Kuu ordu. Siim Veskimees

ikkagi – mulle meenus miskipärast üks indiaanlaste raamat, „Suure karu pojad”. Seal oli üks pealik Šunktoketša.”

      Piloot niheles ebamugavalt. „Nojah, eks sai ka kümneaastasena indiaanlasi mängitud… Sealt jäi see virtuaalisignatuuriks ja hiljem panin selle oma esimese laeva kutsungiks… Tobe tegelikult, aga nüüd ei tea mitte üks hing maailmas mind mingi muu nimega kutsuda… Ja õnneks enamik ei taipa, kust see tulnud on… Ja nüüd naudi vaadet.”

      Nende all pöördus harvade valgete pilveräbalatega kaetud tumesinine India ookean, millele lainete vahuharjad kohati heledamat lisasid. Valges raamis tumepruunroheliste kalliskividena eraldusid üksikud kaljusaared ja päikese kahvatukollane laialimääritud peegeldus tormas nendega kaasa. Lennuki nina oli juba pisut allapoole, kui see ainult inertsiga liikudes oma horisondil suuremaks muutuva sihi suunas planeeris.

*

      „Noh – elus?” küsis Šunkto lühidalt, tõustes ja tüdruku rihmu lahti päästes vaevalt sekund peale seda, kui sõjamasina kõht Dominika baasi metalset maandumisplatsi puutus.

      „Kas see alati põrutab nii?” küsis tüdruk.

      „Tead, ma isegi ei teinud meelega,” lausus mees vabandavalt. „Tõukurväljaga mängides saab ta vajadusel hulga pehmemalt maha.”

      Lennuväljast sai šaht, kui nad liikumist tajumata allapoole libisesid ja selleks ajaks, kui nad välja said, oli ka luuk nende pea kohal sulgunud.

      „Miks siin rattaid või tugesid ei ole?”

      Piloot mühatas. „Xailoni kest on kõige õhemast kohast 200 millimeetrit. Elektronpingestatud, tavalistest sulamitest seega vähemalt kaks suurusjärku tugevamat soomust. Milleks?”

      „Hau Šunkto,” kostis teiselt poolt lennukit kannatamatu hääl. „Mis kuradi pärast sa nii aeglaselt tulid? Lennuk on korras? Esimeses laines läheb kaheksa xailonit, kõige kogenumad piloodid, me peame startima vähem kui kolmesaja seki pärast. Kähku nüüd…”

      Ta märkas alles nüüd Marget ja jäi poolelt sõnalt vait, silmitsedes tüdrukut lõbusa imestusega.

      „Tema nimi on Marge,” lausus Šunkto. „Viimased kaks päeva oleme koos magama sattunud ja mulle tundub taas, et elu on elamisväärne. Marge, seda pikka tolgust tuntakse Athosena, kuigi Dumas selle peale hauas teist külge keerab. Ja mis kiire? Ma ei tea rohkem, kui et mul paluti lennuk ära tuua.”

      „Väga meeldiv.” Athos noogutas tüdrukule kiirustades ja sõbralikult, ent korraga venis ta naeratus kõrvuni ja ta turtsatas lühidalt, end kohe uuesti tõsiseks sundides. Viimane proovis samamoodi vabalt ja kergelt vastu noogutada, ometi oli võimatu mitte märgata temast õhkuvat kohmetust, kui ta mehe laiale irvitusele kiire mürgise pilguga vastas.

      Nad tunnevad teineteist, mõtles Šunkto, ent enne, kui ta selles suunas midagi muud mõelda või teha jõudis, oli Athos uuesti tema poole tagasi pöördunud.

      „Merde! Siis ma oleksin ikka pidanud sinuga lennu ajal ühendust võtma. Vaatasin, et sa tuled, ja siis oli tähtsamat teha. Meil on imekähku vaja kõiki, kes lennata oskavad, ja kõiki masinaid ka. Paar meie luurajat ja muud rahvast istub Tokyos hakklihamasinas ja me peame nad ära tooma. Aja endale nüüd kest selga, sellal kui poisid lennukit tangivad.” Ta viipas lähemale koormaroboti.

      Nad olid jõudnud lennukite teeninduskorrusele ja selles hiiglaslikus sammastikus käis igal pool nende ümber kiire askeldamine. Platvormid lennukitega liikusid pealtnäha kaootiliselt ringi, tohutud kaheksajalgu meenutavad tankimisaparaadid jalutasid omasoodu ja ka igasugused muud mehhanismid, millest mõned olid kui liikuvad kontorid, kus 5-6 inimest laudade kohale kummardus, hõljusid esimesel hetkel täiesti suvalistes tohuvabohus edasi-tagasi. Inimesedki, kes jooksusammul lennukitest sisse ja välja liikusid, ei jätnud põgusal vaatlemisel mõtestatumat muljet. Marge teatud pettumuseks ei heitnud keegi talle pikki imestunud pilke. Mõni küll vaatas teist korda, inimesed naeratasid kiiresti, kui nende pilgud kohtusid, ent see oli kõik.

