Tulemüür. Henning Mankell

Wallanderit õigeid küsimusi esitama. Tänu temale õppis Wallander aja jooksul kuriteopaigal märkide lugemise rasket kunsti. Enne, kui Wallander Rydbergiga koos töötama hakkas, oli ta olnud täiesti tavaline politseinik. Alles tükk aega pärast Rydbergi surma taipas Wallander, et lisaks visadusele ja energiale oli tal ka suur oskustepagas. Kui tegemist oli keerulise probleemiga ja ta ei teadnud, millises suunas liikuda, siis pidas ta seniajani Rydbergiga endamisi pikki vestlusi. Ta tundis Rydbergist peaaegu iga päev puudust. See tunne ei kadunud kuhugi.

      Siis suri ootamatult tema isa. Ajuinsult, ta kukkus kokku oma ateljees Löderupis. Sellest oli nüüd kolm aastat möödas. Vahetevahel oli see Wallanderi jaoks veel praegugi mõistetamatu. Et isa, tema pilte ja tärpentini ning õlivärvide igavest lõhna ei olegi enam olemas. Löderupi maja oli müüdud. Wallander oli sealt mõne korra mööda sõitnud ja teadis, et seal elavad nüüd teised inimesed. Kuid ta ei peatunud maja juures kunagi. Aeg-ajalt käis ta isa haual, ehkki see tekitas temas alati mingit ebamäärast südametunnistusepiina. Nende käikude vaheline aeg venis üha pikemaks. Ka isa nägu oli üha raskem meelde tuletada.

      Kui inimene oli surnud, siis hakkas ajapikku tunduma, nagu poleks teda kunagi olnudki.

      Seejärel Svedberg. Kolleeg, kes aasta tagasi oma kodus jõhkralt tapeti. Wallander mõtles tookord, kui vähe ta teadis tegelikult inimestest, kellega ta koos töötas. Svedbergi surm oli paljastanud suhted, mille olemasolust tal aimugi ei olnud.

      Ja nüüd oli ta teel neljandale matusele, kuhu tal õigupoolest ei oleks vaja olnud minna.

      Naine oli helistanud kolmapäeval. Wallander oli parajasti oma kabinetist lahkumas. Oli hiline pärastlõuna. Pea valutas, ta oli tegelenud praamilt tulnud veoautost avastatud salasigarettide lootusetu uurimismaterjaliga. Jäljed viisid Põhja-Kreekasse ja kadusid seal kui vits vette. Ta oli vahetanud informatsiooni Kreeka ja Saksa politseinikega. Sellest hoolimata polnud nad kurjategijatele sugugi lähemale jõudnud. Ta taipas, et autojuht, kes salakauba olemasolust koormas tõenäoliselt isegi teadlik polnud, saab arvatavasti mõnekuise vanglakaristuse. Midagi rohkemat asjast ei tulegi. Wallander oli kindel, et salasigarette saabub Ystadi iga päev. Ta kahtles, kas sellele üldse kunagi õnnestub lõppu teha.

      Lisaks tumestas tema päeva vihane jutuajamine prokuröriga, kes asendas mõni aasta tagasi Sudaani siirdunud Per Åkesoni. Juba enne Åkesoni lahkumist ja hiljem temalt saabuvaid kirju lugedes tundis Wallander närivat kadedust. Åkeson oli julgenud astuda sammu, millest Wallander ise oli ainult unistanud. Ta saab peagi viiskümmend. Tahtmata seda endale päriselt tunnistada, teadis ta siiski, et suurte ja otsustavate muutuste aeg tema elus oli juba möödas. Ta on ja jääb politseinikuks. Ta võis ainult püüda enne pensionile jäämist saada paremaks uurijaks. Ja võib-olla õpetada midagi oma noorematele kolleegidele. Mingit pöördepunkti ei paistnud kuskilt. Kuskil ei oodanud teda tema Sudaan.

      Tal oli jope juba käes, kui naine helistas.

      Algul ei saanud ta aru, kes helistab.

      Siis taipas ta, et see oli Stefan Fredmani ema. Peast kihutasid läbi mõtted ja mälupildid. Mõne sekundiga oli ta taastanud kolme aasta tagused sündmused.

      Poiss oli maskeerunud indiaanlaseks ja püüdnud kätte maksta meestele, kes olid tema õe hulluks ajanud ja noorema venna ära hirmutanud. Üks neist meestest, kelle ta tappis, oli tema enda isa. Wallanderile meenus kohutav pilt, kui poiss põlvitas ja nuttis oma õe surnukeha juures. Mis hiljem edasi sai, sellest ta eriti palju ei teadnud. Ainult seda, et poissi ei saadetud muidugi vanglasse, vaid psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda.

      Nüüd helistas Anette Fredman, et Stefani surmast teatada. Ta oli endalt elu võtnud, viskudes alla maja katuselt, kus teda kinni peeti. Wallander avaldas kaastunnet, ja sisimas tundis ta isegi kurbust. Või oli see ehk lootusetus- ja ahastustunne. Kuid ta ei mõistnud ikkagi, miks Anette Fredman talle helistas. Ta seisis, telefonitoru käes, ja püüdis naise välimust silme ette manada. Ta oli teda näinud kahel või kolmel korral Malmö lähedal, kui nad otsisid Stefanit ja püüdsid leppida mõttega, et jõhkrate tegude toimepanijaks võib olla kõigest neljateistkümneaastane poiss. Ta mäletas, et naine oli uje ja rõhutud. Talle jäi mulje, nagu oleks naine iga hetk valmis põgenema, kartes kogu aeg, et juhtub midagi hirmsat. Mis ju tegelikult juhtuski. Wallanderile meenus ähmaselt kahtlus, ega naine äkki meelemürke ei tarvita. Võib-olla ta jõi liiga palju või leevendas oma muret tablettidega? Wallander ei teadnud seda. Pealegi oli tal naise näo meenutamisega raskusi. Telefonitorust kostev hääl oli võõras.

