Täielik skandaal I osa. Penny Vincenzi

olid läinud purjetama, tennist mängima või suusatama, aga siis oli seks kiirustav ja närviline, üldse mitte täiuslik. Aga Daniga olid Annabelil terved pikad õhtupoolikud, kui ta teiste teada oli läinud ostlema või sõpradega välja, ning seks oli ülimalt vaimustav. Ülimalt. Dan oli voodis vapustav, Annabelil polnud teda muidugi kellegagi võrrelda, aga ta lihtsalt teadis selle põhjal, mis ta teistelt oli kuulnud. Noh, eks see ju pidigi olema, ta oli piisavalt harjutanud.

      Dan oli kakskümmend kaks, töötas oma isa maaklerifirmas ja tal oli oma korter. Annabel oli temaga tutvunud peol ja kohe kõrvuni armunud. Dan oli öelnud, et tunneb Annabeli suhtes sedasama, et Annabel on äärmiselt eriline ja ta pole kunagi tundnud kedagi temataolist, seega arvas Annabel, et ta saab hästi hakkama. Nende suhe oli arenenud üsna kiiresti, ta oli Daniga voodis juba kümme päeva pärast tutvumist. Annabel oli olnud üsna närvis, see oli tal esimene kord, aga Dan tegi kõik lihtsaks, julgustas teda pidevalt ja rääkis, kui ilus ta on, ja Annabel oli nii õnnelik, et ei suutnud päriselt uskuda, et kõik on tõsi.

      Ja homme, vana-aastaõhtul näeb Annabel Dani, ta oli juba tundide kaupa erinevaid rõivaid proovinud ja juustega eksperimenteerinud, ta peaks proovima juuksed jälle üles panna, nii et külgedelt langevad salgud alla, see meeldiks talle kõige rohkem, aga ei tahtnud tal päris õigesti õnnestuda…

      „Annabel! Minu meelest tahtsid sa jalutama minna?”

      See oli ema, Annabel oli hommikusöögi ajal nõustunud jalutama minema, arvates, et see aitab aega viita, aga nüüd oleks ta parema meelega tuppa jäänud, juhuks kui Dan helistab. Aga samas – ega ta niikuinii ei helista.

      „Jah, tahangi.” Ta suundus majapidamisruumi, võttis kummikud ja poolel teel läbi halli kuulis ta võõrastetoast kummalisi helisid. Annabel astus tuppa ja nägi, et Tilly kössitab aknaalusel istmel, pikad kõhnad jalad enda alla keritud, ja nutab nii, nagu ei mõtleks kunagi järele jätta. Annabel istus õe kõrvale ja võttis tal ümbert kinni.

      „Kullakene, ära nuta, mis juhtus?”

      „Ma kuulsin, kui issi telefoniga rääkis. Ta rääkis Chadwicki müümisest, ütles, et me ei käi siin enam nii sageli kui varem ja see on kohutav raha raiskamine. Mõtle, kui ta müübki, ma ei saa ju Boyd Londonis pidada. Pean siis tema ka maha müüma ja ma ei ela seda üle. Sa ei tea sellest asjast midagi?”

      „Muidugi mitte. Ma olen kindel, et sa kuulsid valesti, aga ma küsin ema käest. Tema kindlasti teab. Isa püüdis ilmselt lihtsalt teada saada, kui palju see maja maksab või midagi sellist, sa ju tead, et ta on hull niisuguste asjade järele.”

      Tilly jäi kahtlevaks. „See ei paistnud niimoodi. Aga jah, küsi palun emme käest, eks? Issi luuletaks mulle lihtsalt mingi tobeda loo kokku, ma tean, et luuletaks, ta peab mind ikka nii umbes seitsmeaastaseks.”

      „Sa ei mõtle ju Chadwickit maha müüa, ega?” Elizabeth oli surunud Simoni kabinetti, lapsed olid kõik ülakorrusel ja vaatasid televiisorit.

      Simon tundis ennast ebamugavalt ja ütles siis: „Tegelikult mõtlen. Jah, mõtlen küll.”

      „Simon. Jumal hoidku, miks? Meile kõigile meeldib siin. Ja kas minul ei olegi siis selle kohta midagi öelda? Ma arvasin, et see on minu oma ka.” Elizabeth vihastas, et mees polnud asja temaga arutanud, polnud talle isegi öelnud – nii see nüüd juhtuski, iga uue ebaõigluse pärast, mis lisandus vihastavale ja ohtlikule minevikule.

      „Ma tean, ma tean. Anna andeks. Aga ma pean tõesti suutma katta kulud, mis on ebaharilikult suured. Selle raha eest, mis läheb Chadwicki ülalpidamiseks, võiksime kõik kolm korda aastas Bahama saartel puhata.”

      „Mina eelistaksin igatahes Chadwickit.”

      „Elizabeth,” ütles Simon väga tõsisel ilmel, „siin pole küsimus selles, kas üks või teine. Anna andeks. Aga Chadwick tuleb tõenäoliselt maha müüa.”

