Lohetätoveeringuga tüdruk. Stieg Larsson

trepil seisis ja pilgu kergitas, märkas ta, kuidas William Borg ronib välja autost, milles ta oli intervjuu ajal istunud. Nende pilgud kohtusid, seejärel William Borg naeratas.

      „Siia tasus tulla juba ainuüksi sellepärast, et näha, kuidas sa seda paberit käes hoiad.”

      Mikael ei vastanud. William Borg ja Mikael Blomkvist olid tundnud teineteist viisteist aastat. Nad olid kunagi hommikulehes koos töötanud, täites ajutiselt majandusreporteri kohuseid. Ilmselt puudus neil omavaheline klapp, igatahes oli sealt alguse saanud nende eluaegne vaen. Mikaeli arvates oli Borg vilets reporter ning tüütu, väiklane ja kättemaksuhimuline inimene, kes piinas teisi oma tobedate naljadega ning halvustas vanemaid ja järelikult märksa kogenumaid reportereid. Iseäranis tundus ta vihkavat vanemaid naisreportereid. Esimesele tülile järgnesid uued nägelused, kuni vastuolud muutusid isiklikuks.

      Aastate jooksul olid Mikael ja William Borg ikka ja jälle kokku puutunud, kuid alles 1990. aastate lõpus pöörasid nad tõeliselt tülli.

      Mikael oli kirjutanud raamatu majandusajakirjandusest, kus ta tsiteeris tervet hulka tobedaid artikleid, mille autor oli Borg. Mikaeli versiooni kohaselt oli Borg ennast täis tüüp, kes oli enamasti faktidest valesti aru saanud ja kirjutanud ülistavaid lugusid internetifirmadest, mis peagi pankrotti läksid. Borgile ei olnud Mikaeli analüüs meeldinud ja ühel juhuslikul kohtumisel Söderi kõrtsis oleksid nad peaaegu käsitsi kokku läinud. Samal ajal oli Borg ajakirjandusest lahkunud ja töötas nüüd tunduvalt kõrgema palga eest avalike suhete juhina firmas, mis pealegi kuulus tööstur Hans-Erik Wennerströmi huvisfääri.

      Nad seirasid teineteist tükk aega, enne kui Mikael ümber pööras ja minema kõndis. See oli nii Borgi moodi – sõita raekoja juurde üksnes selleks, et näkku irvitada.

      Mikaeli ees peatus parajasti buss number 40 ning ta hüppas peale, et sealt ükskord juba minema saada. Ta väljus Fridhemsplanil ja seisis nõutult peatuses, kohtuotsus ikka veel käes. Lõpuks otsustas ta minna Anna kohvikusse, mis asus politseijaoskonna garaaživärava kõrval.

      Peaaegu kohe pärast seda, kui ta oli tellinud caffe latte ning võileiva, tulid raadiost keskpäevased uudised. Tema uudis oli kolmas, pärast Jeruusalemma enesetaputerroristi ja vastloodud valitsuskomisjoni, mis pidi hakkama uurima uut väidetavat kartelli ehitustööstuses.

      Millenniumi ajakirjanikule Mikael Blomkvistile mõisteti neljapäeva hommikul kolmekuuline vanglakaristus tööstur Hans-Erik Wennerströmi jõhkra laimamise eest. Laim tuvastati tänavu ilmunud ja palju tähelepanu äratanud artiklis niinimetatud Minose afäärist. Blomkvist oli seal väitnud, et Wennerström oli kasutanud riigi raha, mis oli mõeldud tööstusinvesteeringuteks Poolas, relvatehinguteks. Kohtuotsuse alusel tuleb Mikael Blomkvistil maksta ka 150 000 krooni kahjutasu. Oma kommentaaris ütleb Wennerströmi advokaat Bertil Camnermarker, et tema klient on kohtuotsusega rahul. Tema väitel oli tegu eriti jõhkra laimuga.

      Kohtuotsust oli kakskümmend kuus lehekülge. See esitas faktidel rajaneva põhjenduse, miks Mikael oli süüdi ärimees Hans-Erik Wennerströmi jõhkra laimamise viieteistkümnes juhtumis. Mikael konstateeris, et iga süüdistuspunkt läks talle maksma kümme tuhat krooni ja kuus päeva vanglat. Lisaks veel kohtukulud ja advokaadi töötasu. Ta ei jaksanud isegi mõelda, milline tuleb lõpparve, aga ta möönis, et oleks võinud ka hullemini minna; seitsmes süüdistuspunktis oli kohus ta õigeks tunnistanud.

      Sedamööda kuidas ta luges kohtuotsuse formuleeringuid, tekkis tal kõhusopis järjest raskem ja ebameeldivam tunne. Ta pani seda imeks. Juba protsessi alguses oli ta teadnud, et kui imet ei juhtu, siis mõistetakse ta süüdi. Kogu selle loo suhtes ei olnud valitsenud kahtlusevarjugi ja ta oli selle mõttega leppinud. Ta oli olnud üsna muretu kaks istungipäeva ega olnud tundnud midagi erilist ka need üksteist päeva, mil tuli oodata, et kohus mõtleks läbi ja sõnastaks selle otsuse, mida ta nüüd käes hoidis. Ja alles nüüd, kui protsess oli läbi, tundis ta end ebameeldivalt.

      Kui ta võileiba hammustas, tundus talle, nagu paisuks leib suus. Neelamisega oli raskusi ja ta lükkas toidu kõrvale.

