Kuu ordu. Siim Veskimees

järsult õhku läbi nina. Tamako! Üks Ordu senati liikmetest…

      „Mul on vaja sealtsamast campusest tavalise telefoniliini kaudu üks kõne võtta. Kyoto toast.”

      „Ta peilitakse suhteliselt ruttu välja. Ma tahaks seadme võimalusel terveks jätta.”

      „Meil on sinna seintesse ammu mõned omad juhtmed veetud. Ma saan nende abil liinile ühenduda nii, et su rott ise on katusel. Terminal leitakse tõenäoliselt mõne seki jooksul. Ütleme, et 60 sekki kulub politseil kohalejõudmiseks ja veendumiseks, et läheduses ei ole kedagi, kuid ühendus kestab. Veel ehk samapalju kulub arusaamiseks, kust liinile ühendutakse ja paar korda niipalju kaevamiseks. Siis leitakse haruliin ja läheb veel vähemalt paarsada sekki, et mööda torusid jälitades aru saada, kus teine ots olla võiks. Minimaalselt 400 sekki, tõenäoliselt palju rohkem. Mulle piisab 200-st. Peale seda tuleks talle anda korraldus peitu minna ja vagusi püsida.”

      „Kui me teda seal enam ei vaja, võiks talle ju robotpüüduri järele saata?” Marge tundis ära Athose hääle.

      Tamako mõtles hetke ja noogutas siis. „Kas mõni Alduse satelliitidest on sobiva koha peal? Jah…” Ta kirjutas klaviatuuril. „Maila, tegele sellega. Kaua see lendab?”

      „Oota…” Üks naistest rääkis kellegagi ilmselt läbi virtuaali. „Robot startis. Minimaalselt 1140 sekki.”

      „Rotil on kütusevaru…” Tamako uuris mingeid jooniseid. „Frank, aita Mailat, kuni sa ise ka ühenduses oled. Võiksite TI-dele programmi anda – las su robot tõuseb kohe peale side lõppu õhku ja lendab nii kiiresti ja kõrgele sondi laskumise suunas kui saab, ja nad põkkuvad õhus.”

      „Olgu, nii saab tunduvalt kiiremini küll… Mis numbril ta helistama peaks?”

      „Ma ise…” mühatas Tamako ja tõusis, libistas justkui end kogudes käega üle näo. Natuke aega valitses vaikus.

      „Saad sa tegelase kohe kätte?” küsis üks teine laua ümber istuvatest meestest. „Kui sul läheb 200 sekki, peaksid sa juba lähema 100 seki jooksul ühenduse saama. Kui keegi peab enne xailonite kohalejõudmist midagi tegema…”

      Tamako mühatas, sirutas vasaku käe klahvideni ja lõi sisse mingi numbri. Ta sulges hetkeks silmad ja ta kujutis kahekordistus – ilmselt tahtis ta rääkida virtuaali kaudu, et kõrvalised hääled teisele poole ei kostuks, samas aga oleks ruumis näha ja kuulda, mida räägitakse. Puldil vilgatas tuluke ja kostus ettevaatlik „Hai?” „Nobuyuki Kojima, Tamayuki desu.”

      Marge, nagu ilmselt paljud teisedki seal ei osanud jaapani keelt, kuid kõrvalt TI-monitorilt oli praktiliselt samal hetkel võimalik tõlget lugeda.

      „Jah?” veelgi ettevaatlikumalt.

      „Me kohtusime kaheksa aastat tagasi Malaisias ja käisime Okinawal. Ma olen kindel, et sa mäletad mind suurepäraselt ja ilmselt tead sa ka, millega praegu tegelen, nii et ma ei pea sissejuhatusele aega raiskama. Sinu käes on 2 meie inimest ja mõned, kes meiega koostööd teevad. Nad peaksid asuma praegu sealsamas, kus sina, Utsunomiyas kaitsepolitsei laboratooriumites Kasumigaseki 2-4-17. Sa tead, et Kuu Ordu ei jäta mitte kunagi oma inimesi hätta ja ilmselt ei ole sulle üllatus, et me neile järele tuleme. Nobuyuki-san, sa tead, kes olen mina ja mina tean, kes oled sina. Sa oled pärit Chinost, see on pisike küla Yatsugatake mägede jalamil, Naganos. Sul elab seal sugulasi, õdede ja vendade lapsi ja lapselapsi. Las ma räägin sulle ühe loo. Oli kunagi selline riik, mida kutsuti Nõukogude Liiduks. Millalgi peale teist maailmasõda avastasid muslimid, et sõjaliselt ei ole neist muule maailmale vastast ja meeleheites pöördusid terrorismi poole. Lähis-Idas hakati Lääneriikide diplomaate – ja hiljem ka tavalisi kodanikke, kui ideaalid äriks üle läksid – pantvangideks võtma. Üks kord rööviti ka Nõukogude diplomaat. Nad ei teinud seda enam kunagi, sest vaata – selle asemel, et ametlikult väärikalt väita, et nad ei suhtle terroristidega, päriselt aga seda siiski tehes, et inimest elusalt tagasi saada, hakkasid venelased tapma röövijate sugulasi, üks päevas, kuni pantvang oli vabastatud. Mis sellest järeldub? Väga lihtne – kui sa tegeled terrorismiga, saad sa seda teha – terrorism on ju alatu ja räpane relv! – ainult niikaua, kui sa suhtled kellegagi, kelle eetilised tõekspidamised takistavad sulle sama mõõduga vastata. Ma imetlen ja austan kahekümnenda sajandi liberaalset demokraatiat ja olen nõus, et teatud mõttes on see inimmõtte tipp. Kuid see muudab sind kaitsetuks nende ees, kel on halvem moraal kui sinul. Terrorism elas ainult sel sajandil, sest see on mõttetu taktika, kui vastane on sama hoolimatu ja julm. Nobuyuki Kojima, ma ei nõua sult, et sa oma kodumaa reedaksid, ma annan sulle vaid nõu meie inimeste tapmisega pisut hiljaks jääda. Sest kui meie inimesed surevad, pühime me Chino maa pealt.”

