Kuu ordu. Siim Veskimees

nägi sind.”

      „Piisavalt ebamäärane ja tõelähedane,” kviteeris Šunkto. „Nii et selles võib isegi midagi peituda, et sa arstiametist neist teistest rohkem tead.”

      „Olen operatsioonidelgi assisteerinud. Ja mul olla annet,” lausus tüdruk teeseldud ükskõiksusega.

      Pikaldane kaikuv mürin prahvatas unises vaikuses, Šunkto kuulatas, kortsutas kulmu, sirutas käe, nihutas aknakatte ribid laiali ja jõudis näha, kuidas kaks kokkuhaagitud xailonit libisesid madalalt üle katuste ja laskusid haiglaesisele platsile.

      „See pole vist tavaline teguviis?”

      Nende majast ei olnud lennukeid enam võimalik näha, sest puud varjasid vaate. Nad ei jõudnud eriti oletusi teha, kui sidemonitor ellu ärkas ja ühele seinale kujutise heitis. Üks naine silmitses ruumi, noogutas Margele lühidalt tervituseks ja piidles Šunktot arvustavalt.

      „Tere mamps, mis juhtus? On sul abi vaja?” küsis Marge võib-olla just mitte kõige neutraalsema tooniga.

      „Jah, kuluks ära. Ja Šunkto oskavat lennukitega ümber käia. Just äsja tulid xailonid (ja ma usun et sul oli võimatu seda mitte märgata), üks neist on pihta saanud ja ei liigu kuhugi, ent tulnud tüübid palusid küsida, kas leidub kedagi, kes teise kiiresti Dominikale tagasi viiks? Miks see nii oluline on, ma ei tea.”

      Marge ja Šunkto vaatasid teineteisele otsa, ohkasid: „Läksime.”

      Marge ema surus huuled kokku ja katkestas siis midagi lisamata ühenduse.

      „Ega see asi ei meeldinud talle?” küsis mees.

      „Peamiselt see, et ta ise ilma jäi.”

      Šunkto mühatas. „Kuhu küll on ilmast kadunud lugupidamine vanemate vastu?” õhkas ta.

      „Ära,” napsas tüdruk, keeras end talle peale ja suudles korra tugevasti, siis silkas vannituppa, jättes teise endale pead vangutades järele vaatama.

*

      Piloot heitis taha rahutu pilgu, kui tüdruk xailoni luugiavasse ilmus. „Kas sa ei pidanud emale appi minema?”

      „Läksingi, aga seal pole momendil mind rohkem vaja. Aitajaid oli rohkem kui abivajajaid. Kaks neist olid pealegi vaid põrutatud. Olevat raketiga pihta saanud. Kas lennuk on terve?”

      Šunkto silmitses hetke väändunud ja lahtikistud paneele, verepritsmetega kaetud seinu ning punaseplekilise ja kõrbenud varustuse kuhjasid põrandal. „Ülemine küll, kuigi mõlemad on pihta saanud. Kuidas sulle öelda… Seegi oleks hädaga orbiidile ära läinud, kuigi muidugi oli targem ta õhus kinni püüda ja hooga siia välja lasta… Igatahes ma ronin nüüd üles ja viin teise Domile ära.”

      „Kas ma võin kaasa tulla?”

      Šunkto silmitses teda pikalt; tüdruk ei pööranud pilku ära.

      „Mhh… mhhhh.” Lõpuks kehitas mees õlgu. „Selles lennus ei tundu praegu olevat vähimatki riski, nii et miks mitte? Läksime.”

      Luuk sulgus, Šunkto pööras hoobasid, akende taga rullus mõneks sekundiks tolmuvall. Naksatasid ühendused ja ülemine lennuk tõusis vigastatud paarilist maha jättes aegamööda ülespoole. Šunkto ootas, kuni nad olid mõnesaja meetri kõrgusele jõudnud, pööras siis nina üles ja suurendas kiirendust. Neid suruti pehmelt toolidesse ja lend oli ikka veel peaaegu vertikaalne. Piloot jälgis kõrgusemõõtjat ja isegi vähendas kiirendust, et mitte liiga madalal helibarjääri ületada. Ta hakkas lendu horisontaalseks pöörama ja ilmselt selleks, et kaaslase kulul pisut nalja teha, tegi seda nii, et tsentrifugaaljõud neid lakke tahtis tirida. Marge hoidis sellal hirmunult, krampis kätega toolist kinni, unustades rihmad, mis poleks teda ju kuhugi lasknud. Šunkto irvitas laiemalt ja surus kiirendushoova ette. Marge ainult niutsus.