      See oli esimene kord, kui Mikael Blomkvist oli kuriteos süüdi mõistetud – üleüldse esimene kord oli teda milleski kahtlustatud või süüdistatud. Kohtuotsus oli suhteliselt tühine. Kergekaaluline kuritegu. Tegemist ei olnud ju relvastatud röövi, mõrva või vägistamisega. Majanduslikult andis see ometi tunda. Millennium ei olnud piiramatute vahenditega meediamaailma lipulaev – ajakiri tuli napilt ots-otsaga kokku –, kuid kohtuotsus ei olnud tema jaoks ka katastroof. Häda oli selles, et Mikael oli üks Millenniumi osanikke, samal ajal saatuse irooniana ka autor ja ajakirja vastutav väljaandja. 150 000-kroonise kahjusumma kavatses Mikael maksta oma taskust, see oleks neelanud põhimõtteliselt kõik tema säästud. Ajakiri kattis kohtukulud. Targa majandamisega pidanuks need asjad korda saama.

      Ta kaalus võimalust oma korter maha müüa, aga see oleks olnud valulik otsus. Lustlike 1980. aastate lõpus, siis kui tal oli kindel töökoht ja suhteliselt hea sissetulek, oli ta otsinud endale püsivat eluaset. Ta oli käinud kortereid vaatamas ja enamiku neist ära põlanud, kuni ta juhuslikult sattus Bellmansgatani alguses asuvasse 65-ruutmeetrisesse ärklikorterisse. Eelmine omanik oli hakanud seda elamisväärseks kujundama, kuid läinud ootamatult tööle ühte internetifirmasse välismaal ja Mikael sai renoveeritava korteri odavalt kätte.

      Mikael loobus sisearhitekti visanditest ja viis töö omal käel lõpule. Ta lasi korda teha duširuumi ja köögi ning ülejäänu peale vilistas. Selle asemel, et paigaldada parkettpõrand ja püstitada kavandatud kahetoalise korteri vaheseinad, lihvis ta laetalad siledaks, võõpas konarlikud originaalseinad lubjavärviga valgeks ning kattis kõige hullemad kohad paari Emanuel Bernstone’i akvarelliga. Tulemuseks oli täiesti avatud lahendusega korter, kus magamiskoht jäi raamaturiiuli taha ning sööginurk ja elutuba väikese baariletiga köögi kõrvale. Korteril oli kaks katuseakent ja üks otsaaken, kust avanes üle katuseharjade vaade Riddarfjärdenile ja vanalinnale. Ta nägi natuke Slusseni vett ja raekoda. Praegusel hetkel ei oleks ta saanud endale enam niisugust korterit lubada, kuid loobuda ta sellest ka ei tahtnud.

      Korteri kaotamise oht oli aga tühiasi selle kõrval, et oma ajakirjanikutöös oli ta saanud tõelise tagasilöögi, mille kahjude heastamiseks kulub hulk aega. Kui neid üldse heastada saabki.

      Asi oli usalduses. Lähemas tulevikus ei olnud paljud toimetajad kindlasti nõus tema nime all lugu avaldama. Tal oli ajakirjanduses ikka veel piisavalt palju sõpru, kes said aru, et ta on langenud ebaõnne ja juhuse ohvriks, nii et ta ei tohtinud teha enam pisimatki viga.

      Kõige rohkem ärritas teda alandus.

      Tal olid olnud kõik trumbid käes, aga ikkagi oli ta kaotanud mingile Armani ülikonda kandvale gangsterivennikesele. Börsihaist närukaelale. Uusrikkale, kelle staaradvokaadi suult ei kadunud irve terve protsessi vältel.

      Kurat, kuidas tal kõik nii viltu oli läinud?

      WENNERSTRÖMI AFÄÄR oli alanud pooleteise aasta eest jaanilaupäeval nii paljutõotavalt ühe kollase purjeka Mälar-30 kokpitis. Kõik oli olnud puhas juhus, mis sai alguse sellest, et üks endine ajakirjanikust kolleeg, kes nüüd töötab maakonnapäeva avalike suhete juhina, oli tahtnud oma uuele tüdruksõbrale muljet avaldada ning mõtlematult üürinud paariks päevaks Scampi, et saarestikus romantilist purjereisi teha. See sõbranna, kes äsja oli Hallstahammarist ära kolinud, et jätkata õpinguid Stockholmis, oli pärast pisukest vastupuiklemist lasknud end nõusse kaubelda, kuid tingimusel, et ka tema õde ja tolle peigmees kaasa tulevad. Hallstahammari kolmikust ei olnud ükski varem purjekaga sõitnud. Häda oli ka selles, et avalike suhetel kutil oli rohkem pealehakkamist kui purjetamiskogemust. Kolm päeva enne väljasõitu oli ta viimases hädas helistanud Mikaelile ja kutsunud ta navigatsioonioskustega meeskonnaliikmena viiendaks kaasa.

      Ettepanek oli Mikaeli algul üsna külmaks jätnud, aga ta oli järele andnud, kui talle lubati hea söögi ja vahva seltskonnaga paaripäevast puhkust saarestikus. See aga jäigi ainult lubaduseks ning meresõidust kujunes kaugelt hullem katastroof, kui ta oleks osanud ette kujutada. Nad olid seilanud ilusal, kuid vähedramaatilisel marsruudil Bullandöst Furusundini alla viie meetri sekundis, ometi oli maakonnapäeva vennikese uus sõbranna kohe merehaigeks jäänud. Tema õde oli oma poisiga tülli