Lohetätoveeringuga tüdruk. Stieg Larsson

vahetanud nime rahvusvaheliselt suupärasemaks Milton Securityks ning panustanud tipptehnoloogiasse. Personal oli välja vahetatud, eelmisest töökohast kinga saanud öövahid, mundriihalejad ja taskuraha teenivad kooliõpilased asendati kompetentsemate inimestega. Armanski palkas operatiivjuhtideks vanemaid erupolitseinikke, lisaks politolooge, kes olid rahvusvahelise terrorismi, isikukaitse ja tööstusspionaaži eksperdid, ning kõige rohkem sidetehnika asjatundjaid ja arvutispetse. Ettevõte kolis Solnast Stockholmi südalinna Slusseni lähedale uutesse väärikatesse ruumidesse.

      1990. aastate algul oli Milton Security valmis pakkuma täiesti uut laadi turvateenuseid valitud klientidele, kellest põhiosa moodustasid vägeva käibega keskmise suurusega firmad ning jõukad eraisikud – uusrikkad rokitähed, börsihaid ja internetifirmade juhid. Kaalukas osa tegevusest keskendus ihukaitse ning turvalahenduste pakkumisele välismaal ja eriti Lähis-Idas tegutsevatele Rootsi firmadele. See tegevus andis nüüd ligi seitsekümmend protsenti firma käibest. Armanski ajal oli aastakäive suurenenud neljakümnelt miljonilt ligi kahele miljardile. Turvateenuste müük oli äärmiselt tulus äri. Tegevus jagunes kolmeks põhivaldkonnaks: julgeolekualased konsultatsioonid, mille käigus määratleti mõeldavad või kujuteldavad ohud; vastuabinõud, mis üldjuhul seisnesid kallite valvekaamerate, sissemurdmis- või tuleohutusseadmete ning elektrooniliste lukkude ja arvutiseadmete paigaldamises; ning lõpuks isikukaitse eraisikutele või firmadele, mis olid kas tegelikus või võimalikus ohus. See viimane turg oli kümne aastaga enam kui neljakordistunud ning viimastel aastatel oli tekkinud uus rühm kliente, kuhu kuulusid jõukad naised, kes otsisid kaitset oma endiste armukeste, abikaasade või tundmatute jälitajate eest, kes olid näinud neid telekas ning kellele oli meeldima hakanud nende seksikas džemper või huulepulgavärv. Peale selle tegi Milton Security teistes Euroopa riikides ja USA-s koostööd analoogsete mainekate firmadega ning tagas paljude rahvusvaheliste külaliste julgeoleku nende Rootsis viibimise ajal. Näiteks võib tuua ühe tuntud Ameerika näitlejanna, kes osales kaks kuud Trollhättanis filmivõtetel ja kelle agent pidas tema staatust nii kõrgeks, et nõudis staarile ihukaitsjaid, kui too juhtus hotelli lähedale jalutama minema.

      Neljas ja märgatavalt väiksem tegevusvaldkond, kus olid ametis ainult mõned töötajad, kandis koodnimetust PU ja selle töötajaid, kes uurisid teatud persoonide tausta, nimetati omavahelises kõnepruugis puurijateks.

      Sellest tegevusvaldkonnast ei olnud Armanski erilises vaimustuses. Raha see eriti sisse ei toonud ning pealegi oli valdkond tülikas, seades töötajate taiplikkusele ja pädevusele suuremaid nõudmisi, kui sidetehnika tundmiseks või salajase jälgimisaparatuuri paigaldamiseks vaja. Isikuandmete kogumine oli täiesti seaduslik siis, kui see hõlmas lihtsa krediidiinfo kogumist või uue töötaja tausta uurimist või mõne töötaja kontrollimist, keda kahtlustati firma siseinfo lekitamises või kuritegevuses. Sellisel juhul olid puurijad operatiivtegevuse üks osa.

      Kuid vägagi sageli oli vaja tegelda firma klientide eraprobleemidega, mis kippusid tekitama ebasoovitavat jama. Ma tahaksin teada, kes on see pätt, kellega minu tütar suhtleb… Mulle tundub, et mu naine petab mind… Poiss on hea, aga sattus halba seltskonda… Olen väljapressimise ohver… Enamasti ütles Armanski kindlalt ära. Kui tütar oli täiskasvanu, oli tal õigus suhelda iga pätiga, kellega soovis, ja truudusemurdmine oli tema arvates midagi niisugust, mis tuleks abikaasadel omavahel välja selgitada. Kõikides sellistes järelepärimistes olid varjatud lõksud, mis võisid Milton Securityle kaasa tuua skandaale ja juriidilisi probleeme. Dragan Armanski hoidis sellepärast niisugustel ülesannetel hoolega silma peal, kuigi need tõid firma käibesse üksnes taskuraha.

      SELLEHOMMIKUNE TEEMA oli kahjuks just isikuandmete kogumine, ja Dragan Armanski kohendas püksiviike, enne kui ta end oma mugavas kontoritoolis mõnusamalt istuma sättis. Ta silmitses umbusklikult endast kolmkümmend kaks aastat nooremat töötajat Lisbeth Salanderit ja küsis endalt juba tuhandendat korda, kas võis olla veel sobimatumat inimest tema prestiižikasse turvafirmasse kui too tüdruk. Armanski umbusk oli ühtaegu arukas ja irratsionaalne. Tema silmis oli Lisbeth Salander konkurentsitult kõige kompetentsem taustauuringute tegija, keda ta oli kogu selles valdkonnas töötamise ajal kohanud. Nende nelja aasta jooksul, mis Lisbeth Salander oli tema juures töötanud, ei olnud ta ühtki ülesannet täitmata jätnud ega ainustki keskpärast ettekannet esitanud.

