Tuli. Mats Strandberg

title>1

      Päikesevalgus tulvab toa kõrgetest akendest sisse ja toob valgel kangastapeedil nähtavale kõik vanad mustuseplekid. Põrandal seisab ventilaator ning keerleb aeglaselt edasi ja tagasi. Ikkagi on ruumis talumatult palav.

      „Kuidas suvi läks?”

      Psühholoogi-Jakobil on jalas lühikesed püksid ja ta istub tahapoole naaldunult pruunis nahkses tugitoolis.

      Linnéa ei suuda jätta juhust kasutamata ja lipsab hetkeks mehe mõtetesse. Ta tajub Jakobi ebameeldivustunnet, et nahkkate kleepub higiste reite külge, ning siirast rõõmu taaskohtumise üle Linnéaga. Tüdruk taganeb kärmesti. Natuke häbi on ka.

      „Okei,” vastab ta ja mõtleb: jubedalt.

      Ta naelutab pilgu klaasitud plakatile Jakobi selja taga. Mahedates toonides geomeetrilised kujundid. Ta ei suuda midagi mõttetumat ettegi kujutada ja mõtleb, kas Jakobil võis selle ülesriputamisega mingi tagamõte olla.

      „Kas juhtus midagi erilist, millest sa tahaksid rääkida?” küsib mees.

      Defineeri mulle „erilist”, mõtleb Linnéa ja vahib sinist kolmnurka, mis hõljub psühholoogi paljaks pöetud lagipea kohal.

      „Mitte otseselt.”

      Jakob noogutab ega ütle enam midagi. Alates hetkest, kui Linnéa avastas endal mõtete lugemise võime, on ta mõnikord mõelnud, ega Jakobil ei ole mingisugune tema võimete leebem variant, et ta mõistab kuidagiviisi, mis Linnéa peas toimub. Ta teab alati, millal niimoodi vait jääda, et Linnéal tekib tahtmine edasi rääkida. Enamasti on kiusatusele võimalik vastu panna, kuid nüüd purskavad sõnad tema seest välja.

      „Ma läksin vist ühe sõbraga tülli. Või õigemini mitme sõbraga.”

      Linnéa kukutab plätu jalast põrandale. Ta vihkab lahtisi jalanõusid. Aga nii palava ilmaga ei saa ju midagi muud jalga panna.

      „Mis juhtus?” küsib Jakob erapooletul toonil.

      „Mul oli üks saladus. See oli selline asi, millest teised oleksid pidanud teada saama, aga ma ei rääkinud. Ja siis, kui ma rääkisin, said nad jube vihaseks, et ma varem midagi ei öelnud. Nüüd ei usalda nad mind enam.”

      „Kas sa tahad rääkida, mis saladus see oli?”

      „Ei taha.”

      Jakob noogutab üksnes. Linnéa mõtleb, mis küll psühholoogi professionaalse tooniga juhtuks, kui ta räägiks, nagu asi on. Kindlasti ei usuks Jakob kõigepealt ühtki sõna. Aga Linnéa võiks selle peale öelda, et enne kui ta saavutas parema kontrolli oma võimete üle, tajus ta mõnikord kogemata psühholoogi mõtteid ja teab tänu sellele, et too pettis eelmisel sügisel oma naist ühe kolleegiga. Teab tema kõige süngemat saladust.

      Jakob hakkaks pelgama. Oleks tema läheduses alati tujust ära. Täpselt nagu Väljavalitud.

      Paar päeva pärast kooli lõppu avaldasid nad lõpuks üksteisele oma salapärased võimed. Minoo jutustas kogu tõe selle kohta, mis tol õhtul sööklas oli juhtunud, mustast suitsust, mida keegi teine ei näinud, aga mida voolas välja nii temast kui ka Maxist, deemonite poolt õnnistatust. Anna-Karin rääkis, et ta oli oma ema terveks sügissemestriks ära nõidunud, ja tunnistas üles, kui kaugele ta Jariga oli läinud. Rängad saladused, kuid tühised selle kõrval, mida Linnéa oli sunnitud tunnistama. Et ta oskas teiste mõtteid lugeda. Ja et ta oli seda juba peaaegu aasta otsa suutnud. Ilma et ta oleks sõnagi poetanud.

      Pärast seda ei ole miski enam endine. Suvel said nad aeg-ajalt kokku ja treenisid oma võluvõimeid, ja iga kord märkas Linnéa, kuidas teised tema pilku väldivad. Vanessa pole terve suvevaheaja jooksul temaga peaaegu sõnagi rääkinud. Kui Linnéa selle peale mõtleb, siis tundub, nagu puuriks keegi teravaks ihutud vispli otse läbi rinnakorvi ja peksaks tema südame segamini.

      „Kuidas sina reageerisid, kui nemad pahaseks said?” küsib Jakob.

      „Ma proovisin ennast kaitsta. Aga ma ju mõistsin, mispärast. Ma mõtlen… Mina oleksin nende asemel ka maruvihaseks saanud.”