      „Antarktika, Põhjatäht ja suurem osa Madagaskaril ning orbiidil baseeruvatest ei osale – aega pole. Me läheme madallennul, meie taga tuleb teine ja kolmas laine, praegu kokku 60 xailonit; peaks jätkuma – nende asi on julgestada meid ja omakorda ära korjata, kui keegi esimestest maha jääb. Lisaks teeb orbitaalkaitse kolm dessanti.” Kõike seda rääkides karjatas Athos samal ajal kolme robotit, kes asju lennukisse laadisid. „Pommitavad ka ja teevad üldse mäsu. Läheme otse kaitsepolitsei laboratooriumite katusele. Igas lennukis on seitse-kaheksa sõdurit – sinuga tulen mina, paari meest peaksid sa veel tundma.” Ta jõnksatas peaga parasjagu end ja varustust kiiresti luugist sisse toppivate meeste poole; poolpaljas Šunkto, kes endale sellal kirudes lahinguskafandrit selga ajas, noogutas samuti lühidalt möödaminnes visatud tervitustele.

      „Õppinud sõdureid on ka vähe,” jätkas Athos. „Hideakit peaks hoitama kusagil siin all.” (Kuna Šunktol polnud aega ja Margel võimalust virtuaali vaadata, jäi selgusetuks, kus see „siin” on.) „Üks Dwellertüüpi robottank on metroos, kakskümmend sekki enne maandumist põletab see vertikaalse kanali läbi kompleksi. Nad tõenäoliselt proovivad meie kutte vähemalt tappa kui me kusagil mõttesse jääme, nii et asjaga on kuradi kiire; praegu nad ilmselt üritavad neid lahti kloppida. Kas on küsimusi? Lennukis jõuad ka vaadata.”

      „Kas nende xailonite pihtasaamine on kuidagi asjaga seotud?”

      Athos norsatas. „On küll. Kutid läksid mütsiga lööma – seitsme lennukiga ja ilma katteta. Kohe kui teade vahelejäämisest tuli.”

      Šunkto oli varustuse endale ümber saanud ja hüppas paar korda kohapeal, et proovida, kui mugavalt see istub. „Läksime. Las keegi hoolitseb Marge eest, kuni tagasi tulen.” Ta suudles kiiresti tüdrukut, kes natuke unustatuna seal nende juures seisis ja pöördus luugist sisse tagasi ronima.

      Marge vaatas neile parasjagu segaduses ja abituna järele, mõistatades, kas ja kuidas ta peaks end enne starti lennuki lähedusest koristama.

      „Tule peapulti. Pärast, kui dessant on läinud, näitan sulle, kuspool eluruumid on.” Tema kõrval seisis üks noorepoolne naisterahvas. Marge vidutas silmi ja noogutas kiiresti, taibates, et tegu on hologrammiga. Ta järgnes sellele, püüdes ära arvata, kui võimas pidi olema laserprojektor, mis nii suures ruumis korraliku kujutise andis, ja miks seda seal üldse tarvis oli. Kolmemõõtmelisi liikuvaid kujutisi, mis korralikud välja nägid, kasutati tavaliselt kümnekonna meetri raadiuses…

      Naine juhtis ta liikuvale platvormile, ja teatas: „Ma kaon nüüd ära,” pisut enne, kui nad seinani jõudsid. Platvorm tuhises läbi laskuvate koridoride, tegi paar sujuvat kaart ja peatus siis tohutus võlvlaega ruumis. Selle keskel umbes trepiastme võrra ümbritsevast lagedast põrandast kõrgemal poodiumil istus pultide taga tosinkond meest ja naist, too talle „vastu tulnud” näitsik nende hulgas. Kõik nad vaatasid kuhugi ülespoole. Marge vidutas silmi, kuid teine tundus ehtne olevat. Ta astus lähemale ja poodiumile jõudes ahmis õhku – ruum hajus, ta näis seisvat kindluse harjal vaba taeva all ja ta sai ka kohe aru, mida nad kõik vahtinud olid – igas suunas nende ümber startisid parasjagu xailonid; tal oli hea meel, sest tänu sellele ei pannud keegi teda tähele ja ta sai vaikselt ringi vaadata ning ennast koguda. Tegelikult oli rumal niiviisi ehmatada, sest igasugustes pettepiltides polnud ju midagi uut, kõik kohad olid neid täis. Kuid siinse tehnika reaalsusetase oli palju suurem, kui parimatelgi teatri- või ööklubiprojektoritel. Ja muidugi kogu situatsioon – oli ta ju tegelikult tavaline koolitüdruk, kes vahetundides plikadega itsitades poisse jagas ja taga rääkis, emal haiglas abiks käis ja virtuaalis kangelastega armastust mängis. Oli ta sisemiselt kõheldes ja hirmul püüdnud head nägu teha ja kaasa mängida, kui Celii oma hulluvõitu sõpradega ta võõrale spaceman’ile voodisse sokutasid. Muidugi meeldis mees talle ja edasi oli see tema isiklik initsiatiiv, et ta väikeseks kättemaksuks Celiile Šunkto enda juurde meelitas. Ent kui keegi kaks päeva tagasi oleks talle rääkinud, et ta seisab Dominika kindluse peapuldis ja tema ümber valmistub Ordu Jaapanit ründama…

      „Nii, Frank, nüüd on sul hetk aega, anna mulle oma roboti juhtimine.” Mornil pilgul lendava xailoni kabiinis istuvate inimeste poole pöördunud idamaalase toonis oli niipalju