Kuu ordu. Siim Veskimees

õnneks olid nad pisut üksteisel ees. Terav valu läbis külge – too teise käe küljes rippuv kuju äsas talle karatelöögi kaenlaauku. Tavalise mehe puhul oleks võitlus sellega lõppenud olnud, ent ordulase ajju istutatud arvuti blokeeris valu. Järgmiseks aga tegi ta vea, sest vaatamata lõpututele teinekord üsna valusatelegi virtuaalitreeningutele ei olnud ta kahjuks kunagi olnud praktilises võitlussituatsioonis, nii et ilmselt kaasneva vihaimpulsi mõjul otsustas ta esimeseks tolle vastase põhjalikult ellimineerida – ta käsi tõmbus pingule ja sõrmenukkidega antud hoop tabas vastase silmi, vastane lasi lahti, kuid selle asemel, et teistega tegeleda, raiskas ordulane veel ühe löögi, tavaliselt surmavaks osutuva löögi kõrri. Ta matsatas seljaga vastu seina ja siis olid ülejäänud tal kallal. Ta suutis ühele jalaga alakehasse anda löögi, mis samuti oleks tolle rivist välja pidanud viima, kuid ründajaga ei juhtunud muud, kui mees vankus tahapoole. Ilmselt oli neil riiete all mingi kaitse, ning seepärast sihtis Venturi järgmised hoobid pähe. Miski vingatas ja korraga tundis ta valutuiget õlas – sealt vaatas välja suline noolesaba. Mööda keha valgus laiali jõuetus ja uimasus ning kusagil teadvusekaotuse piiril tundis ta, kuidas automaatika teda iga hinna eest aidata katsub, paisates organismi teisi kemikaale ja saates lihastesse tugevamaid signaale. Ta mäletas veel, et kuidagi oli ta suutnud haarata oma telefoni ja õigele nupule vajutada, nii et mõned sekundid virvendas silme ees kollakas leek ja ründajatest järgijäänud räbalad, siis aga tabas teda veel miski ja korraga keeras ruum end viltu. Edasi tuli ainult pimedus.

      Triiviv laid

      Šunkto ärkas. Tuul oli kuum ja niiske, täis raskeid magusaid lõhnu, tähed kauged ja selged, kõikudes tasakesi sõidurütmis. Ta tõusis järsult istuli, mõtles hetke ja vandus siis vaikselt omaette. Magamiseks oli bussi ülemisel korrusel kaks rida madalaid umbes kaks korda kahe meetrilisi toakesi, mille kogu põrand oligi voodi. Katust sai pealt ära lükata ja sõidutuule tõkkeks vormida ning voodit sai tõsta, nii et keskel harjana kaarduva koridori poole jäi vaid napilt poolemeetrine luuk. Seega magas ta sisuliselt bussi katusel.

      „Huvitav, kui ma unes vähkrema juhtuks…” pomises ta ja sirutas käe ülespoole. Sõrme ümber hakkas mänglema sinakas koroonalahendus ja kui ta kätt liigutas, tabas ta ka võrgunööri, millest muide juba tuntava siraka sai.

      „Mis sa tola torgid…” pomises tuttav hääl ja tüdruk uuris teda uniselt, niipalju kui ta tähevalguses ja kusagilt eest peegelduvas sõidulaternate kumas otsustada suutis.

      „Celii…” ei suutnud mees suud kinni hoida.

      Tüdruk turtsatas ja lasi end patjadele tagasi. Ka Šunkto tegi seda, kuid uni oli läinud. Oli üsna palav, ent aeg-ajalt pühkis neist üle rabelev tuulepuhang, mis ei lasknud ka päris ilma teki, või täpsemalt pigem kattelinata end hästi tunda. Šunkto üritas tasa, et teist mitte äratada, nihutada end diskiini ja midagi külma juua tellida. Ta ei jõudnud eriti kaugele, kui tüdruk pomises: „Ma olen üleval…”

      „Hääle järgi otsustades on see muidugi kerge liialdus,” lausus Šunkto tasa. „Pigem oli tegemist selle viimase poolune staadiumiga, kus teadlikust tegevusest enam rääkida ei saa. Tahad ka midagi juua?”

      Tüdruk turtsatas ta jutu peale. „Jaa.”

      Poole minuti pärast kostis diskreetne krabin, siis ulatas robot kandiku kahe klaasiga ja Šunkto võttis ühe neist. Ta oli vahepeal taas arvama hakanud, et nüüd küll jäi tüdruk magama, ent teki alt sirutus käsi ja haaras teise.

      „Hea… miks sa ei maga?” Naine ajas end patjadel pisut ülespoole, et mugavam juua oleks.

      „Pole Madagaskari ajaga veel õieti harjunud… teist päeva ju tegelikult siin.”

