Kuu ordu. Siim Veskimees

ümbrus mehele kõige rohkem Kuu vanade linnade kitsikust. Aga ta oli hullemat oodanud. Toa liikuva sisustuse moodustasid kolm kerget metalltooli, mis jätsid väga ebamugava mulje. Kõik seinad olid täis kola, üks näiteks oli pea tervenisti kaetud lahtikäivate laudade ja terminalidega, teises oli WC-vannituba ja suur allalastav kaheinimesevoodi.

      Naine astus duši alt välja ja viskas mehele peaga, et ruum on vaba. Kui Venturi vannitoast väljus, avastas ta, et Kyoto oli kustutanud enamiku valgusest, nii et tal kulus hetk aega silmade adapteerumiseks. Voodi oli alla lastud ja naine lamas seal, valge lina kurguni tõmmatud. Ta vaatas mehe poole, ent kui nende pilgud kohtusid, heitis ta vaid kiire pilgu kui märku andes enda kõrvale, siis aga pööras pilgu lakke.

      Venturi kuivatas end kiiresti, viskas rätiku ühe tooli leenile ja sirutas end naise kõrvale. Nagu ta arvanud oli, oli Kyoto lina all alasti. Naine vältis ikka ta pilku, ent veeretas end kohe lähemale. Kas meid jälgitakse? Venturi oleks küsimuse ilmselt naisele kõrva sosistanud, sest muusika mängis piisavalt valjult, kuid viimane oli pööranud end nii, et selleks ei olnud võimalust, tal jäi vaid sisse hingata lõua alla pugenud juuksepahmaka magusmõrkjat lõhna. Ah, hiljem… leidis ta järgmiseks. Kas ma suudaksin siin vaid vaikselt lamada või isegi teeselda keppimist, tundes tolle veidra neiu sooja hingust, tema rindade puudutust enda oma vastas ja teades, et ta jalgade sale siredus on siinsamas? Õnneks pole seda vist vaja teada saada… Ta sirutas käed silitama naise selga ja tagumikku, Kyoto lasi sel natuke aega sündida, siis korraga pööras end pisut ja mees tundis teatud lõbusa üllatusega, kuidas väike käsi ta varustuse seisukorda kontrollib. Sellega tundus vist korras olevalt, sest pikemalt viivitamata libistas naine ühe jala temast üle ja surus teda kergelt selili, Venturi andis järele, naine sättis otsa õigesse kohta ja vajutas end ise allapoole. Tal võis olla kergelt valus, sest ta ei olnud päris valmis, ent ta ei peatunud, surus end nii sügavale kui sai, ja paari liigutuse järel oli kõik korras, nad liikusid kergelt ja vabalt. Või täpsemalt liikus naine, sest Venturi pidi tunnistama, et ta ei ulatagi õieti – Kyoto lamas ta kõhul ja ta oli niipalju pisem, et ta pea puhkas mehe rinnal. Ta ei tõstnud pead, oli asetanud oma käed ette mehe küünarvartele justkui andeski märku, et ole paigal, ja liigutas vaid järjest kiiremini puusi.

      Venturi leidis, et tal nagu polegi muud teha kui lamada ja olukorda nautida, ta vaid proovis end valitseda ja rahulikuks sundida, kuni tundis, et tüdruku hingeõhk läheb aina kuumemaks, küüned tungivad talle käsivarde ja ta puusi embavad jalad tõmbuvad võpatades ja värisedes kui krambis kokku jõuga, mida sellest haprast kehast ei ootaks. Ajastus oli täpne, ja kui orgasmi mõnulaine oli vaibunud, lamasid nad veel tükk aega nii – naise pea endiselt mehe rinnal ja mehe riist ta pehmes märjas sisemuses.

      Lõpuks Kyoto tõusis ja kadus mehe poole vaatamata vannituppa.

*

      „Lähme välja.”

      Venturi ärkas võpatades ja tõstis pea. Naine istus lõuga toolileenile toetades ja silmitses teda arvustavalt. Ta oli lühikese valge yukata ilmselt otse palja ihu peale tõmmanud, sest kui ta seal toolil muistsete konventsioonide järgi üsna ebanaiselikult harkisjalu istus, nägi mees ta jalgevahe tumedat tutti. Venturi võttis teadvusest ajamäärangu ja tõdes, et on maganud oma kolm tundi. Ta ei olnud kavatsenud magama jääda, kuid ilmselt oli alateadvus selle otsuse tema eest teinud, sest kiiret kuhugi ei olnud ja vähemasti seal toas viibida oli ka suhteliselt ohutu.

      Kas see on minu provotseerimiseks? Ta kõhkles hetke, kas kutsuda Kyoto enda juurde voodisse, ent loobus siis, sest autos korraks väljailmunud kahekümneaastane uje neiu oli taas kadunud, tema ees toolil istus virilaks tardunud ilmega põrandaalune. Mees ajas end püsti ja loivas kergelt kõikudes vannituppa.

      „Süüa saab?” küsis ta teel.

      „Jah.”

