Täielik skandaal I osa. Penny Vincenzi

ülimalt kombeline – see kõlas küll vanamoodsalt, aga sobis Richardiga täpselt –, tuupur, Cambridge’ist välja praagitud, nagu ta ütles, justkui oleks sel mingit tähtsust olnud, mõtles Debbie, ja keda ta mõnda aega tõesti põlgas. Richard õppis samuti inglise keelt, ta oli aukartustäratavalt tark, peaaegu kindel esikohakandidaat. Debbie jäi teda kuulama, talle avaldas tahtmatult muljet, kui Richard rääkis ja vaidles seminarides, üliõpilasühenduses ja debattidel, ning järk-järgult hakkas mees talle aina enam huvi pakkuma. Richard oli väga energiline, väga tõsine ja seegi äratas temas huvi, sest Debbie oli harjunud, et poisid ei võta üldse midagi tõsiselt, kui seks ja alkohol ning mitmesugused nendega kaasnevad lõbud välja arvata, peale selle oli Richard võimeline teda üllatama: natuke rokihuvi, kui Debbie oli juba valmis teda maha kandma kui klassikaarmastajat, uhke oma Harley Davidsoni üle, millega ta Debbie vahel sõitma viis. Richardi taga istuda ja tal ümbert kinni hoida, kui maailm oli kahanenud hirmuäratavaks tukslevaks ähmasuseks, oli kummaliselt erootiline ja juba pärast teist väljasõitu läks Debbie Richardiga voodisse. Richard polnud just eriti osav armastaja, õigupoolest oli ta üsna tuim võrreldes mõne poisiga, keda Debbie oli tundnud, teda heidutas veidi Debbie entusiastlik suhtumine ja tüdruku sagedatele seksiettepanekutele reageeris ta üsnagi ujeda naeratusega, mis oli Debbie meelest kütkestav. Aga Richard suhtus Debbie naudingu probleemi suure hoolega ja tegeles sellega tõsiselt nagu kõigega, mida ta tegi, ja seegi oli üsna kütkestav.

      Teise kursuse lõpuks võeti neid kui paari, olgugi ebatõenäolist, ja Richard viis Debbie ühel nädalavahetusel oma vanematega tutvuma – see oli šokk. Nad elasid Goweri poolsaarel Walesi edelaosas, rabavalt kaunis rikkumata loodusega maakohas, kus nõmmedel hulkusid metsikud ponid, küngaste kohal hõljusid pistrikud ja kõrgel mereäärsel kaljurannikul sõid rohtu lambad. Lahemaja oli vägev, üsna eraldatud hoone kaljudel, kust avanes hingemattev merevaade. Maja oli suur, ebakorrapärane (ning väga külm), ammu värvimata ja tubades olid vanade kulunud vaipadega kaetud kivipõrandad, muhklikud diivanid, igal pool kuivanud lilli täis kannud ja lõõmavad kaminad, mis soojendasid sind eest ning jätsid selja külmetama. Ainuke mõnus ruum oli köök, kus andis sooja Aga pliit, nad sõid seal puust laua ääres, mis oli nii suur, et sinna mahtus kaheksa inimest ja ikkagi jäi veel ühte otsa päris suur jupp, mis oli kaetud kirjade, ajalehtede, raamatute ja põllumajandusnäituste ning kunstioksjonite kataloogidega. Maja juures oli tohutu suur aed – noh, igatahes tundus see tohutu suur Debbiele –, kus köögiviljaaia osas elas suur kanakari, talliõues oli kolm hobust ning ühte talli surutud vana Rolls. Debbie arvas, et pere oli ilmselt rikas, ja imestas, miks nad ei lasknud keskkütet sisse panna. Richardi isa William meeldis Debbiele, ta oli tore ja vanamoeliselt viisakas, aga ema mõjus talle pisut hirmutavalt, sest oli nii enesekindel ja üsna suursugune. Ta kandis pikki voogavaid seelikuid, pluuse ja lohmakaid kampsuneid, ning krunnist, millesse ta juuksed kinnitas, rippus alati salke välja, ta käitus Debbiega kenasti, aga pisut üleoleva armulikkusega. Debbie meelest pidas Richardi ema teda lihtlabaseks.

      „Kui huvitav, et sa seda ütled,” märkis ta ikka, kui Debbie millegi kohta arvamust avaldas (seda ei teinud ta just sageli), andes selgesti mõista, et see pole arvamus, mida tema jagada võiks. Richard oli ainus laps. „Kas sa seda või toda mäletad?” küsis ema temalt mõnda sündmust meenutades pidevalt. „Eks olnud ju tore?” Ja Debbie tundis ennast kõrvalejäetuna, justkui oleks Flora Richardi endine kallim, mitte ema.

      Debbie lahkus sealt murelikuna, et on suhtes inimesega, kelle elu on temale täiesti võõras, ja tegi õigupoolest ettepaneku prooviks lahku minna, kuid tundis siis Richardist nii suurt puudust, et palus peagi vabandust ja anus, et Richard ta tagasi võtaks. Ta mõtles sageli, et kui ta oleks tõesti olnud kellessegi teisesse armunud, poleks ta end kunagi Richardiga sidunud, aga ta polnud, polnud kunagi olnudki, ta oli üsna harjunud, et poisid kohtlevad teda halvasti. Richardi härrasmehelik hoolitsev käitumine oli Debbie jaoks uus ja meeldis talle.