      Natuke aega sumises liinides vaikus. „Nad uurivad haruliini ja Jaapani õhukaitse avastas laskuva roboti,” kommenteeris keegi vaikselt.

      „Oota, Tamayuki,” kostis kauge hääl. „Hideaki on surnud.”

      „Jah? Kuidas see juhtus?”

      „Ta avas tule, kui me teda kinni võtta üritasime.”

      „Me ei jäta teda ikkagi sulle.”

      „Ma tean.”

      Veel umbes kakskümmend sekundit valitses liinil vaikus. Marge silmad leidsid lõpuks ühelt konsoolilt ühenduse aja ja Tamako katkestas kõne täpselt 200 juures. Maila ees konsoolil oli näha ilmselt simulatsioon, mis näitas, et translaatorrobot startis kohe selle järel.

      Keegi mees ühe xailoni kujutisel mühatas. „Sul on hea lubada, Tamako. Aga mis sa siis teed, kui sa ühel päeval oma lubadusi täitma pead?”

      Tamako vaatas rääkijat raskel pilgul. „Zoltag, siis ma täidan selle, olgu ma neetud, ja see jääb minu südametunnistusele. Ordu täidab alati oma lubadused. See on ainus võimalus tagada, et meid tõsiselt võetakse.”

      „Sul mingi ID või asi on kaasas?” Too neiu, kes Margega enne rääkinud oli, seisis korraga ta ees.

      Tüdruk raputas pead.

      Teine noogutas, mõtles hetke ja klõbistas siis midagi käigult diskiil, mis tal vöö vahel rullis oli olnud.

      „Tulid enda arust lõbusõidule ja sattusid keset operatsiooni?” muigas ta. „Teen sulle ajutise, see peaks kohe tuppa toodama.”

      Ta viipas lähemale ühe neist liikuvatest platvormidest ja nad hõljusid juhtimiskeskusest minema. Koridor tõusis kiiresti ja järgmiseks olid nad eluruumide mõistlikku mõõtu ilusatel korrustel, kust aegajalt avanes vaade ümmargusse aeda, mida müürina piirasid tubade aknad. Platvorm tõusis ja peatus siis kohakuti ühe terrassiga, nad astusid maha ja sammusid mööda üsna tavalise linnamaja moodi koridori, kuni nende ees avanes ühe apartemendi uks.

      „Mu monitor näitab, et selle on Šunkto soovinud teile kinni panna; ju ta on siin olnud… või Athos soovitas. Kohe saad kaardi. Ah jaa – minu nimi on Eve.” Ta saatis oma koodid ukse kõrvale diskiile. „Just nimelt „Eve”, kuigi mõned kipuvad seda kirjapildi järgi „Iiv” hääldama. Kui midagi on, ütle.” Ta viipas ja kadus. Marge maigutas nagu kala kuival, olles häiritud ja pahane, sest ta tõesti ei pannud tähele, millal naine enda asemele kujutise saatis; ta oli üsna veendunud, et puldis oli too siiski ehtne olnud… või mine tea… Ta ohkas, silus näolt lahtipääsenud juuksesalgu ja asus siis uurima ruumi, kuhu sattunud oli.

*

      Selig sättis oma varustust, mingi balloon pääses ta käes lahti ja veeres üle põranda eemale. Mees hüppas sellele järele, koperdas vastu üht tooli ja loivas kirudes oma tooli poole tagasi.

      „Katsu mitte rabeleda!” sisistas juhise taha tardunud Šunkto läbi hammaste.

      „Vabandust,” pomises Selig.

      „Mitte ainult sellepärast, et sa häirid,” selgitas piloodi kõrval istuv Athos. „Lennuk kõikus, ma nägin. Me oleme allpool veepinda, eelmise lennuki lainenõos ja see näeb kuradi ohtlik välja.”

      „Pidid sa ütlema,” mühatas keegi tagantpoolt. „Miks me looke teeme?”

      „Seal on üks laev,” osutas Šunkto