Lohetätoveeringuga tüdruk. Stieg Larsson

Ta oli kahekümne nelja aastane, kuid nägi välja nagu neliteist.

      Tal oli lai suu, väike nina ja kõrged põsesarnad, mis andsid talle natuke idamaise välimuse. Tema liigutused olid kiired nagu ämblikul ja kui ta arvuti taga töötas, siis liikusid tema sõrmed klahvidel suisa maniakaalselt. Tema keha ei võimaldanud talle modellikarjääri, kuid õige meigiga võis tema suures plaanis näo panna mis tahes reklaamplakatile. Meigikorra – mõnikord kasutas ta veel ka vastikut musta huulepulka –, tätoveeringute, nina- ja kulmurõnga all oli ta … hmm… isegi veetlev. Täiesti arusaamatul moel.

      Lisbeth Salanderi sattumine Dragan Armanski juurde tööle oli üleüldse üks imelugu. Ta ei olnud sedasorti naine, kellega Armanski tavaliselt suhtles, rääkimata töö pakkumisest.

      Ta oli võetud kontorisse mingiks asjaajajaks, kui Holger Palmgren, pooleldi pensionil olev vana J. F. Miltoni isiklike asjade eest hoolitsev advokaat, oli andnud mõista, et Lisbeth Salander on pisut keeruka hingeeluga nutikas tüdruk. Palmgren oli palunud Armanskit, et too annaks tüdrukule võimaluse, ning Armanski oli seda vastumeelselt lubanud. Palmgren oli sedasorti mees, keda eitav vastus üksnes ergutas jõupingutusi mitmekordistama, nii et lihtsam oli kohe jah öelda. Armanski teadis, et Palmgren tegeles probleemsete noortega ja muu sotsiaalse jamaga, aga tal oli kõigele vaatamata hea otsustusvõime.

      Ta oli oma lubadust kahetsenud samal hetkel, kui ta Lisbethiga kohtus.

      Tüdruk ei tundunud üksnes probleemne – Armanski silmis oli ta selle mõiste sünonüüm. Ta oli põhikoolist välja kukkunud, ta ei olnud kunagi oma jalga gümnaasiumi tõstnud ja tal puudus igasugune kõrgharidus.

      Esimesed kuud oli ta töötanud täiskohaga, nojah, peaaegu täiskohaga, igatahes oli ta aeg-ajalt tööle ilmunud. Ta oli keetnud kohvi, toonud posti ja hoolitsenud koopiamasina eest. Probleem oli selles, et ta ei hoolinud kõige vähematki normaalsest tööajast ega rutiinist.

      Seevastu oskas ta suurepäraselt teisi firma töötajaid ärritada. Ta sai hüüdnimeks kahe ajurakuga tüdruk – üks rakk oli hingamiseks ja teine püsti seismiseks. Endast ei rääkinud ta kunagi. Töökaaslased, kes püüdsid temaga vestlust arendada, said harva vastuse ja loobusid peagi. Nalja ei õnnestunud temaga kunagi visata – ta kas jäi naljategijale suurte ilmetute silmadega otsa vaatama või siis sai nalja peale selgelt vihaseks.

      Lisaks sai ta tuntuks selle poolest, et tema meeleolu võis järsult muutuda, kui ta mõistis, et keegi teda narrib – mis ei olnud töökoha üldises suhtlusstiilis kaugeltki haruldane. Tema ebasõbralik hoiak ei äratanud kelleski usaldust ning temast kujunes kiiresti üksildane olend, kes kõndis Miltoni koridorides ringi nagu peremeheta kass. Teda peeti täiesti lootusetuks.

      Pärast kuud aega pidevaid sekeldusi oli Armanski kutsunud ta oma kabinetti ning kavatses talle hundipassi anda. Tüdruk kuulas passiivselt mehe ülevaadet tema pattudest, ei vaielnud kordagi vastu ega kergitanud kulmugi. Alles siis, kui Armanski oli lõpetanud jutu sellest, et tüdrukul ei ole õiget suhtumist, ja valmistus ütlema, et parem oleks, kui ta otsiks endale teise töökoha, kus ta saaks paremini rakendada oma võimeid, oli tüdruk katkestanud teda poole lause pealt. Esimest korda ütles ta rohkem kui paar sõna.

      „Kuule, kui sa soovid endale majahoidjat, siis otsi keegi tööbörsilt. Ma võin ükskõik kelle kohta välja kaevata kogu kuradi info ja kui sa ei oska minust peale posti sorteerimise suuremat kasu saada, siis oled sa idioot.”

      Armanskil oli ikka veel meeles, kuidas ta oli jahmunud raevus keeletuna istunud, kui tüdruk häirimatult jätkas.

      „Sinu juures töötab mees, kes on kulutanud kolm nädalat, et kirjutada täiesti sisutühi ettekanne selle pintsaklipslase kohta, keda tahetakse nimetada internetifirma ettevõtte juhatuse esimeheks. Tegin sellest armetust ettekandest eile õhtul koopia ja näen, et see on sinu ees laual.”

      Armanski pilk otsis ettekannet ja haruldasel kombel tõstis ta häält.

      „Sa ei tohi salajasi ettekandeid lugeda.”