      Selleks ajaks, kui nad ülikooli lõpetasid, olid nad kokku leppinud koos elama hakata ja Debbie oli jõudnud ainult viis kuud töötada telekompaniis, kus talle väga meeldis, kui ta jäi rasedaks. See oli ühe hooletu nädalalõpuväljasõidu tagajärg, kui Debbie oli antibeebipillid unustanud, ja heitnud ainult põgusa pilgu tagasi oma võimalikule telekarjäärile, kuulutas ta, et on tulevase lapse üle väga õnnelik, ja nad otsustasid abielluda.

      Ja alles nüüd, kui pereelu ja rutiin olid Debbie rahutu vaimu taltsutanud ja alistanud, sobitanud ta koolidirektori naise rolli, vaatas ta tagasi ja taipas, kui palju ta muutunud oli. Ta oli teinud ainult väga lühikese pausi, kui põgenes kahe vanema lapsega Greenham Commoni sõjaväelennuväljale, et koos teiste naistega protestida Ameerika rakettide sissetoomise vastu. Tagasi üsna rahuloleva Richardi juurde tuli ta nelja päeva pärast läbikülmunult ja räpasena ja see jäi ka viimaseks korraks.

      Kui Debbie sel hommikul vannis lebas, teadis ta täpselt, mida ta päeva jooksul tegema peab, iga hetk oli plaanitud: valmistada lasanje heategevusühingu viktoriiniõhtuks, kirjutada oma ajalehele, tuua Rachel lasteaiast koju ja viia ta peole, lastes tal kõigepealt ise kaardile oma nimi kirjutada, sest kõik teised emad tegid nii, see näis olevat auasi (ja võttis kohutavalt aega), minna Emmale ja Alexile kummagi kooli vastu, viia Emma hambaarsti juurde ja Alex judotrenni – kus tuli jälle kohtuda ninakate ebasõbralike emadega –, siis teejoomine, kodutööde juhendamine (soovides, et Richard vähemalt sedagi teeks ega kaoks paberitööga oma kabinetti), seejärel lapsed vannitada, Rachel voodisse panna ja olla kell pool kaheksa valmis lasanjega välja minema. Vannis lebades mõistis Debbie, et tal ei jää hetkegi, et asuda suure triikimist ootava pesuhunniku kallale. Oh jah.

      Ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks see kõik tema meelest nii keeruline oli, selline elukorraldus ei nõudnud ju kindlasti mingeid andeid ega vaimujõudu. Ometi elas ta alates Alexi sünnist keset pidevat kaost, millest ta kuidagi ei pääsenud. Debbiele tundus sageli, et tasus tal vaid tuppa astuda, kui see segamini läks, ta jäi pidevalt hiljaks, külmikus polnud kunagi midagi peale mõne üsna kahtlase välimusega fooliumpakikese.

      Ta uuris oma sõprade nagu õlitatult korraldatud kodusid ja elu ning püüdis nende tegemisi järele teha, kuid erilise eduta.

      Kui Debbie hommikumantli selga tõmbas, helises telefon, ta oligi oodanud ajalehe jaoks naabrivalve esimehelt uudiseid hiljutiste sissemurdmiste kohta.

      „Tere, John,” ütles ta, kuid helistaja polnudki kena John Peters, oli hoopis Flora. Debbiel oli Floraga väga kohmetu suhe, ämm pani Debbie ennast äpuna tundma, seega oli ta tundlik ja põikpäine ning teadis, et Flora ei kiida teda päriselt heaks ja arvab, et Richard polnud abiellunud endaga võrdsega. Flora oli kohutav snoob.

      „Olgu pealegi,” oli Debbie öelnud oma parimale sõbrale Janile, „ta pole ehk lausa põrgulik ämm, aga puhastustuleks nimetaksin seda kohe kindlasti. Kuidas sulle meeldiks, kui Mike’i ema sind labaseks peaks? See on kohutav.”

      Flora Fielding oli viie aasta eest leseks jäänud, kui William ootamatult südamerabandusse suri, kuid Flora ei lasknud ennast sellepärast rivist välja lüüa, nagu ta ei lasknud ka millelgi muul, ning kuigi tõeliselt leinav ja vapustatud, läks ta otsusekindlalt ja vapralt eluga edasi, keeldudes majast välja kolimast, kuigi Richard arvas, et peaks, käis endiselt ratsutamas ja jahil ning pöördus tagasi oma endise fotograafikarjääri juurde.

      Pildistada oskas ta tegelikult väga hästi, seda nägi Debbie paljude majas laiali paigutatud fotode järgi, Flora tegi mustvalgeid fotosid, spetsialiseerus merevaadete ja arhitektuuriobjektide pildistamisele. Ta ei saanud just eriti palju tellimusi, kui kohalik jõulukaardifirma välja arvata, aga sellest polnud midagi, pildistamine pakkus talle tegevust – nagu hobused ja äärmiselt aktiivne seltsielugi – ning tal ei paistnud kindlasti olevat mingeid rahamuresid. William oli olnud väga edukas raamatupidaja, pealegi oli mehel perekonnaraha ja ta oli ka Lloyd’si Nimi, nagu Richard Debbiele oli seletanud, naine ei saanud küll täpselt aru, mida see tähendab, peale selle, et see on peente rikaste inimeste klubi ja rahalises mõttes väga ihaldusväärne.

      Flora oli peale käinud, et maksab laste hariduse kinni: „Ma tõesti tahan seda teha,” ütles ta kindlalt, kui Alex hakkas seitse saama. „Ma võin seda endale lubada ja ma ei taha, et nad käiksid mingis kasutus kohas, kus soodustatakse vaba eneseväljendust või mis tahes uuemat narrust ja kus nad üheteistkümneseks