Kui tuvid kadusid. Sofi Oksanen

neljapäeviti ja et surivoodis ema oli pärandanud talle Moosese seitsmenda raamatu. Leonida pani väga Lydia Bartelsi kirikuvastast tegevust pahaks, vanarahva trikid, aga Rosalie sõbrannad olid käinud naise juures oma kadunud või Siberisse viidud vanemate kohta pärimas. Nad käisid alati paarikaupa, kellelgi polnud julgust üksi minna. Mul polnud kedagi, keda kaasa paluda, nii et võisin vaimu valmis seada vaid issameie lugemisega, kuigi olin aru saanud, et Lydia Bartelsi majas polnud ristimärgid ja Jumala pildid lubatud. Peatänaval tõmbasin mütsi tihedamalt silmile. Metsas kasvanud habe oli ajamata, paistsin vana mehe moodi, ma ei uskunud, et keegi mind ära tunneb. Olin mõelnud, et peaks endale Saksa mundri hankima. Sideneiu teadis rääkida, et paar juuti oli nii teinud ja mõni isegi teenistusse astunud, sest see oli parim moodus ennast peita. Sideneiu oli hakanud oma sõnade peale naerma ja tema naerust tibas hirmu nagu veetilkasid triiki täis ämbrist. Teadsin, et ta räägib tegelikult ka oma peigmehest.

      Lydia Bartelsi toas põles üksainus küünal. Laual oli taldrik, mille keskele oli tõmmatud joon. Taldriku alla oli seatud suur paber, mille peale oli kirjutatud „ei” ja „jah”. Paberi alt paistis libedavõitu riie. Lydia Bartels istus põrandal, pihud avali, silmad kinni. Välisukse avanud proua Vaik oli pärinud, keda ma tahan välja kutsuda. Võtsin mütsi peast, keerutasin seda servapidi pihus ja jõudsin vaevu alustada, kui proua mind katkestas:

      „Mul pole vaja rohkem teada. Kui te just kulla pärast ei tulnud.”

      „Ei tulnud.”

      „Kuldmüntide vastu tunnevad paljud huvi, inimesed otsivad äraviidud sugulaste peidukohti, aga vaimusid selline asi ei huvita. Tarbetud väljakutsed väsitavad Teda,” noogutas proua Vaik pimeda kambri suunas. Korraga istusin koos teistega ühes toas ringis, mu jalad hakkasid ära surema, ärev ohkimine tegi õhu raskeks ja tuuleõhk pani kardina liikuma just siis, kui Lydia Bartels küsis, kas heledapäise mehe tütar on kohal. Vasakult kostis hirmunud ohe. Taldrik liigahtas. Ring hingas, südamed põksusid, nõrkenud lootused pekslesid ja mu ninna tõusis kirbe higilõhn, hirmul inimese hapu lehk. Taldrik liikus jaatava vastuse peale.

      Naine vasakul hakkas nutma.

      „Juba läinud. Siin on keegi teine… Rosalie? Rosalie, kas see oled sina?”

      Taldrik liikus paberil, justkui ei teaks, mis suunas minna. See jäi „jah”-sõna peal seisma.

      „Kas sul on hea olla, Rosalie?”

      Taldrik liikus. Ei.

      „Kas su elu lõppes vägivaldselt?”

      Taldrik liikus. Jah, jah.

      „Ega sa endaga midagi ei teinud?”

      Taldrik liikus. Ei.

      „Kas sa tead, kes sind piinas?”

      Taldrik liikus. Jah.

      „Kas sa tead, kus ta on?”

      Taldrik püsis paigal.

      „Rosalie, oled sa veel siin?”

      Taldrik nihkus paigast, aga ei liikunud kummagi sõna peale.

      Proua Vaik kummardas ja sosistas, et ma võin nüüd küsimuse esitada. Ma ei jõudnudki suud lahti teha, sest minust paremal tõusis keegi ärritunult püsti ja taganes värisedes ukse suunas, hakates issameiet korrutama. Lydia Bartelsi keha nõksatas.

      „Ei!”

      Karjatus tuli minu suust. „Rosalie, tule tagasi!”

      Proua Vaik kargas püsti ja lükkas võbiseva olendi välja. Uks paukus, süttis lamp. Lydia Bartels oli silmad lahti teinud, ta tõmbas rätiku tihedamalt endale ümber ja tõusis vaid selleks, et toolile vajuda. Proua Vaik hakkas inimesi toast välja peletama. Ma olin endast nõnda väljas, et ei mõiganud hoolidagi sellest, et kõik ringis istujad mind vahtisid. Ühtede pilkudest paistis pettumus, sest seanss sai läbi enne, kui nende järjekord kätte jõudis, teiste pilgud andsid mõista, et pärast seda räägivad Rosaliest ka need, kes polnud teda tundnud. Jäin seltskonnast maha, toetusin vastu seina, millel ringlesid lambi varjud, ja vajusin seina najal põrandale. Silmi pilgutades märkasin, et jõllitan kummuti taha lükatud president Pätsi fotot.

