Kuu ordu. Siim Veskimees

aastaid, mis seal pilves väärakate keskel veetsin.” Ta naeris kurjalt. „Celii ja paljud teised arvavad, et käitume ebainimlikult. Kui ma mõtlen, et humanistlikum käitumine oleks näiteks minu puhul tähendanud, et oleksin tõenäoliselt juba viisteist aastat tagasi narkootikumide üledoosi surnud, on mul raske humanistidele mitte käsitsi kallale minna.” Ta puhus õhku läbi sõõrmete ja lisas väsinud ning vaiksel häälel: „Vabanda, Celii. Ma olen kaks ööd magamata.”

      „Ja nende haledate tolguste jälitamine oli kindlasti tähtsam, kui inimsööja zombi püüdmine,” kviteeris Celii ühtaegu hapult, kuid samas ilmselt püüdes tooni liigset teravust vältida. „Nad oleksid varem või hiljem mõnesse külla pidanud tulema.”

      „Ei tahtnud, et ta põõsa all sünnitab…” Salimi silmad olid korraga pärani. „Millest te räägite?”

      „Millal sa viimati sides olid?” küsis Ivo bussijuhikohalt. „Managas toimub kurat teab mis.” Ta oli endale vahepeal uuesti virtuaalivisiiri pähe tõmmanud ja lasi nüüd ka teiste jaoks mitmeid tekste ja kujutisi bussi seintele. „Eile-üleeile olid rünnakud, öösel veel üks. Tund tagasi algas millegipärast paanika, praegu uuritakse. Paljud on metsa jooksnud.”

      „Ma teadsin zombist…” Salim oli istunud Ivo kõrvale ja üritas endale samaaegselt kiiruga pükse jalga ning teist visiiri pähe toppida. „Eile olin viimati võrgus – ma ei tahtnud riskida – kui neil kellelgi juhtub detektor olema… Eile päeval ei tundunud asi veel nii akuutne, et peaksin jälitamise katkestama…”

      „Neil on küll kohutavalt ebausku ja müstilisi hirme,” ägas Šunkto abitult. „Misasi on inimsööja zombi?”

      Celii suunurk tuksatas, ent ta seletas tõsiselt: „Arvatavasti oli eelmise kuu tulnukate hulgas mõni rikkis mooduliga ori. Mõned neist ei tööta algusest peale korralikult, mõned… igatahes mingil tasandil ärkab isikus taas ja kuna Ordu kohta liigub igasugu legende, tuleb mõnigi siia… Ainult et kuna nende tegutsemine sarnaneb raskekujulise skisofreeniku omale… heal juhul… Kõiki ei jõua kontrollida. Mingid kuulujutud, et siinkandis jookseb ringi mingi ohtlik hull, hakkasid levima paar nädalat tagasi, ent kontrollimisel ei leitud midagi. Nüüd on asi tõsiseks läinud.”

      „Või latentse sõltuvusega. Noh, neil on organismis mingit residentset mürki, mis enamasti ei tapa, aga põhjustab suuri piinu, kui kogu aeg ei anta neutraliseerijat. Või lihtsalt maniakk,” täiendas Salim. „Aga väiksema tõenäosusega. Igatahes otsitakse teda tõsiselt. Satelliitidelt, ja robotkoptereid on terve mets täis, ime et mõnd siin näha pole. Tunniga võib Managast siianigi joosta…” Ta takerdus. „Arbikataru akasshta! Infraskannerid! Olen mina alles eesel…”

      Tenrekid jooksid paanikas üle lagendiku, mehe pea pöördus korraga ja ta jäi metsaserva silmitsema, lihased pingul ja ninasõõrmed puhevil. „Sulge buss.” Must politseinik hüppas maha, tõmbas relva ja hakkas ettevaatlikult sinnapoole minema.

      „Kaheksakümmend meetrit kella poole kaheksas!” hüüdis Ivo talle sulguvate seinte vahelt järele. Kolm sekundit hiljem hüppas Šunkto maha, olles vahepeal jõudnud võtta seifist ühe neist püstolkuulipildujatest. Kuna Salim oli vaid lühikeste pükste väel, ei hakanud ta kombinesooni selgaajamisele aega raiskama. Kui ta politseinikule järele jõudis, heitis see talle kergelt häiritud pilgu, kuid ei öelnud midagi.

      „Kui heas vormis sa oled?” küsis ta hoopis üle modemi.

      „Mis siis?”

      „Sel tüübil on loomanahk peas ja ta oskab imiteerida metsloomade käitumist – muidu oleks ta ammu õhust välja peilitud. Kõige idiootlikum on see, et ta on mulle umbes viimased viis kilti paarisaja meetri pealt järgnenud – ma nägin teda infraskanneril, kuid ei osanud midagi arvata. Ma ju ei teadnud… Ivo, kuni sa meid veel kuuled – on ta veel sinu ekraanil.”

      „Pöördus ja kadus. On kas eemaldunud või mõne tüve taga.”