      „No aitäh, et sa mulle ka rääkisid,” torkas Elizabeth. Ta oli korraga väga vihane. „Tilly nuttis – ta kuulis, kuidas sa müügist rääkisid. Ma ütlesin talle, et see on ilmselt eksitus, et sa ei teeks seda kunagi ilma minuga arutamata. Ei tohikski teha.”

      „Sind ei saa ju kätte, et midagi arutada,” ütles Simon, „väga sageli.” See oli Simoni tavaline ettekääne, kui ta naisega midagi ei arutanud, ja see ärritas Elizabethi alati.

      „Simon, see ei ole aus. Sa tead, et ei ole.”

      „Aga võib siiski olla. See on tõsi.”

      Elizabeth oli nüüd ise nutma puhkemas: ta armastas Chadwickit ja mitte niivõrd maja ennast kui seda, mida see esindas, nimelt neid muretuid aastaid, kui ta oli lausa kujuteldamatult õnnelik. Ta mõtles, kui väga ta tahaks olla seal tagasi, või vähemalt saada tagasi seda, mida need aastad talle andsid – nimelt soojust, lähedust, tunnet, et nad Simoniga liiguvad vähemalt ühes suunas. Nüüd näisid nad olevat teineteise mingil külmal kaardistamata maa-alal kaotanud.

      „Simon, mul on ju aega rääkida,” väitis ta. „Kui asi on tähtis.”

      „Kas ikka on?”

      Elizabeth teadis täpselt, mida mees silmas peab. See, et tal polnud mehe jaoks aega, oli ettekääne. Teatud – nagu Elizabeth teadis – õigustusega. Ta tõmbus kaitsesse. „Ja juhul kui sa pole märganud, on mul päris palju tööd ja üsna suur perekond.”

      „Jah, eks me kõik teame seda.”

      „Sa igavene värdjas,” ütles Elizabeth aeglaselt. „Ja katsu sa ainult Chadwickit maha müüa. Ma ei lase sul seda teha.”

      Elizabeth läks ülakorrusele pakkima, pool tundi hiljem tuli Simon tema juurde.

      „Anna andeks,” palus ta, „mul on väga kahju. Ma poleks pidanud seda ütlema.”

      „Ei oleks jah.”

      „Sa saad oma tööga suurepäraselt hakkama ja ma ei ole sind väärt. Oh Elizabeth.” Ta sirutas käe ja võttis naise käe pihku. „See kõik on nii kurb.”

      „Jah,” nõustus Elizabeth, „väga kurb.” Ta teadis, et mees pidas silmas muudki kui ainult Chadwickist ilmajäämist, rohkem kui nende teineteisest eemaldumist, ja kuna ta nägi nii haletsusväärne välja, suutis Elizabeth oma solvumise alla neelata. „Sa oled tõsiselt mures, eks?” küsis ta. „Kas asi on Lloyd’sis?”

      „On küll. Jah.”

      „Kas lugu on tõesti nii hull?”

      „Ma kardan, et läheb hulluks,” kostis Simon.

      „Ja sa ei saa… lihtsalt välja astuda? Praegu?”

      „Mitte mingil moel,” ütles mees. „Kui ma saaksin, Elizabeth, siis ma teeksin seda. Usu mind.”

***

      Lapsed ütlesid, et need olid parimad jõulud, mis kunagi on olnud. Debbie meelest oli see väga ebameeldiv, arvestades kõiki neid jõule, mille heaks tema oli rabanud, püüdes neid täiuslikuks muuta, aga mis olid lõpuks ikkagi sattunud lahtrisse „Võiks paremini”.

      Nad olid veetnud pühad Walesis Flora juures. Debbie polnud – loomulikult – eriti tahtnud minna, aga teised kõik tahtsid ja Flora ütles, et ootab neid väga, see oleks teatud tänuavaldus, ning Debbie vanemad olid läinud laevareisile, nii et neid ei saanud ka ettekäändeks tuua, seega ei jäänudki muud üle.

      Ja Walesis oli olnud tore: kesköömissa Oxwichis kaunis väikeses kirikus mere kohal, jõuluhommikune jalutuskäik Three Cliffs Bay randa, kus lapsed olid tundide kaupa astekividel mänginud, jõuluõhtusöök küünlavalgel – muidugi olid lapsed järgmisel päeval väsinud, aga kõik oli eriline ja selline, mis jääb neile alatiseks meelde. Ja Flora tõesti pingutas, et olla vähem kamandav ja võimukas – Debbie pidas aru, kas Richard oli talle midagi öelnud, aga mees vandus, et ei ole.

      „Ma ju ütlesin, et ta on sinusse väga kiindunud. Ja ta teab oma vigu. Tänan, et sa tulid, kallis. Ma tean, et see polnud asi, mida sina kõige rohkem oleksid tahtnud.”

      Seda oskas Richard väga hästi – ta hindas alati kõike, mida naine tema heaks tegi. See oli