Kui tuvid kadusid. Sofi Oksanen

ihuüksi Tallinnas, mõnikord ta isegi naeratas kannalaka kallal klõbistades omaette. Rolandi pääsemine polnud piisav põhjus, et nõnda heas tujus olla. Äkki see, et Armid olid saanud oma maadelt minema bolševike toodud asunikud? Aga seal polnud millegi üle rõõmustada, kõik oli nii halvas seisukorras, et ilma abikäteta ei jõudnud nad maatöid tehtud.

      Enne kui nad said omavahel rääkima hakata, oli Rosalie juba magama jäänud, kuigi nad olid alati pärast tule kustutamist juttu puhunud. Järgmisel hommikul hakkas Juudit kahtlustama, et Rosalie oli lihtsalt magamist teeselnud: hommikul meenutas ta naeratus nöörile sirgu tõmmatud lina ja jutupuhumiseks polnud mahti. Pärast päevaseid toimetamisi lipsas ämma suust justkui kogemata sõna „blokaad”.

      „Räägitakse, et piiramisrõngas müüakse vett ainult pool liitrit päevas, kahe rubla eest, iga päev sureb seal kümme tuhat inimest. Hobused on juba ära söödud; aga kes teab, kas piirajatel on paremad olud?”

      Leonida palus Juuditit appi soola tampima ja Juudit haaras haamrist, sool murenes. Ämma suunurgas tundus miski virvendavat ja see polnud mitte kurbus, mis seal virvendas, kuigi blokaad poleks pidanud andma naeratamiseks mingit põhjust. Äkki hakkas ämm peast nõdraks jääma või siis ei teadnud, kuidas suhtuda Juuditi kuivadesse silmadesse. Kui mõelda sellele, et tema mees võis olla linna piirajate seas, siis oleks ta äkki pidanud nutma puhkema? Kas ta oleks pidanud etendama leinavat või lootvat naist? Ema oli kuulnud, et keegi olla justkui näinud tema meest Leningradi alla saadetute hulgas, aga kes neid kuulujutte teada võis. Ämm sellist asja ei maininud, kuuldus rõhus raskelt Juuditi rinda. Ta tahtis ära minna, tagasi Tallinna. Leonida ja ämma varglikud pilgud nokkisid tema nägu, näol oli valus. Rosaliega oli võimatu kahevahel rääkida; ämm ja Leonida askeldasid pidevalt ringi, pistsid pea ukse vahelt sisse just siis, kui Juuditile tundus, et nad on otsapidi laudas, kargasid perra, kui Juudit püüdis koos Rosaliega minna kanadele rokka viima. Tundus, et Rosalie ei pööranud sellele mingit tähelepanu, ta aina toimetas või näppis laudavammust kulunud kohast, kust tema lemmiklehm pidevalt keelega üle tõmbas, vältis Juuditi pilku ja kadus laternat haarates lauta, kui ämm naksas Juuditit otse: alustas süütult ja selgitas, et talle teeb muret, kas Juuditil õnnestub ikka Tallinnas searasvapurkidele ostjaid leida, maal polnud see muidugi raske. Sakslased kõndisid talust tallu ja korrutasid: ein Eier, eine Butter, ein Eier, eine Butter. Korrutasid nõnda meeleheitlikult, et ämmal hakkas kohe kohutavalt kahju.

      „Lapsed surevad seal nälga, paljudel meestel on lapsed. Kui sul endal kord lapsed kleidisabas kakerdavad, saad sellest aru, praegu veel mitte.”

      Ämma silmad jõllitasid minia vöökohta. Juudit tõstis käed pihale ja surus pilgu nõudekappi, mille riiulil ootasid rivis sõdurite tühjad konservikarbid; omaenda moona ei tohtinud nad saata, muud küll. Miski vilksatas põranda ääres ja Juudit nägi, kuidas üks hiir ja selle järel kohe teine tema reisikoti taha jooksid. Ta surus käed tugevamini vastu kõhtu, ämm aga kurtis edasi, tõmmates lahti kummutisahtleid, mis olid täis sõdurite šokolaadiportsjoneid. Leonida viis neid koos sooja supiga, mis pandi villase rätikuga kaetud viieliitrisesse piimamannergusse, kooli katusele ehitatud õhutõrje platvormil lõdisevatele valvuritele. Pärast Scho-ka-kolat ei tikkunud uni enam valvureile silma.

      „Neil sõdurpoistel pole midagi vastu anda, pisut idamarkasid ehk. Küll mina hakkama saan, aga need lapsed!”

      Kui Juuditil poleks olnud hädasti kaupa vaja, oleks ta viivitamatult lahkunud. Kõik, mida ämm ütles, tundus osutavat Juuditi tarbetusele. Ta otsustas mitte välja teha, siia tagasi ta enam ei tule, aga millega ta siis kaupleb? Ta pidi leidma mõne muu elatusallika, stenograafia ja saksa keele oskustest praegu ei piisa, liiga palju oli neid tüdrukuid, kelle sõrmed valitsesid masinakirja temast paremini, liiga palju neidusid, kes otsisid tööd, ning ega linnas puskarit ei keedeta. Kui Juudit pidi Johani majast lahkuma, oli ta jätnud sinna kõik oma mehe asjad ja sellest oli kahju. Mehe hiljuti hangitud kalosse ja talvemantlit polnud mõtet enam taga nutta. Ema oli öelnud, et nõuab Johani maja neile tagasi, tulgu ta ainult Tallinna. Nüüd polnud majaga enam niigi midagi peale hakata, punaste hävitustöö majas oli olnud korralik ja keegi ei teadnud, kuhu oli Johan maja paberid peitnud. Midagi tuli igatahes välja mõelda. Midagi muud kui rasvapurgid ja puskar. Midagi muud, sest siia ta enam tagasi ei tule ja paljalt sakslaste abipakkide peal ta vastu ei pea. Juudit hoidis ikka veel käsi rinnal risti, justkui sunniksid ämma vihjetest rasked pilgud, mis olid suunatud ta pihale, teda oma kõhtu kaitsma, kuigi selleks polnud mingit põhjust. Aga mis siis, kui mees koju tuleb? Juudit oli kindel, et too kutsuks oma armsa mamma sama katuse alla, hoidma pilku peal nii temal kui ka sellel, millist frikadellisuppi ta teeb. Linnas saab seda ju kas või iga nädal valmistada.