      Siis jõudis Anette Fredman helistamise põhjuseni.

      Ta tahtis, et Wallander matusele tuleks. Sest peaaegu keegi teine nagunii ei tule. Perest olid alles jäänud vaid tema ise ja Stefani noorem vend Jens. Kõigest hoolimata oli Wallander olnud sõbralik mees, kes soovis head. Ja ta lubaski minna. Ta kahetses seda samal silmapilgul, kui oli lubaduse välja öelnud. Ent siis oli juba liiga hilja.

      Hiljem püüdis ta välja selgitada, mis poisiga pärast vahi alla võtmist tegelikult oli juhtunud. Ta rääkis ühe arstiga haiglas, kuhu Stefan viidi. Möödunud aastate jooksul oli Stefan peaaegu tumm ja sulgenud kõik oma hingeuksed. Kuid Wallander sai teada, et kui poiss juba surnult asfaldil lamas, oli tema näol sõjamaaling ning värvid ja veri olid omavahel segunenud hirmuäratavaks maskiks, mis rääkis ehk rohkem ühiskonnast, kus Stefan elas, kui poisi lõhestunud isiksusest.

      Wallander sõitis aeglaselt. Kui ta hommikul tumeda ülikonna selga pani, märkas ta oma üllatuseks, et püksid olid parajad. Niisiis oli ta kaalust alla võtnud. Pärast seda, kui ta mõni aasta tagasi teda tabanud suhkurtõvest teada sai, oli ta olnud sunnitud oma toitumisharjumusi muutma, end liigutama hakkama ja kaalul silma peal hoidma. Algul oli ta liialdatud ja kannatamatu usinusega mitu korda päevas end vannitoas kaalumas käinud. Lõpuks viskas ta kaalu suure vihaga välja. Kui ta ilma selle pideva jälgimiseta kaalu langetamisega hakkama ei saanud, siis võis kogu asja sinnapaika jätta.

      Kuid arst, keda ta korrapäraselt külastas, ei andnud järele, vaid manitses Wallanderit visalt oma lohakat eluviisi muutma, tegema korrektuure oma korrapäratutes, ebatervislikes söömisharjumustes ja peaaegu olematutes liikumistavades. Lõpuks andis see tulemusi. Wallander ostis dressi ja treeningtossud ning hakkas korrapäraselt jalutamas käima. Kui Martinsson tegi ettepaneku üheskoos jooksma minna, keeldus Wallander pahaselt. Igal asjal oli piir. Ja tema puhul jooksis see piir jalutuskäikude juurest. Ta tegi tunnise ringi Mariagatanilt läbi Sandskogeni ja tagasi. Vähemalt neli korda nädalas sundis ta end välja minema. Ta oli vähendanud ka oma seni sagedasi käike hamburgeribaaridesse. Ja arst märkas suunda paremuse poole. Veresuhkur oli alanenud ja Wallanderi kaal vähenenud. Ühel hommikul habet ajades märkas ta muutusi ka oma välimuses. Põsed olid lohku vajunud. Tal oli tunne, nagu näeks ta pärast pikaajalist asjatusse rasva ja halba jumesse mattumist oma nägu naasmas. Tütar Linda oli rõõmsalt üllatunud, kui teda nägi. Kuid politseimajas ei kommenteerinud tema kõhnumist keegi.

      Nagu me ei näekski üksteist, mõtles Wallander. Me töötame koos, aga me ei näe üksteist.

      Wallander möödus sügiseselt maha jäetud Mossby rannast. Talle meenus kuue aasta tagune aeg, kui kummipaat kahe surnud mehega randa ajus.

      Ta vajutas piduri järsult põhja ja keeras suurelt teelt kõrvale. Aega oli veel küllaga. Ta jättis mootori seisma ja astus autost välja. Rand oli tuulevaikne, sooja oli mõni kraad. Ta pani mantlinööbid kinni ja hakkas mööda liivaluidete vahelist rada astuma. Eemal oli meri. Ja tühi rand. Inimeste ja koerte jäljed, ja ühe hobuse kabjajäljed. Ta vaatas mere poole. Linnud olid teel lõuna poole.

      Ta mäletas siiani täpset kohta, kus kummipaat randa oli triivinud. Hiljem viis keeruline uurimine Wallanderi Lätti, Riiga. Ja seal oli Baiba. Läti mõrvatud kriminaalpolitseiniku lesk; Wallander oli mehega tuttavaks saanud ja teda hindama õppinud, enne kui mees tapeti.

      Siis jäid nad Baibaga kahekesi. Ta uskus pikka aega, et neist saab paar. Et Baiba kolib Rootsi. Nad käisid korra Ystadi lähedal isegi ühte maja vaatamas. Kuid siis hakkas Baiba eemale tõmbuma. Wallander mõtles armukadedalt, kas mängus on mõni teine mees. Kord sõitis ta ette teatamata Riiga. Aga teist meest polnud. Olid vaid Baiba kõhklused, kas ta suudaks abielluda politseinikuga ja jätta maha oma kodumaa, kus ta tegi kehvasti tasustatud, kuid huvitavat tõlkijatööd.