Lohetätoveeringuga tüdruk. Stieg Larsson

ja vaevast, ei kavatsenud Lisbeth Salander kohaneda Miltoni firma rutiinse kontorieluga. See seadis Armanski keerulise valiku ette.

      Lisbeth Salander ärritas endiselt ettevõtte töötajaid. Armanski teadis, et ta ei oleks lubanud ühelgi teisel töötajal tulla ja minna, nagu ise tahab, ja üldjuhul oleks ta varsti esitanud ultimaatumi ja nõudnud töösse suhtumise muutmist. Ta taipas ka, et kui ta esitakski Lisbeth Salanderile ultimaatumi või ähvardaks vallandamisega, siis kehitaks tüdruk selle peale lihtsalt õlgu. Järelikult tuli tal temast kas vabaneda või leppida, et teda ei saa võtta nagu tavalist inimest.

      ARMANSKI VEELGI SUUREM probleem oli aga see, et tal puudus selgus, millised on tema enda tunded selle noore naise suhtes. Tüdruk oli nagu ebamugav kihelus, eemaletõukav ja ahvatlev ühtaegu. See ei olnud seksuaalne tõmme, vähemalt Armanski ei arvanud nii. Need naised, kellele tema silma heitis, olid blondid ja vormikad, täidlaste huultega, mis ergutasid ta fantaasiat, ning peale selle oli ta juba kakskümmend aastat abielus soomlanna Ritvaga, kes veel keskealisenagi täitis kõik need tingimused enam kui küllaga. Ta ei olnud truudusetu, nojah, võib-olla oli ette tulnud mõni üksik kõrvalehüpe, millest naine oleks võinud valesti aru saada, kui oleks neist teada saanud, kuid abielu oli õnnelik ja neil oli kaks Salanderi vanust tütart. Igatahes ei huvitanud Armanskit lameda rinnaga tüdrukud, keda eemalt võis pidada kõhetuteks kuttideks. See ei olnud tema maitse.

      Ja ometi oli ta hakanud end tabama Lisbeth Salanderist unelemiselt ja tunnistas, et tüdruku lähedus ei jätnud teda täiesti ükskõikseks. Kuid külgetõmme seisnes Armanski meelest selles, et Salander oli tema jaoks nagu võõrkeha. Sama hästi oleks ta võinud armuda Kreeka müütilisse nümfi maalil. Salander esindas ebareaalset elu, mis meest võlus, ent milles ta ei saanud osaleda – ja milles osalemise tüdruk tal niiehknaa oleks ära keelanud.

      Ükskord oli Armanski istunud vanalinnas Stortorgetil välikohvikus, kui Lisbeth Salander sinna lonkis ja kohviku teise serva ühte lauda istus. Peale tema oli seltskonnas kolm tüdrukut ja üks poiss, kõik üsna ühtmoodi riides. Armanski oli tüdrukut uudishimulikult uurinud. Too näis sama vaoshoitud nagu tööl, kuid oli siiski peaaegu naeratanud purpurpunase peaga tüdruku jutu peale.

      Armanski mõtles, kuidas Salander reageeriks, kui ta ilmuks ühel heal päeval tööle rohelise peaga, kulunud teksades ning kirjade ja neetidega nahktagis. Kas tüdruk peaks teda endaga võrdseks? Võib-olla küll, näis, et tema suhtumine ümberringi toimuvasse oli – not my business. Aga kõige tõenäolisemalt oleks ta mehe lihtsalt välja naernud.

      Lisbeth oli istunud seljaga tema poole kordagi ümber pööramata, paistis, et ta üldse ei teadnudki Armanski kohalolust. Tüdruku lähedus oli meest selgelt häirinud, ja kui Armanski peagi tõusis, et märkamatult oma teed minna, oli tüdruk korraga pead keeranud ja otse tema poole vaadanud, nagu oleks ta kogu aeg teadnud, et mees seal istub, ja teda oma radariga jälginud. Tüdruku pilguheit oli nõnda ootamatu, et tundus suisa ründav, ja mees oli teinud näo, nagu ei oleks teda märganud, ning lahkus kohvikust tõtlikul sammul. Tüdruk ei olnud tervitanud, üksnes saatis meest pilguga, ja alles siis, kui too oli keeranud nurga taha, ei kõrvetanud see pilk enam selga.

      Lisbeth naeris harva või peaaegu mitte kunagi. Armanskile siiski tundus, et tema suhtumine muutus ajapikku mahedamaks. Tal oli leebelt öeldes kuiv huumorimeel, mis mõnikord võis esile kutsuda veidra iroonilise naeratuse.

      Tema emotsioonivaesus ärritas mõnikord Armanskit nii, et ta oleks tahtnud temast kinni haarata ja raputada ning tungida tema koore alla, et võita tüdruku sõprus või vähemalt austus.

      Üksainus kord, siis, kui Lisbeth oli tema juures juba üheksa kuud töötanud, oli ta püüdnud nendest tunnetest juttu teha. See oli toimunud ühel detsembriõhtul Milton Security jõulupeol ja ta oli olnud ebatavaliselt purjus. Midagi sündsusetut ei olnud juhtunud – ta oli püüdnud üksnes rääkida sellest, et tüdruk õigupoolest meeldib talle. Kõige rohkem oli ta tahtnud selgitada oma kaitseinstinkti ja et kui Lisbeth vajab mingisugust abi, siis võib teda usaldada. Ta oli proovinud tüdrukut isegi emmata. Ülimalt sõbralikult, mõistagi.

