      „Hästi, panen siis Langanis laua kinni. Seal näeme.”

      Nad sõid Langanis. Elizabeth jäi hiljaks. Ta hilines sageli. Simon istus ja ootas teda, jõi ära esimese, siis teisegi martiini ja hakkas tasapisi kannatust kaotama. Miks naine temaga niimoodi käitub? Ta ju teab, et mees tahab temaga rääkida, et laud on kinni pandud, et mehel võib kõht tühi olla? Kas ta teeb meelega niimoodi, annab märku, et tal on oma elu ja ta ei ole mehe käsutada – ja arvestades kahe viimase aasta sündmusi, kas see oli ikka õigustatud, kas ta oli selle tõesti ära teeninud? Või oli asi selles, et Elizabethi ootamatusi täis tihedas päevakavas kadus aeg lihtsalt käest? Naine näis tihtipeale üllatunud, kui Simon tema saabudes ärritunud oli ja täna tundis mees ennast eriti kõrvalisena, kogu aeg oli ainult Elizabeth ees ja Elizabeth taga.

      Ja siis märkas Simon Elizabethi, naine tuli läbi restoranisaali ja suudles teda põgusalt, enne kui istus toolile, mille kelner tema jaoks laua alt välja tõmbas. Naine nägi laitmatu välja nagu ikka, seljas punane lühikese seeliku ja suurte õlanditega jakiga kostüüm, viimne kui tume juuksekarv oma kohal säravas lühikeses lakitud soengus, ümbritsetud edu ja võimu auraga.

      Äkitselt ja valusalt meenus Simonile teistsugune Elizabeth, see, kellesse ta oli armunud – nii kaunis, et mehe süda võpatas juba esimene kord, kui ta tüdrukut nägi, too polnud siis ei edukas ega võimukas, õigupoolest oli ta sekretär reklaamifirmas, mida Simoni pank sel ajal mõtles kasutada; Elizabethi tumedad silmad olid tõsised, kui ta meest vastuvõtulaua juures tervitas, tema kätt surus ja endale nõupidamisruumi järgneda palus. Isegi siis oli Elizabeth ametlikult riides: ei mingeid seitsmekümnendate voogavaid seelikuid ega metsikuid kahuseid keemilisi lokke, vaid kitsas must põlvi kattev kleit ja kõrge kontsaga saapad, tumedad juuksed korralikult taha kinnitatud. Simonile meeldis kohe tema hääl, üsna madal ja rahulik, haritud inimese hääldusega, ning hoolitsevad head kombed, kui ta Simoni mantli võttis ja nõupidamisruumis kohvi ja apelsinimahla pakkus. Elizabeth ütles talle, et ta on esimesena kohal – Simon ei osanudki teisiti kui varakult kohale jõuda – ja osutas laual lebavate esitluskaustade poole, öeldes, et ehk tahab mees neile pilgu peale heita, enne kui teised saabuvad.

      „Kas teie ka koosolekul viibite?” küsis Simon lootusrikkalt, ja tütarlaps vastas jah, aga lihtsalt teenindajana, kes teeb märkmeid. „Ja täidab kohvitasse,” lisas ta põgusalt naeratades.

      „See on ju väga tähtis,” ütles Simon, „minu oma tuleb teil väga sageli täita. Kofeiin mind käigus hoiabki.”

      „Mind ka,” ütles Elizabeth. „Räägitakse, et see on väga kahjulik.”

      „Oh, mul on palju halbu kombeid,” oli Simon siis öelnud. „Nendes olen ma väga tubli. Joomine ja suitsetamine meeldivad mulle ka,” ning otsekohe oli Elizabeth talle laua pealt karbist sigaretti pakkunud ja selle suure hõbedase välgumihkliga süüdanud.

      Siis olid saabunud teised, ka Elizabethi ülemus, ja terve koosoleku vältel oli Simon teadlik tütarlapse kohalolust, kes istus, tegi märkmeid, täitis tasse ja klaase, oli vaikne ja asjalik.

      Pärast kolmandat koosolekut – sest see agentuur saigi lepingu – oli Simon Elizabethi välja kutsunud, Elizabeth oli talle tõsiselt otsa vaadanud ja mõne hetke vaikinud, enne kui vastas: „See oleks väga tore, aga ma ei usu, et see mu poisile meeldiks.”

      Selle peale oli Simon kostnud, et ta ei taha mingil juhul Elizabethi poissi pahandada, ja sellega olekski asi lõppenud, kui Simonit ja tema kolleege poleks kutsutud reklaamiauhindade tseremooniale, kus nende kampaania oli nominentide hulgas, ja seal külluslikul ametlikul õhtusöögil oli ka Elizabeth, seljas tagasihoidlikult seksikas kleit, ja naeratas Simonile enne õhtusööki pakutud jookide tagant.

      „Nii tore teid jälle näha,” ütles Simon ja võttis klaasi šampanjat. „Kuidas siis uus firma on?”

