Kuu ordu. Siim Veskimees

ma ei oska – päris ausalt – selle joogi kohta midagi öelda. Halb ta ei ole, aga ma ei pane maitset küll millegagi kokku.”

      „Kuult?” naine osutas nimetissõrmega taevale.

      Šunkto noogutas.

      „Siis on selge. Eks nendest nüanssidest saavadki vaid asjatundjad aru, nii kaugele on see juba läinud loomulikest maitsetest. Aga mood selline. Astu teinekord läbi. Allteele saab siit.”

      Šunkto lõpetas joogi, noogutas veelkord tänutäheks ja laskus alla tunnelitesse. Ta istus tugitooli kookonis ja peale mõneminutist tuhisemist linnaalustes käikudes kuulutas vaikne hääl, et nad on Valdenbergi all. Ta jõudis vaevalt eskalaatorile ronida, kui ta nimi seintel vilkuma hakkas ja tulenooled ta õigesse kohta juhtisid – oli ilmne, et vaid teda oli oodatud, sest Celii tervitas teda kiire suudlusega, tiris masinasse ja samal hetkel lõi roolis istuv kutt riistapuule hääled sisse.

      Nad libisesid tähisesse pimedusse, mis vahepeal oli maa enda võimusesse võtnud.

      Mäetippudesse takerduvad rünkpilved

      Väike, vast kahemeetrise küljepikkusega Buddha templi ruut oli peaaegu märkamatu sajandivanuste nulgude hiiglaslike tüvede varjus, kuigi see künkatipule kasvama jäetud tutt ei varjanud oluliselt vaadet Korsaki tasandikule, mis kolletavatest põllulappidest ruutkirjalisena sirutus kolmes küljes silmapiirini kui lõbusroheline kortsus lapitekk. Hele valgus langes kaskaadidena valgete rünkpilvede vahelt, muutes niiskust õhkava kõiksuse hiiglasliku katedraali sarnaseks. Korraks heiastus päikeses vikerkaar, siis aga kadus see kuldsesse helendusse, kui taamal veel tumeda kardinana langev vihm kuhugi kaugete mägede poole taandus. Naine libistas sõrmed üle veest tilkuvate tugipostide ja poolsuletud silmil tõmbas kopsud ikka ja jälle lõhkemiseni täis joovastavat värskust, endal kerge muie suunurgas. Kui õhk võiks laulda, oleks see äikesejärgne kopsekosutav selgus talle hümniks. Soovimata pöörduda saatis ta pilguga pilvelambaid, mis mäsleva kirju karjana kaugenesid…

      Sest neljandas küljes tema selja taga oli linn justnagu hallikasvalge inetuid nurklikke kaste moodustav hallitus metsad ja põllud enda alla neelanud. Ta lasi pea kuklasse vajuda ning tõstis käe, piilus sõrmede vahelt päikest, siis sulges silmad ja mängis varjuga näol – nii nägu kui käed olid vaid siseruumides viibimisest idamaalase kohta väga kahvatud. Oli varasügis ja sel laiuskraadil võis keskpäevase päikese sõbralik paitus veel muutuda närvetavaks lõõsaks.

      „Kyoto?” kuulis ta vaikset küsimust.

      Ta võpatas ja vaatas tagasi, tema sundimatu lõbusus hajus, et hetk hiljem asenduda pinguldatud võltsi valvenaeratusega. Mees seisis temast viie sammu kaugusel ja püüdis oma mäkketõusust kiirenenud hingamist kontrolli alla saada – ta rind tõusis ja vajus märgatavalt, kuigi ta hingas läbi nina. Ka tema olekus oli lähemal vaatlusel võimatuseni palju rabedat õpitust.

      „Olen Kyoto. Kas sina oled Lu Wen Po?”

      „Olen. Mul on rõõm kohata kauneimat Mandžuuria õit.”

      „Oo, kas Singapuris õpetatakse sedasi meelitama…”

      Mees kõhkles hetke, siis noogutas. „Arvan, et ülejäänud totra sissejuhatuse võime ära jätta – siin pole pealtkuulamist. Veelkord, meeldiv kohtuda. Mu nimi on päriselt Venturi.”

      „Mina olen päriselt Kyoto. Ja muide, Mandžuuriaga pole mul kaugeimatki seost.” Naine noogutas ja pöördus, nad sammusid mööda templi juurde juhatavat kruusast rada eemale asfalteeritud platsile. Naine viipas seal seisvale ainsale autole, ootas vaid, kuni mees oma kerge seljakoti tagapingile viskas ja startis kiiresti. Asfaldilint laskus mõne järsu kurviga künkast alla, keerutas viletsate monteeritavate hüttide vahel ja suubus siis suurele neljarealisele maanteele. Masin rappus ja kõrises kergelt üleminekul ühelt teelt teisele, kogus pisut kiirust, siis hakkasid vilkuma suured kirjad armatuurlaual, andes märku, et tee automaatika tahab üle võtta. Kyoto lasi rooli lahti, lükkas sellel eemale, peaaegu armatuurlauda sisse ja pöördus seejärel põhjalikult oma kaaslast uurima. Mehel olid jalas hallikad khakivärvi pikad püksid, frentšilõikega kuub mantli all seevastu oli kõigis vikerkaarevärvides segadik, mantel ise aga taas valge ja eriliste ilustusteta. Riided olid silmnähtavalt tuliuued. Mees ise oli võõrapäraste näojoontega ja lähemal vaatlusel tundus ta nahk olevat kuidagi liiga ühtlaselt, kuidagi tehtult kollakas. Ent mitte seda ei uurinud naine.