      „Miks sa saladusest varem ei rääkinud?”

      „Ma teadsin, et nad lähevad endast välja, millal iganes ma seda räägiksin.”

      Taas see psühholoogi-vaikus. Linnéa silmitseb oma jalgu. Varbaküüned on mustaks lakitud.

      „Ja kuidagi mõnus oli ka,” jätkab ta.

      „Mis oli mõnus?”

      „Et ma olin nagu nendest üle.”

      „Raske võib olla teisi oma ellu lasta. Lasta neil päris lähedale tulla. Mõnikord võib tunduda turvalisem üksi jääda.”

      Linnéa ei suuda naeru tagasi hoida, see tungib turtsatusena välja.

      „Mis sulle nalja teeb?” küsib Jakob.

      Linnéa vaatab üles ja näeb mehe leebet naeratust. Mida teab tema üksiolemisest? Mitte üksiolemisest nii, et kõik teised on sel õhtul hõivatud, või nii, et naine on konverentsile sõitnud. Vaid üksiolemisest nii, et see teeb haiget, et sa tunned, kuidas keha aatomid üksteisest eralduvad ja kuidas sa hakkad lahustuma suureks mittemillekski. Üksiolemisest nii, et pead kisendama üksnes selleks, et kuulda, kas sa oled ikka veel olemas. Üksiolemisest nii, et keegi ei paneks tähelegi, kui sa ära kaoksid.

      Nimekiri kargab silme ette. See on tema peas olnud nii kaua, kuni Linnéa ennast mäletab. Nimekiri „Kellele läheks korda, kui ma ära sureksin?”. Pärast Eliase surma seal enam kindlaid nimesid polegi.

      Jakob näib mõistvat, et ta ei kavatse vastata, sest ta vahetab teemat.

      „Enne suvevaheaega sa rääkisid, et kohtasid kedagi, kelle vastu sul on tunded.”

      Jälle see mõrvarlikult terav vispel.

      „See läks üle,” valetab Linnéa. „Liiga keeruliseks läks.”

      Kõlks-kõlks, plätu kõlgub muudkui edasi, ta väldib Jakobi pilku.

      Psühholoog esitab veel küsimusi ja ta vastab mehaaniliselt, pakub talle väikese tõetera siit, suurema vale sealt.

      Nii palju on asju, mida ta ei saa rääkida: „Maailm ei ole selline, nagu sa arvad. See on tulvil maagiat. Ja Engelsforsis algab dimensiooni piiride ülene lahing. Hea halva vastu. Mina ja veel mõned gümnaasiumitüdrukud deemonite vastu. Ja pealegi olen ma nõid. Ma oled välja valitud kurjuse vastu võitlema ja maailmalõppu ära hoidma. On sul küsimusi?”

      Lisaks on olemas sama palju mittemaagilisi saladusi, mida Jakobi kõrv mitte iialgi ei kuule: „Pärast Eliase surma hakkasin ma Jontega magama, just sellesama, oma vana narkodiilerist kamraadiga, ning jah, ma suitsetasin koos temaga. Aga siis ma lõpetasin selle ära ja enam ei juhtu seda kunagi, ma luban, ja ma olen piisavalt vastutustundlik, et mul võiks olla oma korter, seda te selle sotsiaalameti-Dianaga ometi usute, eks?”

      Niisugune jutt tähendaks kiiremas korras lastekodusse saatmist. Või uute kasuvanemate juurde. Kasuvanemate juurde, kes ei ole Ulf ja Tina. Nemad ei proovinud temast mitte kunagi voolida kedagi, kes ta ei ole, ei üritanud etendada täiuslikku perekonda. Nad mõistsid, et ta pole laps olnud juba palju-palju aastaid, võib-olla üldse mitte kunagi. Kui nad poleks otsustanud Botswanasse sõita, et seal kool avada, oleks ta hea meelega nende juures edasi elanud.

      „Kuidas kooli algus tundub?” küsib Jakob ja Linnéa taipab, et on tükk aega vait olnud.

      „Okei.”

      „Mõtled sa Eliase peale tihti?”

      Mõnikord jahmatab Linnéat, kui valus on ikka veel poisi nime kuulda.

      „Muidugi mõtlen,” kähvab ta, kuigi teab, et Jakob tahtis ainult head. „Ma mõtlen tema peale iga päev. Eriti täna.”

      „Miks just täna?”

      Igatsus tuksleb Linnéas ja ta peab keskenduma, et mitte nutma puhkeda.

      „Täna on ta sünnipäev.”

      Jakob noogutab ja vaatab talle kaastundlikult otsa. Linnéa vihkab teda. Ta ei taha olla see, kellest kõikidel kahju on. Ta teab, et ta on katki, kuid vihkab selle nägemist teiste pilkudes, kuidas nad kibelevad välja otsima superliimi, et kõik tükid kokku panna ja kinni liimida, kuni ta nende arvates on taas terve.

      Ta kompab jälle vestluskaaslase mõtteid ja mõistab, et Jakob on ootusärev,