      Vastupidi – tema tööd olid klass omaette. Armanski oli veendunud, et Lisbeth Salanderil on haruldane anne. Igaüks oleks hakkama saanud krediidiinfo kogumisega või kohtutäituri juures andmete kontrollimisega, kuid Salanderil oli fantaasiat ja ta tuli alati tagasi hoopis millegi muuga, kui oli oodata. Armanski ei olnud kunagi õieti aru saanud, kuidas tüdruk tegutseb, ja mõnikord tundus talle tüdruku info hankimise võime olevat puhas maagia. Lisbeth Salander tundis erakordselt hästi bürokraatlikke arhiive ja ta oskas leida õigeid andmeid kõige kahtlasemate inimeste kohta. Ennekõike oli tal võime pugeda uuritava inimese naha vahele. Kui oli vaja mingi kõnts välja kaevata, siis tuvastas ta selle nii täpselt nagu programmeeritud tiibrakett.

      Andest tal juba puudu ei tulnud.

      Lisbethi ettekanded võisid põhjustada inimesele, kes oli sattunud tema radariekraanile, tõelise katastroofi. Armanski läks ikka veel üleni higiseks, kui ta meenutas juhtumit, mil ta oli andnud Lisbethile rutiinse ülesande kontrollida üht ravimiteadlast enne ettevõtte ostmist. Algselt pidi see töö kestma nädala, kuid venis pikemaks. Pärast neljanädalast vaikust ja korduvaid meeldetuletusi, millest Lisbeth ei olnud välja teinud, saabus ettekanne, milles oli dokumentaalselt tõestatud, et uuritav on pedofiil ja vähemalt kahel korral ostnud seksiteenuseid Tallinna kolmeteistkümneaastaselt lapsprostituudilt, ning oli ka teatud märke, et mees tundis ebatervet huvi oma elukaaslase tütre vastu.

      Salanderi loomus ajas Armanski mõnikord lausa hulluks. Kui Lisbeth oli avastanud, et mees on pedofiil, ei olnud ta helistanud ega informeerinud Armanskit ega tõtanud tema kontorisse vestlusele. Vastupidi – sõnagagi vihjamata, et ettekanne võib sisaldada lausa tuumapommi võimsusega lõhkeainet, oli ta pannud selle Armanski lauale õhtu eel, kui too hakkas parajasti lampi kustutama, et pärast tööpäeva lõppu koju minna. Armanski oli võtnud ettekande kaasa ja avastanud selle alles hilja õhtul, kui ta oli lõõgastuseks avanud veinipudeli ja vaatas oma Lidingö maja elutoas naisega telekat.

      Ettekanne oli nagu alati koostatud suisa teadusliku korrektsusega ning sisaldas joonealuseid märkusi, tsitaate ja täpseid allikaviiteid. Alles kahekümne neljandal leheküljel eraldi vahepealkirja all oli Salander lõhanud pommi Tallinnas käikudest, tehes seda sama asjalikus toonis, nagu oli selgitanud, et mees elab Sollentunas oma majas ja sõidab tumesinise Volvoga. Oma väidete kinnituseks viitas ta mahuka lisaköite dokumentidele, sealhulgas fotodele, millel objekt viibis kolmeteistaastase tüdruku seltsis. Pildid olid tehtud Tallinnas hotellikoridoris ja mehe käsi oli tüdruku džempri all. Lisaks oli Lisbeth Salanderil mingil moel õnnestunud see tüdruk üles leida ja saada temalt üksikasjalik lindistatud seletus.

      See ettekanne oli tekitanud just niisuguse kaose, mida Armanski tahtis vältida. Kõigepealt tuli tal alla neelata paar tabletti maohaavarohtu, mida arst oli talle kirjutanud. Seejärel oli ta kutsunud ettekande tellija süngele välknõupidamisele. Lõpuks oli ta tellija spontaansest vastuseisust hoolimata sunnitud kogutud materjali politseile üle andma. See tähendas Milton Security jaoks ohtu, et firma võidakse mässida süüdistuste ja vastusüüdistuste sasipuntrasse. Kui dokumendid ei pidanud paika või kui mees tunnistatakse õigeks, võis Milton Securityt ähvardada laimusüüdistus. Niisugust õnnetust küll vaja ei olnud.

      AGA SEE EI OLNUD Lisbeth Salanderi märkimisväärne emotsioonivaegus, mis Armanskit kõige rohkem häiris. Kõige alus oli imago. Miltoni imagoks oli konservatiivne stabiilsus. Sellesse konteksti sobis Salander sama hästi nagu ekskavaator paadimessile.

      Armanskil oli raske leppida sellega, et tema tippuurija oli kahvatu ja anorektiliselt kõhn, siilipeaga ning nina- ja kulmurõngaga tüdruk. Tal oli kaelal kahe sentimeetri suurune herilase tätoveering ning ümber vasaku käe biitsepsi ja ühe pahkluu oli tätoveeritud triip. Neil kordadel, kui ta kandis särgikut, oli Armanski tuvastanud, et tüdruku abaluule oli tätoveeritud suur lohe. Ta oli loomulik punapea, aga juuksed olid värvitud süsimustaks. Ta nägi välja, nagu oleks pärast rokkarite seltskonna nädalast orgiat voodist tõusnud.

      Tal ei olnud –