      „Kes sa õieti oled, millega tegeled?”

      „Ähh, lendan ringi…” Šunkto üritas tooni võimalikult palju tüdimust valada.

      Mõni sekund valitses vaikus.

      „Oleme me väga veidrad? Ega sa ei pahanda, me natuke proovisime sind.”

      Nüüd oli Šunkto kord turtsatada. „Ma sain aru küll. Ega mul Marge vastu ju midagi ei olnud, te kõik olete noored ja nii ütlemata, põrgulikult seksikad… Ent ma magasin ja ei pannud tähele, millal tema kadus ja sina tekkisid.”

      „Me vaatasime, et kõige rohkem vahtisid sa teda, sellepärast mõtlesime…”

      „Vaatasin? Võib-olla tõesti,” kehitas mees õlgu, pimedas polnud seda peaaegu näha, ent kuidagi oli see ilmselt tajutav.

      „Sulle ei istu see – meie kombed?” küsis tüdruk vaikselt ja natuke nagu vabandavalt. „Või seltskond? Või reis ise?”

      „Miks sa arvad? Te olete pööraselt noored ja… sütitavad. Inspireerivad. Tunnen end nagu Ford-T, mida vändast käivitatakse.”

      „Välja küll ei paista. Noh… Käitud, nagu oleks sul kõik ükskõik.”

      Šunkto naeris ja kallistas tüdrukut, nühkis tal habemetüükaga üle rindade.

      „Ära… Rumaluke…” Celii kiljatas summutatult. „Ai, ajad joogi maha!”

      „See viimane oli argument.” Šunkto lasi ta lahti. „Aga ma ei ole elu sees osanud mitte millegi vastu karjuvat vaimustust üles näidata,” naeris ta omaette peaaegu hääletut naeru.

      Tüdruk rabeles end veel rohkem üles, poolistukile. „Ja ega me nii väga noored enam polegi. Karuma magistrantuuri punt, lõpetasime kolm aasta tagasi. Ma hakkan juba kolmkümmend saama, teised on umbes samas eas… Mis sa hirnud?”

      „Ei usu.”

      „Tänan komplimendi eest.”

      „Ei…” hakkas Šunkto ütlema ja pani siis poole sõna pealt suu kinni.

      „Ei läinud läbi,” nentis Celii. „Olgu, ma enam ei lollita, aga teeme nii, et kui ma ausalt räägin, siis vastad sina minu küsimustele ka ausalt?” pakkus ta.

      „Eee… Kas see peab mind huvitama?” otsis Šunkto sõnu. „Las elu olla lihtsalt ilus.”

      „Las ta siis olla…” ohkas Celii pettunult. „Ma ei saa sinust aru. Täpselt nagu räägitakse – te seal üleval olete kõik mürgitatud, te ei suuda enam ei rõõmustada ega kaasa tunda.”

      Mida sellele vastata?„Selles on vähemasti minu puhul kahjuks palju tõtt,” pomises mees.

      Teki alt ilmus tume käsi ja otsis tema oma.

      „Anna andeks, ma ei tahtnud sul seljas trampida.”

      „Ja mina tahtsin ennast lihtsalt kallilt müüa. Vana Marge siis on?”

      „Ah et Marge! Aga mina?”

      „Eks sa vast sihuke 25-30 oledki. Onju?”

      „Olgu, olen jah. Ja Marge on 14.”

      Šunkto mõtles hetke. „Kakssada aastat tagasi oleks see paragrahvi alla käinud… Ei ole võimalik – nii palju ma ei saa eksida. Alla 20-ne – seda sain ma juba ta jutust ja olekust aru, püüdis mis ta püüdis, aga…” Mees vangutas pead.

      „Sina ja teadmised ajaloost… See käib mingis osas maailmas siiamaale paragrahvi alla – et sa teaksid. Ja mõnes kohas pole kunagi käinud. Ja viissada aastat tagasi oleks sind mõnes teises paigas selle eest neljaks rebitud… Tead, me oleme mitu korda katsetanud talle sobivat vanemakstegevat meiki. Ja nädalate kaupa õpetanud, kuidas rääkida ja käituda. Suuremas osas läks läbi küll.”

      „Läks jah,” mees naeris vaikselt. „Milleks seda vaja oli?”

      „Ta tahtis mõnda vanemat meest proovida.”

      „Ah et mina olen see vanem mees!..”

      „Nähh, ütleme siis täiskasvanud… Sa saad aru küll.”

      „Ja selleks vedasid minu siia?”

      „Ei… Sina ka! Sa meeldid mulle ja kui me kokku saime, ma ei mõelnud Margele. Aga ega mul kahju ole.”

      „Põhjalikult