      „Te peate lahkuma,” ütles proua Vaik.

      „Kutsuge Rosalie tagasi.”

      „Praegu ei saa seda enam teha. Tulge järgmisel neljapäeval uuesti.”

      „Kutsuge Rosalie kohe tagasi!”

      Ma lihtsalt pidin rohkem teada saama. Keegi rääkis, et küla vahel nähtud hulkurit, kes oli naistele hirmu peale ajanud. Seda hulkurijuttu ei uskunud ma üldse, nagu ka jutte vene sõjavangidest, kes taludes tööd tegid. Armi talus neid polnud, kui mu ema oleks venelasi näinud või nende keelt kuulnud, oleks ta peast segi läinud, kuigi ma püüdsin veenda, et mõne vangi võiks tööle võtta. Armi talul läks töökäsi vaja ja majaperemehel oli puujalg, minu abist ei piisanud. Aga vange valvati, sakslasi mitte.

      „Noormees, kuulake nüüd mind. Seanss oli väga raske, hinged imevad Temast kogu vaimujõu välja, sest neil endal pole energiat. Sagedamini kui kord nädalas ei ole sellist seanssi võimalik pidada. Kas te siis ei näe, kui väsinud Ta on? Tulge kööki, ma teen teile ühe kuuma tassitäie.”

      Proua Vaik keetis viljakohvi ja kallas klaasi puskari moodi haisvat viina. Teadsin, et ta aitas ilmale sohilapsi, sidus metsa läinutel haavu. Kui ma siit rohkem abi ei saa, olen täiesti nõutu.

      „Ma maksan teile, kui te Rosalie tagasi kutsute. Ükskõik kui palju.”

      „Raha pärast me vaimudega ei suhtle. Tulge järgmisel neljapäeval uuesti.”

      „Ma ei saa enam siia tulla, mind nähti. Ma pean süüdlase üles leidma. Muidu ma rahu ei saa. Rosalie samuti.”

      „Sel juhul peate süüdlase ise üles otsima.”

      Proua Vaigu pilk oli järeleandmatu nagu pastlapaela sõlm. Jõllitasin hiirelõkse kööginurgas, laua all naksusid mu tööst parkunud käed. Kummutasin klaasitäie sellise raevuga kurku, et lõin hambad vastu klaasi serva. Valu tegi pea selgeks, kuid ei peletanud piinavat teadmist, et mina polnud enam Rosaliega ühenduses, aga need naised olid. Pealegi olin tegutsenud vastu Rosalie tahtmist. Ta ütles alati, et hingi polnud vaja siia maailma kutsuda, neil peab laskma omaette olla. Mul oli nüüd aga ükspuha. Olin hüljanud kiriku kombed, nendega polnud mul enam mingit pistmist. Aga ega kirik polnud Rosalietki enda rüppe võtnud.

      Proua Vaik läks uurima nõudekapi jala juurde seatud lõksu, võttis hiire välja ja viskas solgiämbrisse.

      „Kas teil hakkas kergem, kui saite teada, et Rosalie polegi rahu leidnud?” küsis ta.

      „Ei hakanud.”

      „Ja ometi tahtsite seda teada saada. Muidu poleks te ju siia tulnudki. Meie oleme ainult vahendajad. Me ei vastuta selle eest, mis tuleb pärast teadasaamist või mida see annab. Oma isa kohta ei tahtnud te midagi teada.”

      Vahtisin proua Vaiku. Ta vaatas mulle otse silma ja vangutas aeglaselt pead.

      „Rongis. Ta oli juba vana. See juhtus kohe pärast seda, kui ta Siberi rongi peale pandi. Aga te vist aimasite seda isegi.”

      Ma ei öelnud sõnagi. Proua Vaigul oli õigus. Rosalie oli mõista andnud, et juunis tulid ema voodi alla hiired, aga ma ei tahtnud tema juttu kuulata. Proua Vaigu tütar Marta tuli kolistades sisse ja hakkas pliidi juures toimetama. Mulle polnud liigset kõrvapaari vaja, aga sel korral oli mul ükskõik.

      „Teie pruut tuli koos oma sõbratariga seansile. Martal on see õhtu hästi meeles, seansil oli liiga palju inimesi, sest ootamatult tulid mingid sakslased, ja ega neid saanud ju minema saata,” ütles proua Vaik.

      „Rosalie muretses teie isa ja tema sõbratar oma venna pärast, ta päris ka oma mehe kohta. Teie isa oli ainuke, kes ennast ilmutas,” jätkas Marta, lükkas rätiku peast ja ma ei suutnud tema kaastundlikku pilku taluda.

      „Rosalie ei rääkinud sellest mulle midagi, talle ei meeldinud hingede väljakutsumine.”

      „Ta tahtis teada. Aga siis, kui sai teada, otsustas, et lootus on hea asi, teie jaoks,” ütles