      „Kui pikk sa õieti oled?”

      Mees mõõtis teda omakorda kergelt muiates. Kyoto oli nii näolt kui kehalt jaapanlanna – tal olid süsimustad juuksed ja kitsa viltuse lõikega silmad, ta oli suhteliselt väikest kasvu ja habras, niipalju kui seda heledate avarate riiete alt näha võis.

      „Peaksin vist ütlema „kuus ja pool jalga”.”

      Naine raputas pead. „Singapur ei ole ameerika, ja minu teada ka seal kasutavad ainult vanemad inimesed ja mõned countryside’i debiilikud toda keskaegset mõõdusüsteemi. Kaks meetrit.”

      „Legendi järgi olen ka aastaid Ameerikas elanud.”

      „Kui satud inimestega rääkima, siis üldiselt varja seda „fakti”. Ameeriklastest arvatakse halvasti – barbaarne paik, Euroopa sõnnikuhunnik.”

      „Ometi ta valitses maailma.”

      „Soojal sõnnikul kasvavad eriti rasvased ohakad.”

      „Oli see nüüd õppetund või su tegelik arvamus? Mitte et mul oleks põhjust neid kaitsta, aga see ei tundu just objektiivne?”

      „Mina väljenduksin leebemalt… teisiti. Selliseid asju hakkad sa kuulma. Solvu, ja varja solvumist. Võid mantli ära võtta.”

      „Mul on mantlitaskutes igasugust kola.”

      „Siis pane need tulevikus mujale. Mis sa mõtlesid, et igal sammul tuleb tulistada? Sa äratad nii tähelepanu. Autos ei kanta kunagi mantlit. Ja üldse – relvaga ei saa campusesse sisse, me peame su varustuse mujale peitma.”

      „Mul ei ole klassikalist relva. Muu varustus on nähtamatu. Ja vihma ju sadas. Ja see on pigem õhuke kittel.”

      „Selliseid kasutatakse siin harva. Väljas käiakse vihmavarjuga.” Kyoto pöördus istmel ja demonstreeris tagaistme vahel turritavat vihmavarjude kobarat. „Ka pähe ei taha keegi vihmavett lasta. Muide, oled sa kindel, et detektorid relvi ei taba?”

      Venturi võttis taskust vanamoodsa mobiiltelefoni. „Selle antennis on keemiline laser, mis töötab vaid mõned lasud. Ei välimus ega läbivalgustus näita midagi ebatavalist. Ega ma suhkrust ei ole.”

      Naine silmitses teda ligi pool minuti vaikides. „Kas sa õhusaastatusest oled midagi kuulnud,” küsis ta siis pisut kõikuva tooniga. „Siin põhjas ehk tõesti võiks… kui vihm nii külm ei oleks. Tokyo vihmaveega võib ummistunud solgitorusid lahti sulatada ja kombed on sealt. Ja su riided… Ma ei oskagi õieti öelda… Kõik on nagu õige ja ei ole ka. Kust sa need said?”

      Venturi surus huuled kokku ja ajas mantli maha.

      „Rõivakogu hooldavad inimesed, kes kogu aeg siin käivad; ja muide ei jää vahele – peaksid seda maad ju hästi tundma. Nad ei öelnud midagi. Mis valesti on?”

      Kyoto ohkas. „Ega otseselt ei olegi… On teatud… aktsendid. Noh, saa aru – kuub on küll õige, aga kui sa kannad suhteliselt tagasihoidlikke pükse ja tagasihoidlikku mantlit, sa näitad, et tegelikult sa ei salli kohalikku moodi, kannad seda vaid häda pärast…”

      Mees noogutas aeglaselt. „Tõsi. Palun aita siis mind. Minu silmis on kohalikud üliõpilased jah kõik täiesti ühesugused maitsetult kirevad kaltsakad.”

      Naine ei vastanud, põrnitses jäigal pilgul ette teele.

      Venturi piilus pisut aega ta profiili, siis üritas teist juttu teha: „Kaua sa selle töö peal oled?”

      Kyoto puhus imekerge mühatusega õhku läbi nina. „Kas sa üldse midagi tead?” Ta kehitas õlgu ja heitis kaaslasele kõõrdpilgu. „Vaatasid ainult fotosid ja leidsid, et kõlban? Mõnikord tundub, et…” Ta hammustas huulde ja jäi vait, märgates, et mees