Eesti naftatransiidi lugu. Sulev Vedler

156

Tundmatu suurfirma Tallinnast

      1996. aastal käivitus N-Terminali eriti edukas tütarfirma, mille eksistentsi Eesti ühiskond tähele ei pannud. Tolleaegses meedias mainiti teda vaid ühe korra.

      See tähena säranud ettevõte oli Briti Neitsisaartel Tortolas registreeritud N-Terminal Oil, mis tegeles naftakaubandusega (trading). N-Terminal Oil ostis naftatooteid Venemaalt ja müüs läände. Kaup liikus Peterburi ja Tallinna sadamate kaudu. Peamine partner oli Pakterminal.

      Ettevõtet juhtima tõi Siff rootslase Torbjörn Törnqvisti, kes oli Genfis naftakaubandusfirma Petrotrade tegevjuht. Törnqvist jahmus Tallinna saabudes, sest ta sattus šikist ja rikkast Šveitsist postsovetlikku halli ühiskonda. Esimese nädala elas rootslane hotellis Olümpia ega julgenud peret Eestisse kolida. Hiljem osteti talle Kreutzwaldi tänavale korter. Peret hoidis ta aga Rootsis.

      Törnqvist, keda hüüti ettevõtte sees Torbjörn Ivanovitš ja nime esitähtede järgi Tii-Tii, oli Tallinnaga seotud kokku seitse aastat.

      N-Terminalile kuulus 51 protsenti N-Terminal Oilist. 49 protsenti oli eraisikute käes: omanike sekka kuulusid Endel Siff, Aadu Luukas, Torbjörn Törnqvist ja ka Anatoli Kanajev, kes Siffi sõnul kauples end omanikeringi väga jõulise meetodiga: oma tahte läbisurumiseks lasi ta läbi kaevata Pakterminali juurde viiva raudtee.

      1997. aasta majandusaruandes nimetas N-Terminal oma kaubandusettevõtet kasumi akumuleerimise seisukohalt kahtlemata kõige edukamaks firmaks. NT Oili kasum oli viis miljonit dollarit.

      Aasta hiljem kasvas NT Oili puhaskasum 9,7 miljoni dollarini.

      Äri lõppes 1999. aastal, kui N-Terminal oma osaluse 6,6 miljoni dollari ehk 102 miljoni krooni eest maha müüs.

      Torbjörn Törnqvisti (vasakul) ja Gennadi Timtšenko globaalse haardega energiaäri Gunvor sai alguse Tallinnast. Keskel Rosnefti president Igor Setšin.

      Siff põhjendas firma lõpetamist Eesti maksumuudatusega, mis tegi maksuvabas piirkonnas tegutsevas kompaniis osalemise liiga kalliks. Tema sõnul jätkas aga osa sellest seltskonnast tegutsemist teises ettevõttes Waterway Petroleum, mis Venemaaga seotud naftaärile iseloomulikult oli Briti Neitsisaarte kompanii.

      Torbjörn Törnqvist tegi suure osa tööst, kuid tema osalus oli väike ja see põhjustas rahulolematust. Ta leidis peagi uue äripartneri – Gennadi Timtšenko, kes oli 1997. aastal loonud naftakaubanduse ettevõtte Gunvor. Tema kaup liikus läände Pakterminali kaudu. Neil aegadel käis Timtšenko aeg-ajalt Tallinnas.

      Timtšenko rääkis 2012. aasta sügisel usutluses ajakirjale Forbes, et Törnqvist tegi väikest viisi oma äri, tuues Muuga sadamasse masuuti Nižni Novgorodist ja Rjazanist. Talviti külmus aga nii kaugelt toodud masuut kivikõvaks. Tema tegevus segas Timtšenko oma, kelle kaup saabus Kirišist veel kuumana. Timtšenko sai maruvihaseks, kuid tüli asemel saabus hoopis sõbrunemine. Peagi pärast Tornqvisti ja Timtšenko ühist kalastusretke Koola poolsaarele lõid mehed käed koos edasi tegutseda. Poole aastaga loobus Tornqvist kõigest muust peale toornaftaga kauplemise. Ta lõi logistikafirma Tarcona, mida Gunvori süsteem kasutab seniajani.

      Eestlased jäid aga Gunvori omanikeringist välja, kuigi 2010. aastal Londonis peetud kohtuprotsessil teatas Venemaa ettevõtja Juri Nikitin, et Gunvori omanikeringi kuulus algaastail ka Aadu Luukas.

      Kuigi kohtuvaidlus käis seoses Sovkomfloti tanklaevastikuga, avasid kohtumaterjalid ka Eestit läbinud naftatransiidi taustu. Nikitini tunnistus kohtule algas Kinexi loomisest 1987. aastal. Ta näitas, kuidas kasvas neliku Gennadi Timtšenko, Andrei Katkovi, Jevgeni Malovi ja Adolf Smirnovi mõju ning tegevushaare. Nikitin rääkis, et temast sai osanik Kinexi raudtee-alases tegevuses, mida hiljem juhiti maksuvaba kompanii Nikolas Invest Corporation kaudu. Kasumit jagasid Nikitin, Kinexi partnerid ja Aadu Luukas, kes kontrollis osaliselt Tallinnas tegutsevat Pakterminali.157

      1999. aastal alustas Kinex Surguti toornaftaga kauplemist (ja jätkas Kiriši naftatoodetega kauplemist) Briti Neitsisaarte kompanii Gunvor Energy kaudu. Surguti toornafta toimetati torujuhtme kaudu Kiriši rafineerimistehasesse ja transporditi sealt edasi raudteed pidi Baltimaade sadamatesse.

