Kuu ordu. Siim Veskimees

tahtetu ori.”

      Athose modemikorralduse peale võttis koolmeister ühe liigutusega põuest suure pärgamendi ning keris selle lahti. Mehe sõrmest välgatas sinakas kiir ühe reani ja õpetaja hakkas taas rääkima: „Kui möödunud sajandi viimasel veerandil õpiti valmistama inimese ajju siirdatavaid juhtmooduleid, mis teadvuse allutasid või hävitasid, saavutas zombiorjade valmistamise sisuliselt uue taseme. Selliseid mooduleid toodavad tööstusriigid nimeliselt vangide ja vaimuhaigete kontrolliks ning nende omavoliline kasutamine on üks raskemaid inimsusevastaseid kuritegusid. Paraku aga vaatamata kõigile keeldudele satub enamik mooduleid tegelikult Musta Vöö orjade kolpadesse…”

      „Ka seda ma tegelikult tean,” katkestas Frank. „Tõsi, ma ei ole kunagi aru saanud, miks seda õieti tehakse?”

      Mingit korraldust ei olnud vaja, sest koolmeistrit juhtiv TI oli küsimust kuulnud. Jupats osutas kiiresti ühele reale pärgamendil ja hakkas rääkima: „Juhtmooduliga orjade tootmine tundub mõttetu, kui arvestada, et kogu operatsioon koos kaasnevate kuludega maksab umbes kaks tuhat Musta Vöö elaniku päevapalka, samas kui sellise orja keskmine eluiga on kolm aastat. Näiliselt tasuks asi ära tööstusriikides, kus keskmine sissetulek on vähemalt sada korda kõrgem, siin aga on loomulikult ees esiteks seadusandlikud barjäärid ja teiseks on sellise orja toimimine ikkagi äärmiselt kaugel haritud inimese loomingulisest tegutsemisest. Kui jätta välja suhteliselt väike osa, mis seostub isikliku kättemaksu või muu taolisega, võib selliste orjade kasutamist jagada kolmeks. Esiteks nõndanimetatud avariiorjad, mille alamliik on sõjaväe või terroristide enesetapuvõitlejad. Neid kasutatakse kõikvõimalikes ohtlikes kohtades, alates kasvõi mürgisest või radioaktiivsest keskkonnast. Paljud neist elavadki esimese kasutuskorrani, kuigi näiteks kõrghoonete montaažil kasutatavad võivad päris kaua vastu pidada. Siin saavutatakse oluline kokkuhoid esiteks sellega, et teatud töid ükski terve mõistusega inimene lihtsalt ei tee, teiseks aga võid sa hoida sellist orja veealuse rajatise juures konteineris vähem kui kahekuupmeetrises ruumis niikaua kui vaja. Teiseks „truu kaaskond” – siia kuuluvad orjad alates isiklikest teenijatest kuni teadusgrupi sekretärini, kelle puhul on oluline, et nad mitte mingil tingimusel ei reedaks. Ja kolmas liik on loomulikult prostituudid.

      Kõigile kolmele liigile on aga omane läbiv muster – alati on zombide valmistamine olnud seotud genotsiidiga. Seda ei tehta kunagi oma rahva hulgas. Kui elanikkond on juba nii maha surutud, et ta ei astu samme sellise selgelt kogu eksistentsi suhtes vaenuliku tegevuse vastu, pole selliste orjade tootmist enam tarviski. Selliseid orje kasutav riik, piirkond või muu konglomeraat on Musta Vöö keskmisest pisut rohkem arenenud ja selliseid orje tuleb neile mõlemast suunast! See tähendab, et kas vaesemas või ka palju rikkamas riigis on jõude, kes näevad kasu – kas poliitilist või majanduslikku – mingist osast inimestest lahtisaamise läbi…”

      Frank katkestas koolmeistri jutu ja noogutas aeglaselt. „Ma uurin seda pärast edasi… Aga ikkagi, kuidas see seostub tolle translaatorrotiga, mille ma sinu jaoks kokku pidin panema?”

      „Ma tõin sulle vastase näha.”

      Athos küünitas oma püksteni, otsis nende taskust umbes pöidlasuuruse läbipaistva jublaka ja viskas kaaslasele, samal ajal lastes koolmeistril oma pärgamendis uus leht ette keerata.

      „Siin on kogu info, kuid veelkord – see ei ole lõplik. Kokkuvõtvalt on see asjandus inimese allutamise mooduli viimane versioon. Saadud loomulikult lahkamisel. Ja me ei avastanud seda mitte Afganistani või Iraagi igivaestes metsikutes kõrbetes, vaid Kalkutas. Peale EU luurelt saadud vihjet. Ka USA ja Jaapani eriteenistused on mõista andnud, et seekord oleme ühel poolel – selliste seadmete tootjad tuleb leida ja hävitada.”

      Frank uuris igast kandist ümaraotsalise silindri sisse vangistatud viieteistmillimeetrist veidrat masinavärki, tõstis siis pilgu koolmeistrile ja lasi sel mõned lehed lahti keerata.