      Tagasi tulles avastas ta, et naine oli nende mõlema riided kotist kappi pannud. Ta libistas käe kõheldes üle virnade, kuigi ei olnud ju mingit vajadust neid üle kontrollida, ja palus naiselt pilguga abi. Viimane kõhkles hetke, siis astus lähemale, sobras natuke virnades ja tõmbas mõned hilbud välja.

      „Relv?”

      Naine pilgutas korraks silmi. „Kindlasti. Kohvik Roppongi – viin su kokku Sero Voroboga, ta helistas, et ootab seal. Too mees Aleksast, kes minema sai… Aga sa niikuinii tead.”

      Minut hiljem kõndisid nad mööda koridori eemale, laskusid liftiga viis-kuus korrust ja astusid liikurteele. Üsna varsti jõudsid nad rahvarohkematesse koridoridesse. Enamik inimesi tundusid olevat noored – üliõpilased siis. Oli ka õppejõude ja tõenäoliselt igasuguseid ülikooli ametnikke ja laborite madalamat personali. Venturi ei äratanud erilist tähelepanu, sest kuigi ta oli suur ja hele, sattus ka selliseid siin-seal neile vastu tulema, olid nad siis üliõpilased kusagilt Euroopast-Ameerikast või kohalike vene asunike järeltulijad. Vaid mõned pilgud riivasid teda, kui ta enamikust peajagu pikemana tüdruku sabas kõndis, üldiselt aga sundis ta end vaikselt lõdvaks, veendudes, et ta suuremas osas sulab massi.

      Liikurtee vupsas korraga hoonest välja klaastorusse, mille välisküljel trummeldas vihm, ja Venturi pilgule avanes märg asfalt tinaraske taeva all – sellal, kui ta magas, oli äikesefrondi asemel kohale roomanud tõsine paks pilvemass, mis melanhoolselt ja rahulikult end tühjendama oli asunud. Väljas langevas vihmas ei liikunud keegi, mitte keegi ei avanud koridoridest välja viivaid uksi. Ja ega selle järele vajadust ei olnudki, sest nii viiekümnemeetrine lapike oli igast küljest ümbritsetud hoonetega.

      „Sa ei käi tihti väljas?” Mees riivas pilguga enda ja kaaslase kergeid riideid.

      „Ei.” Tüdruk kibrutas kulme. „Teinekord nädalate kaupa ei käi. Eriti talvel.”

      Nad pöördusid järgmisse koridori.

      „Kas õuest otsem ei saa?” Mees osutas maapinna tasemel hoone alt läbiminevatele tunnelitele.

      Tüdruk liigutas pisut häiritult õlga. „Keegi ei tee seda.”

      „Uksed ikka avanevad?”

      „Avanevad. Näed, seal on kolm järjestikku, korraga nad ei avane… kui ehk tulekahju korral. Kaamerad on uste kohal.” „Kaamerad on igal pool.” Pead sa end sellepärast kogu aeg üleval kui alamakstud statist?

      „Tubades ei ole. Aga tulekaitsesüsteemi infrakujutisel on näha, millega ruumis tegeletakse.”

      „Siin meid ei kuulata?”

      Naine kehitas õlgu. „Suundmikrofoniga… Muidu praktiliselt võimatu.”

      „Lutikad?”

      „Iseliikuvad ei pääse läbi uste – kontroll on peal. Meie küljes aga… Kui sa oma seadmeid usaldad…?”

      Venturi otsustas eelmise teema juurde tagasi tulla: „Kas väljujaid jälgitakse eriliselt?”

      „Väljas käivad vaid narkarid… ja igasugused suitsetajad käivad katusel. Sees ei tohi ju ja detektorid on igal pool ning teatud ringkonnad üliõpilaste hulgast jälle on auasjaks seadnud sellised avalikustada. Jälgimine on ju seaduse järgi avalik, lindistusi võib vaadata kes tahes… Suitsetajaid vihatakse, narkareid vähem, aga need ei pea reeglina niikuinii üle poole aasta vastu…”

      Neid rünnati niipea, kui nad madala kohviku plastikust lillevaniku alt sisse said. Kummalgi neist haarati korraga kahelt poolt kinni ja üritati neid näoli lauale suruda ilmse kavatsusega käed raudu panna. Venturist haarati kinni esimesena, sest ründajad arvestasid õieti, pidades teda palju ohtlikumaks, ometi ei olnud neil ilmselt otseseid kogemusi ordulastega. Mehe lihased olid asunud tegevusse enne, kui ta üldse midagi mõelda jõudis, ta hüppas õhku ja pööras end, üritades tabada üht peaga ja teisele varvaste peale maanduda. See päriselt ei õnnestunud ja kõik kolm kukkusid käkaskaela maha. Ta ei näinud, mis Kyotoga juhtus, ta jõudis vaid silmanurgast fikseerida, et tollele kahele on igast suunast tulemas abiväge (paistis, et kohvik oli agente pungil täis olnud) ja tajus, kuidas nii ta organism ise, kui abistavad aparaadid võitlusrežiimi läksid kiiremini, kui ta iganes reageerida oleks suutnud. Ta tõmbas ennast looka ja sai jalad uuesti all. Üks käsi oli ebameeldiva nurga all, sellega ei saanud midagi teha, ka teine ei olnud vaba, sest mees rippus selle