Kui tuvid kadusid. Sofi Oksanen

paremini ülesannet täitma. Surusin huuled kokku.

      „Sul on palavik, Roland.”

      Juudit ulatas mulle taskurätiku. Ma ei võtnud seda vastu. Köögikapi uks kolksatas ja Juudit tuli kraadiklaasiga minu juurde, tirtsutas veega täidetud klaasi tilgakese joodi ning käis oma veeklaasi ja kraadiklaasiga nagu uni peale. Ma ei teinud sellest väljagi. Juudit pani klaasid mu ette lauale ja hakkas korvist kompressiasjandusi, Billrothi batisti ja flanellriiet välja tuhnima.

      „Sa näed haige välja,” ütles ta.

      „Mul on üks jutt. Sulle. Sa pead sakslastelt andmeid koguma. Mitte midagi ohtlikku, mitte midagi üle jõu käivat, lihtsalt mõned asjad.”

      „Misasja sa räägid, Roland? Ma ei lase ennast mingitesse rumalustesse tõmmata,” keeldus Juudit.

      „Rosalie…”

      Juuditi käed jäid seisma.

      „Mu tüdruku haud on kirikuaia taga. Ei risti ega midagi.”

      „Rosalie?”

      „Sakslased.”

      „Kuidas nii?”

      „Seda tegid sakslased.”

      „Mida nad tegid? Kas sa tahad öelda, et Rosalie…”

      Tõusin püsti. Kompressid takerdusid mu jalgadesse. Mu otsaesine hõõgus nagu väävel, mul polnud jaksu enam midagi öelda. Juuditi jahedus laksas vastu nägu nagu kulbitäis jääkülma kaevuvett.

      „Roland, ole pai, istu maha ja räägi, mis juhtus,” anus ta.

      „Nüüdsest on Rosalie ainult maapõues ja minu südames.”