      „Ma usun, et oleksin võimeline selliseid tegema…” Ta luges kiiresti ja avas aina uusi lehekülgi, kuni nende ümbrus nägi välja, nagu oleks keegi ajalehed kuivama riputanud. „Oot-nüüd! Sellise põrguputuka tegemiseks on kuradi kõrget tehnoloogiat tarvis.”

      „Jõudis pärale. Üks neist mainitud kolmest valetab… või ei tea vasak käsi, mida parem teeb.”

      „Mõni sõltumatu jõuk?”

      „Ei.” Athos lasi omakorda mõned kirjalehed õhku tekkida. „Veel üks kord – praegu on tegemist tõestuseta järeldustega. Materjale, mis nendeni on viinud, uurid-kontrollid pärast, kuid tööhüpoteesiks valisime ilmselge – kui Bombay ja Kalkuta taolised peldikud on korraga täis korraliku juhtmooduliga orje-zombisid, viimaste päritolu viitab sel sajandil Jaapani poolt hõivatud territooriumitele…”

      „Mida Ordu luure… kes iganes seal praegu piirkonna ülem on, selle kohta ütleb? Miks sa minu juurde tulid?”

      „Ida-Aasia sektoripealik on Davi Gonde. Ta muidugi teab, et ma sinu juurde tulin, kuid tegelikult töötan Tamako juures. Meie inimesi on kahel korral rünnatud ja kahel korral on läinud nii napilt, et seda ei saa pidada juhuseks. Või tähendab, kui see oleks juhus, siis peaks arvutuste järgi pea viiendik nende kihtide elanikkonnast, kellega põhiliselt lävime, mingil viisil kellegi kontrolli all olema.”

      „Ja kuna see ei ole võimalik, on keegi – ilmselt siis Jaapani vastuluure – meid luubi alla võtnud?”

      Athos raputas pead. „Arvutusi võib lugeda mitmel viisil. Kuu Ordu jaoks piisab, kui zombiks on muudetud näiteks iga viies uuendusmeelne üliõpilane. Mõlemal juhul tähendab see nii intensiivset rünnakut, et kaalutakse kõigile meiega vähegi seotud inimestele viivitamatu evakuatsiooni soovitamist.

      Üks mu grupivend – Venturi, kui sa teda mäletad – läheb Karafutole. Satelliidilt jälgimisest on vähe ja kui see, kes ründas, teab, mida ta teeb, on ainult aja ja arvutusvõimsuse küsimus, millal kõik meie kohalikud tugisüsteemid välja peilitud saavad.”

      „Nüüd ma hakkan aru saama…” noogutas Frank aeglaselt, kogu õhus rippuva paberilasu ühe liigutusega olematusse saates ja selle asemel nende vahele õhku üht rotti hõljuma seades. „Robot on valmis. See suudab liikuda jooksva inimese kiirusega, rakettmootoritega sadu meetreid sekis. See tähendab, et rott jõuab järele mistahes maismaatranspordile ja suudab selle külge haakuda, kuid nagu ma ütlesin, jääb see esimeses vähegi tõsisemas kontrollis vahele – jaapanlastel on vaid pisut viletsam tehnika ja rumalad nad ei ole. Ega selle kontrollmooduli koode kätte ei saanud?”

      „Ei. Kustusid täielikult.”

      „Kas Venturi ise teab, et teda söödana kasutatakse?”

      „Seda ei ole keegi nii välja öelnud, kuid põhimõtteliselt teab.”

      „Kas ta teab, et kontroll- ja võimendus-TI tal sabas on?”

      „Ei tea.”

      „Kui ta kohalike keskele läheb, peab ta enamiku oma kolba seadmetest välja lülitama, mis tähendab, et kui ma tema modemit aktiveerida ei tohi… Jaapani liides! Kas tal on see ka pähe topitud?”

      „Jah.”

      Frank sulges silmad ja raputas pead. „Selleks siis see oligi su spetsifikatsioonis… On ta vähemalt harjutanud nende seadmetega paralleelset töötamist? Kas te ikka teate…”

      „Teame. Ta on pool aastat harjutanud. Teame, et ei tohi kasutada DoubleVisionit, TotalRecalli ega soovitavalt isegi kiirgusandureid, sest need kipuvad tolle jaapanlaste liidesega interfereeruma. Teame, et Checker ajab selle lolliks ja isegi kell võib teatud juhtudel massiliselt veateateid genereerida…”

      „Kaks sõltumatut ja täiesti erinevat otsesisestusliidest ajus, kusjuures see teine on minu seisukohast turvaauk! Ma ei saa mitte midagi garanteerida, kui mingi kontrollmoodul ka veel sekka lööma hakkab.” Frank oigas läbi nina. „See on tõeline õudus… Ikkagi ma oleks soovitanud mingit kõrgema taseme emulaatorit.”

      „Kaalusime seda, aga häda on selles, et Jaapani süsteem on põhimõtteliselt teisiti üles ehitatud kui meie oma ja esimesel teadmiste kontrollil jääks ta sellega vahele. Nüüd on muidugi ülesanne teisenenud, kuid algselt