      „Mis, kõigest 6 G-d?” küsis mees, nagu ei saaks aru, halastas siis ja tõmbas hoova tagasi.

      „Sadist-maniakk!” pahvatas tüdruk, kui ta uuesti hingata sai. „Meelega kiusad, jah?”

      Mees noogutas. „Aga parem katsetada siin kalda lähedal – kui alla kukume, on vähem tagasi ujuda. Ja kui meid keegi naljavend raketiga laskma juhtub, siis tuleb teha nii –” ta liigutas juhist kiiresti vasakuleparemale, lennuk reageeris sellele silmapilkselt ja jõuliselt, sooritades kaks kiiret pööret, nii et inimesi tabas paljukordne ülekoormus kui haamrihoobid.

      Marge ahmis taas õhku. „Jäta palun…”

      Šunkto hirnus, ent lasi juhise lahti, muutes lennu automaatseks. „Kas sa ameerika mägedes ei ole käinud?”

      „See pole veeranditki sellest…”

      „Ega tegelikult ei ole küll.” Mees tõusis ja otsis kusagilt tagapoolt paar joogipurki, avas need ja surus teise tüdrukule pihku.

      „Kas siin robot kätte ei too?” küsis viimane peale paari lonksu.

      „Need on tagapool. Hoiavad tiibu kinni.”

      „No pead sa!”

      „Ei, peaaegu. Ma panin nad tagapool süsteeme dubleerima.”

      „Kas sellepärast on osa seinu läbipaistmatud?” tüdruk viipas tahapoole.

      Piloot norsatas. „Esiteks ei ole ükski sein läbipaistev. Tagapool on vist mingi rakett pihta tulnud, osa välimisi sensoreid on läinud. Robotid on seal lihtsalt igaks juhuks valves.”

      „Nii et sul lubati pihtasaanud lennukiga õhku tõusta?”

      „Ma rääkisin baasiga ja leidsime, et see läheb avariilennukatsetusena kirja. Need riistapuud on ütlemata töökindlad ja kuna lahingusituatsioonis tuleb hullemategi vigastustega lennata, kasutatakse sellistel puhkudel juhust suhteliselt ohututes tingimustes avariilülituste praktilist toimimist proovida.”

      Marge silmad hakkasid suuremaks minema. „Kas mootorid on korras?”

      Mees mühatas uuesti. „Mootorid on raske ja tuim tükk, need peavad kõige kauem vastu. Esimeseks lähevad tajurid ja muud peened pulgad.”

      Tüdruk niheles. „Ja sul lubati mind kaasa võtta?”

      „Ma ei küsinud luba. Arvasin, et katsetame ühtlasi ka tavalise inimese vastupidavust xailoniõnnetusele. Vaata, need toolid on katapuldiga, neis on viis langevarju, rakettpidurdusmootorid ja heeliumiballoonid, mis pehmendavad lööki maapinnale ja hoiavad sind vajadusel vee peal. Kui lennuk plahvatab, stardib tool üldiselt automaatselt, ent igaks juhuks on näed siin see suur punane hoob… Ära puutu! Langevarjud ja pidurdusmootorid käivituvad üldiselt ka automaatselt…”

      Tüdruk oli kahvatuks läinud, ent Šunkto ei suutnud enam tõsist nägu teha ja hakkas hirnuma.

      „Me ei kuku alla?”

      Piloot kehitas õlgu. „See oht on alati, aga risk on minimaalne. Usu, ma ei oleks sind muidu kaasa võtnud.”

      Viis minutit valitses vaikus.

      „Kui tume on taevas… Kui kõrgel me oleme?”

      „Viiskümmend kuus kilti,” vastas piloot, korraks pilku displeile heites.

      „Kas siin töötavad juba tuumamootorid?”

      Mees ohkas. „Oh seda haridust… Sellel lennukil ongi ainult tuumamootorid. Kui sa aga mõtled, et kas me ajame tagant välja paarikümnetuhandekraadist plasmat või termotuumareaktsiooni miljonikraadist, siis selleks viimaseks oleme veel liiga madalal.” Ta nihutas üht kangi puldil ja kõikjal süttisid helepunased hoiatustuled. „Tahad, läheme Kuule?”

      „Mis sa norid minuga kogu aeg!”

      „Sa oled selleks tänuväärne materjal.” Mees silitas ta kätt. „Anna andeks, ma enam ei tee.”

      „Kaua lend kestab?” küsis tüdruk, nagu poleks midagi juhtunud.

      „Natuke üle poole tunni,” heitis mees taas kiire pilgu ühele ekraanile, siis vaatas uuesti vallatult irvitades Marge poole. „Kiirendust sa ei kannata – kiiremini ei