      „Anna kõigile TI-dele juhised, et nad jälgiksid lähedusesviibivaid sobivas suuruses elusolendeid. Tuleb üks pikem lidumine – me peame ta enne kätte saama, kui ta getosse tagasi jõuab.”

      „Me Henrikuga tuleme ka, naised saavad siin hakkama.”

      Nad olid kogu aeg edasi liikunud ja buss oli ammu põõsaste taha kadunud. Selim peatus.

      „Video ei tule enam korralikult üle… Sa vaatad minu oma kaudu?”

      „Mobiil jäi maha,” urises piloot vabandavalt, tõesti kogu aeg kiiruga enda ja bussi infrakujutisi koos analüüsida üritades. „Türademaa, kus on kõik lennukid, hõljukid, robotid?” vandus ta. „Kurat, meil peaks tehnikat virnas olema, ja nüüd lidume nagu mehed muiste lamba järele…”

      „Tehnika tuleb,” lohutas Ivo teda ja esimesed mehed tajusid, kuidas veelkord laienes andmekanal, kui vahepealne võimsam modem sidet transleeris.

      „Kas me ei saaks kasutada robotkopterit, mis enne lagendiku kohal kakerdas?” küsis Šunkto.

      „KURAT!” edastas Salim. „Oleks sa enne öelnud, et läheduses kopter on!” Ilmselt polnud tal olnud aega selliseid detaile kontrollida.

      „Seal! Viiskümmend meetrit!” Ootamatult tormas Salim edasi ja järgmisel hetkel oli ka infrakujutisel selgelt eristatav liikuv soojusjälg. „Annan masinatele koordinaadid!” hõikas ta jooksupealt. Piloot järgnes talle jõudumööda.

      „Kas ma pean seisma jääma?” küsis Ivo. „Henrik jättis ka mobiili maha…”

      „LIDU!” kuulsid nad kõik nii üle side, kui täiesti loomulikul viisil Salimi röögatust. „Kurat, kusemiseks on ka varsti TI-d tarvis…”

      Kümmekond minutit joosti vaikides.

      „Ja mis me teeme, kui ta kätte saame?” küsis Šunkto lõpuks. Muidugi üle side, sest kopse oli hingamiseks vaja.

      „Niipea kui kirbule saad – tulista hoiatamata.”

      Põõsad hakkasid hõrenema ja piloot siunas mõttes oma kogenematust selliste tingimustega – Ivo ja Henrik olid temast juba ammu mööda pressinud, rohekas hämaruses oli ta tosin korda koperdanud, suunda suutis ta säilitada vaid eesminejate modemisignaalide peilingu järgi ning hajusa soojuslaigu, mida nad jälitasid, oleks ta ise ammu silmist kaotanud.

      Ootamatult mets lõppes ja nende ees oli lai rohtunud jõeorg, mille teisel kaugel kaldal paistis suurem küla. Seda mitmekilomeetrist tasandikku asustasid mitmesuguste rohusööjate karjad ning viimasena tulnud piloot nägi mehi laiali hargnemas ja ringi vahtides aeglasel sammul loomade poole minemas. Selge, ühtede naha ja sarvede all pidi olema otsitav. Piloot tahtis küsida, kuidas tollel õnnestus loomade hulka kaduda, ilma et need ehmunult ta ees laiali jookseksid, kuid leidis, et teistel on targematki teha, kui tema lollidele küsimustele vastata.

      Kopter vuhises madalalt üle nende peade ja samal hetkel ilmusid jõekääru tagant mõned CML-id. Söövate loomade hulga hulgas tekkis liikumine, ehmunud karjad hakkasid siia-sinna voogama ja loomulikult see kõik vaid segas jälitajaid. Teised mehed olid paarsada meetrit metsast eemal, kui Šunkto korraga silmas põgenikku. Tumeda ja räpase mehekogu pead ja selga kattis mingi looma pruun nahk, jalad olid paljad ja käes oli tal mingi peenike kepp. Kui pilk kord temal peatuma jäi, oli raske kujutleda, kuidas ta välja ei paistnud, ent igatahes oli ta juba peaaegu metsa tagasi jõudnud.

      Piloot tulistas kiiresti, siis pani relva ära ja spurtis; peale lasku polnud niikuinii enam vähimatki vajadust teadustada, kuspool otsitav on. Ta ei olnud kindel, kas ta tabas, sest vahemaa oli ikkagi ligi viiskümmend meetrit ja sihtimisaega ei olnud. Šunkto üritas samaaegselt jälgida teed ja infrakujutist, et teist mitte mingi hinna eest silmist kaotada, kuid see lõppes vaid järjekordse pikalilendamisega esimeste põõsaste vahel. Õnneks oli aga ka helikopter piisavalt lähedale jõudnud ja loota oli, et puude latvade kohal hõljuv aparaat põgenejat enam silmist ei kaota. Piloot ajas end püsti ja pressis kirudes edasi, üritades käigult ka silmi leheprügist puhtaks saada, ning korraga jõudis ta teadvusse, et tema ja põgeniku kujutised hakkavad helikopteri vaatenurgast lausa kokku sulama…

      Šunkto jõudis vaevalt