      „Väga hea, tänan küsimast,” vastas Elizabeth, „mul on nüüd uus amet ja see on väga põnev.”

      „Kindlasti on. Aga me tunneme teist väga puudust. Teie järglane pole kohvikannuga üldse nii kiire.”

      „Kahju kuulda.”

      „Ja…” Simon hakkas juba Elizabethi poisi kohta küsima, aga üks töökaaslane pangast tuli ja kutsus ta oma seltskonna juurde, Simon naeratas Elizabethile vabandavalt ja läks ära.

      Aga hiljem, palju hiljem, kui kõik enne tegelikke esitlusi ringi sagisid, õnnestus Simonil Elizabethiga kokku põrgata. „Kas ma võin teile pärast baaris midagi joodavat pakkuda?” küsis ta. „Või ei meeldi ka see teie poisile?”

      „Ma ei usu, et ta sellest üldse hooliks,” kostis Elizabeth, „sest ta ei ole enam minu poiss. Aga mulle meeldiks see väga, tänan.”

      Pärast mitut klaasi – Elizabethi puhul enamasti apelsinimahla – nad tantsisid, ja Elizabeth tantsis hästi, tehes seda täie pühendumusega nagu üldse kõike. Kell kaks öösel pakkus Simon, et viib ta taksoga koju, aga Elizabeth keeldus, öeldes, et tal on endal takso tellitud.

      „Siis lubage, et tulete varsti minuga õhtust sööma. Ma ei taha teid jälle silmist kaotada.”

      „See oleks tore,” nõustus Elizabeth, „tänan teid,” ja juba järgmisel õhtul sõid nad Greek Streetil L’Escargot’s ning pärast seda läks kõik väga lihtsalt, nad olid kogu aeg koos ja armusid mõlemad kirglikult.

      Elizabeth oli kõigest kakskümmend ja tolle aja kommete kohaselt ei tulnud kooselu kõne allagi, ta elas koos kahe tüdrukuga Earl’s Courtis ja Simon, kes oli ka alles kakskümmend viis, elas koos kolme noormehega jubedas, kallis ja armetus korteris Brompton Roadi lähedal. Nad kohtusid mitmel õhtul nädalas ja hakkasid juba väga lühikese aja järel koos magama, Elizabeth sõdis küll natuke vastu, väites, et ta pole veel valmis ja on „peaaegu neitsi”.

      „Ei saa olla peaaegu neitsi,” ütles Simon, keerutades tütarlapse tumedat juuksesalku ümber sõrmede. „Sa kas oled neitsi või ei ole.”

      „Noh, ma tean küll, aga ma magasin Tonyga ainult kaks korda ja see meeldinud mulle eriti.”

      „Minuga meeldib see sulle küll,” teatas Simon. „Ma luban.”

      Ja Elizabethile meeldiski.

      Simon oli kangesti tahtnud Elizabethiga abielluda ja kiiresti. „Ma tean, et me oleme väga noored,” oli ta tütarlapsele öelnud, kui talle ettepaneku tegi, „aga mulle nii väga meeldib mõte sinuga abielus olla. See oleks tore. Ja me võiksime osta mõne neist majadest, mida sa ühel õhtul The Boltonsis imetlesid.”

      „Simon, sa saad ise ka aru, et sa ajad jama. Need maksavad veerand miljonit.”

      „Hea küll. Ma olen edasipüüdlik noormees. Ostame selle maja siis tuleval aastal. Või kui me lapse saame.”

      „Ma ei taha last saada,” ütles Elizabeth, „sa ju tead seda, Simon, ei taha veel hulk aega. Ma pean oma karjääriga tegelema ja laste jaoks pole õige aeg.”

      Juba siis oli Elizabeth meeletult auahne ja tahtis teha tööd, mida armastas, mitte lihtsalt hästi, vaid suurepäraselt: „Ma tahan olla edukas ja ma tahan, et minuga arvestataks. Tahan teha seda, mida naised reklaaminduses tavaliselt ei tee. Ma ei taha olla mingisugune tobe loominguline töötaja, noh, seda ma niikuinii ei oskakski. Tahan juhtida, lasta teha nii, nagu mulle meeldib.”

      Elizabeth ütles, et ei tea isegi, miks ta seda nii väga tahab, see oli talle lihtsalt tähtis. „Kohutavalt tähtis. Olen hirmus õnnetu, kui see mul välja ei tule.”

      Sellepärast polnudki ta ülikooli läinud, kuigi oli lõpueksamid suurepäraselt sooritanud, tema meelest oleks ülikool olnud ajaraiskamine, isegi enesepoputamine siis, kui ta oleks võinud juba alustada oma teekonda reaalses maailmas.

      Simon aga arvas, et Elizabeth teeb omal viisil heaks emale osaks saanud ebaõiglust, et too polnud saanud realiseerida oma väga tagasihoidlikku