      Lisbeth oli end tema kohmakast haardest vabastanud ja peolt lahkunud. Pärast seda ei olnud ta ilmunud tööle ega vastanud mobiiltelefonile. Dragan Armanski jaoks oli tema puudumine piinav, peaaegu nagu isiklik karistus. Tal ei olnud kellegagi oma tunnetest rääkida, ja esimest korda oli ta täie selgusega mõistnud, millise suure võimu oli Lisbeth Salander tema üle saanud.

      KOLM NÄDALAT HILJEM, kui Armanski oli ühel jaanuariõhtul jäänud kauemaks tööle, et raamatupidamise aastaaruanne üle vaadata, oli Salander tagasi tulnud. Ta oli sisenenud tema kabinetti sama märkamatult nagu viirastus ja mees pani äkitselt tähele, et ta seisab ukse juures hämaruses ja jälgib teda. Armanskil ei olnud aimugi, kui kaua oli tüdruk seal seisnud.

      „Kas kohvi soovid?” oli tüdruk küsinud. Ta oli sulgenud ukse ja ulatanud talle kohvitassi, mis oli täidetud kööginurga espressomasinast. Mees oli tassi tummalt vastu võtnud ja tundnud ühtaegu nii kergendust kui ka hirmu, kui tüdruk oli ukse jalaga kinni virutanud, külastajate toolile istunud ja talle otse silma vaadanud. Seejärel oli ta esitanud keelatud küsimuse niisugusel moel, et seda ei saanud ei naljaga tõrjuda ega vältida.

      „Dragan, kas sa tahad mind keppida?”

      Armanski oli istunud nagu halvatud, püüdes ise samal ajal meeleheitlikult mõelda, mida ta peaks vastama. Esimese reageeringuna tahtis ta seda solvunult eitada. Seejärel oli ta näinud tüdruku pilku ja aru saanud, et too oli üldse esimest korda esitanud isikliku küsimuse. See oli esitatud täiesti tõsiselt, ja kui ta püüaks sellest naljaga üle saada, siis võtaks tüdruk seda kui isiklikku solvangut. Tüdruk soovis temaga kõnelda ja meest huvitas, kui kaua oli ta selle küsimuse esitamiseks julgust kogunud. Ta oli pliiatsi aeglaselt käest pannud ja tooli seljatoele nõjatunud. Lõpuks oli ta end lõdvaks lasknud.

      „Miks sa seda arvad?” küsis ta.

      „Selle järgi, kuidas sa mind vaatad ja ei vaata ka. Ja nende kordade järgi, kui sa hakkad kätt sirutama, et mind puudutada, aga tõmbad siis selle jälle tagasi.”

      Äkitselt mees naeratas talle.

      „Mul on tunne, et kui ma sind sõrmega puudutaks, siis sa hammustaksid mul käe otsast.”

      Tüdruk ei muianud. Ta ootas.

      „Lisbeth, ma olen su ülemus ja isegi kui ma oleksin sinust sisse võetud, ei astuks ma kunagi mingeid samme.”

      Tüdruk ootas endiselt.

      „Meie vahel – jah, on olnud hetki, kui ma olen tundnud sinu suhtes tõmmet. Ma ei oska seda seletada, aga nii see on. Mingil põhjusel, millest ma ise aru ei saa, meeldid sa mulle väga. Aga ma ei taha sinuga magada.”

      „Tore, sest seda ei juhtu kunagi.”

      Armanski oli ootamatult naerma puhkenud. Salander oli esimest korda öelnud talle midagi isiklikku, isegi kui see oli kõige negatiivsem vastus, mille üks mees võib saada. Ta otsis sobivaid sõnu.

      „Lisbeth, ma saan aru, et sind ei huvita üle viiekümnene papi.” „Ma ei ole huvitatud üle viiekümnesest papist, kes on mu ülemus.” Tüdruk tõstis käe. „Oota, las ma räägin. Sa oled mõnikord rumal ja ärritavalt bürokraatlik, aga tegelikult oled sa ka ligitõmbav mees ja… ma võin ka tunda… Aga sa oled mu ülemus ja ma olen kohtunud sinu naisega ja ma tahan oma kohta hoida ja kõige rumalam, mis ma võiksin teha, oleks sinuga suhteid keeruliseks ajada.”

      Armanski istus sõnatult ega julgenud isegi hingata.

      „Ma tean, mida sa oled minu heaks teinud, ja ma ei ole tänamatu. Ma hindan seda, et sa osutusid suuremaks oma eelarvamustest ja andsid mulle võimaluse. Kuid ma ei soovi sind endale armukeseks ja sa ei ole minu isa.”

      Ta jäi vait. Mõne aja pärast ohkas Armanski abitult. „Mida sa minult siis soovid?”

      „Tahan sinu juures edasi töötada. Kui see sulle sobib.”

      Mees oli noogutanud ja vastanud seejärel nii ausalt, kui suutis. „Ma tahan väga, et sa minu juures töötad. Kuid ma tahan ka, et sa suhtuksid minusse sõbralikult ja usalduslikult.”

      Lisbeth