      „Ilmselt küll, kuid sinu firma turvameetmed on pisut puudulikud. Sinu ettekirjutuste kohaselt peab ta niisugustest asjadest ise koopia tegema, aga ta andis ettekande minu kätte, enne kui eile kõrtsi läks. Ja muuseas, tema eelmise ettekande leidsin ma paari nädala eest kööginurgast.”

      „Misasja sa leidsid?” pahvatas Armanski ehmunult.

      „Rahune maha. Ma panin selle tema seifi.”

      „Kas ta oli andnud sulle oma eraseifi koodi?” kähistas Armanski.

      „Mitte päris. Aga ta oli kirjutanud selle koos arvuti salasõnaga märkmepaberile ning pannud lauaklaasi alla. Asi on tegelikult selles, et sinu naeruväärne eradetektiiv on teinud täiesti väärtusetu taustauuringu. Ta ei tea, et mehel on rängad mänguvõlad, et ta tõmbab kokaiini sisse nagu tolmuimeja ja peale selle on tema sõbranna otsinud kaitset naiste varjupaigas, kui mees oli ta põhjalikult läbi klobinud.”

      Tüdruk oli vait jäänud. Armanski oli istunud paar minutit sõnatult ja lehitsenud jutuks olnud ettekande läbi. See oli asjatundlikult vormistatud, arusaadavalt kirja pandud, rohkete allikaviidetega ning uuritava objekti sõprade ja tuttavate arvamustega. Lõpuks oli ta pilgu tõstnud ja lausunud kaks sõna: „Tõesta seda.”

      „Kui palju ma aega saan?”

      „Kolm päeva. Kui sa ei suuda reede õhtupoolikuks oma väiteid tõestada, oled vallandatud.”

      KOLME PÄEVA PÄRAST oli Lisbeth Salander loovutanud sõnatult ettekande, mis sama põhjalike allikaviidetega oli muutnud näiliselt meeldiva noore pintsaklipslase alatuks sitapeaks. Armanski oli tema ettekande nädalavahetusel mitu korda läbi lugenud ja suure osa esmaspäevast ilma erilise entusiasmita osa tema väiteid täiendavalt kontrollinud. Juba enne, kui ta kontrollimist alustas, oli talle selge, et Lisbethi info osutub õigeks.

      Armanski oli segaduses ja iseenda peale pahane, et oli tüdruku hindamisel selgelt puusse pannud. Ta oli pidanud teda rumalaks, võib-olla isegi alaarenenuks. Ta ei oleks oodanud, et tüdruk, kes oli põhikoolist nii palju poppi teinud ega olnud saanud isegi lõputunnistust, kirjutab ettekande, mis ei ole üksnes keeleliselt korrektne, vaid sisaldab ka tähelepanekuid ja infot; Armanski lihtsalt ei suutnud taibata, kuidas ta on osanud selle välja kaevata.

      Ta oli veendunud, et mitte ükski teine Milton Security töötaja ei oleks suutnud naiste varjupaiga arsti konfidentsiaalsest valvežurnaalist väljavõtet hankida. Kui ta tüdrukult küsis, kuidas see oli õnnestunud, sai ta põiklevaid vastuseid. Tüdruk ei tahtnud oma allikaid põlema panna, nagu ta väljendas. Pikapeale sai Armanskile selgeks, et Lisbeth Salander ei taha üldse oma töömeetoditest rääkida, ei tema ega kellegi teisega. See tegi ta murelikuks, kuid mitte sel määral, et ta oleks suutnud hoiduda kiusatusest teda proovile panna.

      Ta kaalus asja paar päeva.

      Ta tuletas meelde Holger Palmgreni sõnad, kui too oli tüdruku tema juurde saatnud. Igale inimesele tuleb anda võimalus. Ta mõtles omaenda moslemikasvatusele, kui tal oli tulnud õppida, et tema kohus jumala ees on aidata äratõugatuid. Ta ei uskunud küll jumalasse ega olnud külastanud mošeed pärast teismeiga, aga ta sai aru, et Lisbeth Salander on inimene, kes vajab kindlat abi ja toetust. Möödunud aastakümnetel ei olnud Armanski selles valdkonnas kuigivõrd pingutanud.

      SELLE ASEMEL ET Lisbeth Salander lahti lasta, oli Armanski kutsunud ta neljasilmavestlusele, kus püüdis selgusele jõuda, kui tülika tüdrukuga tal tegelikult tegemist on. Temas süvenes veendumus, et Lisbeth Salanderil on mingi tõsine puue, kuid ta avastas ka, et mossis oleku taga peitub intelligentne inimene. Ta pidas teda rabedaks ja häirivaks, kuid tema suureks imestuseks oli tüdruk hakanud talle meeldima.

      Järgnevate kuude jooksul võttis Armanski Lisbeth Salanderi oma kaitsva tiiva alla. Enda vastu lõpuni aus olles oleks ta pidanud tunnistama, et ta suhtus tüdrukusse kui väiksesse sotsiaalsesse hobiprojekti. Ta jagas tüdrukule lihtsamaid uurimisülesandeid ja püüdis ühtlasi nõu anda, kuidas peaks toimima. Lisbeth kuulas kannatlikult ära ja läks siis minema ning täitis ülesande täiesti isepäiselt. Armanski palus Miltoni IT-juhilt, et too tutvustaks tüdrukule arvuti tööpõhimõtteid; Salander istus terve pärastlõuna