      Salvamistest tekkinud ebamugav õhkkond kadus alles siis, kui Aksel tuli tapanoa järele ja viskas oma töökindad pliidi kohale kuivama. Üle köögi levis märja villa lõhn, lambileek liikus. Eelmisel päeval pandi siga kuuri rippuma ja Aksel oli terve öö selle juures maganud, üks silm varaste pärast lahti. Rosalie tuli laudast tagasi ja kui nad läksid liha tooma, haaras Juudit Rosalie käest ja hoidis sellest tugevalt kinni.

      „Kas siin on midagi juhtunud, mida mina ei tea?” küsis Juudit. „Te olete kõik nii imelikud.”

      Rosalie tahtis kätt lahti tõmmata, Juudit ei lasknud. Nad seisid kahekesi õuel, Leonida oli läinud juba uurima, kui suuri tükke ta sea küljest tahtis. Kuurist kostis hääl, mis surus ennast nende vahele. Juuditi pragunenud suunurkades pitsitas.

      „Midagi pole juhtunud,” ütles Rosalie. „Ainult see, et Roland on tagasi. Paha tunne on, et mina saan teda näha, aga sinu mees on ikka veel rindel. Nii ei ole hea. Mitte miski pole hästi.”

      Rosalie tõmbas käe lahti.

      „Rosalie, ma pole ainus naine, kelle mees on rindel. Sa ei pea minu pärast muretsema. Kui sa teaksid…”

      Juudit jäi vait. Ta ei tahtnud sellest asjast Rosaliega rääkida, praegu mitte.

      „Kas ämm teeb ka peavalu?” küsis ta.

      Kui Juudit jutu mujale viis, kadus Rosalie õlgadest pinge.

      „Ei, üldse mitte. Annal on oma tubased tööd, väiksed toimetused, ta peseb marlit ja teeb seda, mida lapsed ikka. Temast on palju abi. Rolandil ka üks mure vähem, ema eest kantakse ju kenasti hoolt. Lähme juba, meid oodatakse.”

      Rosalie kiirustas kuuri. Juudit tõmbas hinge, õhtu oli vaikne, liiga vaikne, ja ta järgnes Rosaliele, varsti saab ta minema, varsti klopib rong tema kondiseid põlvi. Pisut aega peab veel vastu pidama, niikaua, et saaks võtta oma searasvapurgid ja paar pudelit kleidi alla peidetud puskarivöö vahele. Juudit ei püüdnud enam Rosaliega rääkida, vaid asetas lihatükid lihalauale rivvi. Leonida ja Anna valisid hoolega suveks sobivad tükid tünni põhja, esimese sissesoolatava kihi tükid läksid kaussi, küljetükid sousti sisse, seljaosa panni peale, nende sõrmeotsad surusid koodid lihakihti, milleni jõutakse lihavõtte ajaks, saba läks pisut kõrgemale talvise hapukapsasupi jaoks. Küla kuulujuttude klaarimisega õnnestus naistel nii palju häält teha, et Rosalie ja Juuditi vaikimist polnud märgatagi.

1941Reval,Estlandi kindralkomissariaat,Ostlandi riigikomissariaat

      Hotelli Centrum tuppa kostis Raekoja platsi sagin, Edgari rühikat olekut tumedast puidust riidekapi peegli ees raamisid autode pasunad ja ajalehepoiste hõiked. Ta tõstis andunult ja hoolikalt kätt, luges kolmeni, lasi käel alla langeda ja kordas sama liigutust, lugedes viieni ja seitsmeni, kontrollis käe nurka, kas käsivars oli piisavalt sirge, aga hääl, kas hääl oli piisavalt energiline? Kas talle jääb meelde vahemaa, mida läheb tervituseks vaja? Ta polnud oma saksa kontaktidega kohtudes nende tervitust kasutanud, kohtumised olid olnud mitteametlikud ja mõeldudki märkamatuks jääma, nii et tegu oli uudse olukorraga ja talle tundmatu protokolliga, käsi võis krampi minna või vähemalt värahtada. Ta oli juba jõudnud metsaski salaja pisut harjutada ja võtnud algusest peale arvesse selle, et Eggert Fürst oli vasakukäeline. See muutis tervituse paratamatult pisut ebakindlamaks, õlaliigutuse aeglasemaks. Nimi vupsas talle meelde Staffani saarel, kui nad valmistusid naasma punaste võimu all olevasse Eestisse ja ta pidi poistele Nõukogude isikutunnistusi meisterdama. Siis oli talle meenunud Petrogradis eesti perre sündinud Eggert Fürst, Siseasjade Rahvakomissariaadi aegse