      Gunvor Energy lõplikeks kasusaajateks (ultimate beneficial owners) olid Nikitini väitel lisaks temale veel Timtšenko, Katkov, Malov, Luukas ja Torbjörn Tornqvist.

      Timtšenko suhted Malovi ja Katkoviga aga halvenesid ja 2003. aastal otsustasid nad ärid lahutada. Nikitini arvates võis selle taga olla Timtšenko usk, et kuna ta naudib häid sidemeid vahepeal Venemaa presidendiks valitud Putiniga, ei vaja ta enam Malovit ja Katkovit partneriteks oma uutes ärides, sealhulgas uues, Hollandis registreeritud kompaniis Gunvor International, mille ta käivitas 2002. aastal.

      Koostöö Kinexis lõppes kibedalt. Malov ja Katkov arvasid, et Tornqvist kasutab oma positsiooni kohatult. Nad otsustasid Timtšenko ärid lõhkuda, haarates kontrolli ettevõtete üle, mis tegelesid raudteevedudega Kiriši naftatöötlemistehasest Eestisse ja mille omanikeks olid võrdselt Timtšenko, Malov, Katkov ja Nikitin.

      Timtšenko tegi Nikitinile ettepaneku tema osalus välja osta. Nikitin müüs aga osaluse hoopis Malovile ja Katkovile. Timtšenko ähvardanud seepeale Nikitinile kätte maksta…

      Gunvori eriti jõuline tõus maailma suurimate energiakauplejate sekka toimus pärast Venemaa rikkaima ettevõtja Mihhail Hodorkovski vangistamist ja tema naftakompaniile, Venemaa suuremate ettevõtete sekka kuulunud ning läänelikku ettevõttekultuuri juurutanud Jukosele maksunõude esitamist. Venemaa võimud süüdistasid Jukost maksudest kõrvalehiilimises maksuvabade kompaniide kasutamise kaudu. Jukos kaitses end väitega, et tegemist oli legaalsete skeemidega ja samamoodi käitusid ka konkureerivad ettevõtted. Seetõttu levis eeskätt läänes väide, et Jukose lammutamine oli suuresti poliitiline aktsioon, sest Hodorkovski toetas president Putini vastaseid. Riigi ühe tuntuima suurfirma purustamine andis selge signaali, kelle käes on võim.

      Maksunõude rahuldamiseks pani Vene riik Jukose vara haamri alla. Tema peamise tootmisüksuse Jugansknefteganski ostis riiklik naftafirma Rosneft. Rosneftil polnud oma müügiga tegelevat organisatsiooni. Tema kütust hakkas müüma Gunvor.

      Peagi hakkasid ka teised naftaettevõtted tegema koostööd Gunvoriga, kelle peakorteri viisid Timtšenko ja Tornqvist Šveitsi Genfi.

      Gunvorit saatsid pidevalt jutud Timtšenko headest suhetest Venemaa presidendiks tõusnud Vladimir Putiniga. Timtšenko eitas neid, kuid oli selge, et selline maine (väga head suhted Kremliga) aitas ärile kaasa. Veelgi olulisem oli asjaolu, et Gunvor suutis tabada hindade tõusu trendi ning pakkus seetõttu müüjatele konkurentidest paremaid tingimusi. Tema turuosa kasvas.

      „Meie elujõud on maaõli. On alati olnud,” kuulutas Gunvor end tutvustavas brošüüris. Grupi käive ulatus 2006. aastal 30 miljardi dollarini ja kaubamaht 60 miljoni tonnini. Gunvori kaudu käis umbes kolmandik Venemaa naftaekspordist. Kaks kolmandikku käideldavast mahust moodustas toornafta. Ettevõte oli suuremaid Venemaa bensiini pakkujaid, kusjuures seda segati (blending) vastavalt Euroopa ja Ameerika turgude nõuetele. Bensiini ja diislikütuse väljavedu käis põhiliselt Venemaa sadamate kaudu Läänemere ja Musta mere ääres. Gunvori klientide sekka kuulusid nii väikesed kui ka suured Vene õlifirmad ning Gunvoril olid pikaajalised lepingud maailma juhtivate pankadega. Gunvori grupi raudteefirmal (Linkoili lagunemise järel võttis Venemaa ja Eesti vahelised naftakaupade veod suuresti üle uus firma Transoil) oli 10 000 tsisterniga vagunipark ning tema tütarettevõte Clearlake Shipping oli valmis organiseerima kõiksuguseid vedusid alates Venemaa jõepargastest kuni väga suurte tankeriteni (VLCC – very large crude carries, kandejõud üle 320 000 tonni). Gunvor kauples aktiivselt derivatiivide turgudel, kauplemiskeskus asus Genfis. Lisaks olid grupil esindused Venemaal Moskvas ja Soomes Espoos (Alexia Shipping).

      Gunvori emaettevõte oli registreeritud Hollandis. Tema omandisuhted viisid omakorda Küprosele ja sealt edasi Briti Neitsisaartele.

      Üks Gunvor International oli registreeritud Amsterdamis Hollandis ja teine samanimeline ettevõte Tortolas Neitsisaartel. Neil mõlemal oli Genfis filiaal, mille direktorite hulka kuulus tallinlane Sergei Barašev

157

Royal Court of Justice otsus asjas Fiona Trust & Holding Corporation and 75 ors. and Yuri Privalov and 28 ors… Punktid 184–190.