Siin ja praegu: kohaloleku jõud. Eckhart Tolle

klammerduda ja on varmalt nõus seda ka sinu probleemide puhul tegema. Seepärast ongi paljude inimeste maailm nii probleemidekeskne − inimene ei taha neist vabaneda, sest see tähendaks enda kaotamist. Valus ja kannatustes võib ego mitteteadvuslikul rollil väga suur osa olla.

      Kui sa mõistad mitteteadvuslikkuse ning mõtete ja emotsioonidega samastumise seost, suudad sellest ka eemalduda. Siis tuled sa olevikuhetke ja oled. Kohal olles võid sa mõistusel lasta olla temasse takerdumata. Inimmõistuses pole iseenesest ju midagi halba, see on suurepärane tööriist. Probleem tekib hetkest, kui sa sealt iseennast otsima lähed ja seda endaks pidama hakkad. Siis muutub ta egokeskseks ja võtab üle terve su elu.

      TEE LÕPP AJA MEELEPETTELE

      Enda eraldamine mõistusest tundub peaaegu võimatuna. Me oleme sellega nii sügavalt põimunud. Kuidas õpetada kala lendama?

      Nipp on lihtne. Tee lõpp aja meelepettele! Aeg ja mõte on lahutamatud. Eemalda aeg oma mõttemaailmast ja see lakkab olemast, kuni sa seda kasutada tahad.

      Samastudes oma mõtetega, oled sa aja lõksus. Sa tunned vajadust elada mälestustes ja ootuses. Sellest sünnib lakkamatu huvi mineviku ja tuleviku ning hoolimatus praeguse hetke vastu, millel ei lasta kunagi olla. Sundus nii käituda sünnib sellest, et minevik annab sulle identiteedi ja tulevik lunastuse − rahulolu ükskõik mis kujul. Mõlemad on illusioonid.

      Aga kuidas me selles maailmas aega tunnetamata funktsioneerida saaksime? Siis poleks eesmärke, mille poole püüelda. Ma isegi ei teaks, kes ma olen, sest mu minevik on mind teinud niisuguseks, nagu ma olen praegu. Minu arvates on aeg kallis ja me peame õppima seda arukalt kasutama, mitte raiskama.

      Aeg pole üldse kallis, aeg on illusioon. Sa ei pea väärtuslikuks pidama mitte aega, vaid hetke väljaspool aega − praegust hetke. See on tõepoolest kallis ja väärtuslik. Mida enam ajale keskendud – minevikule ja tulevikule – seda vähem on sul olevikuhetke, kõige suuremat väärtust maailmas.

      Miks on see kõige väärtuslikum? Esiteks sellepärast, et see on ainus tõeline asi. Muud polegi. Igavene olevik on ruum, kus rullub lahti kogu su elu. Ainus, mis ei muutu. Elu toimub praegu. Kunagi pole olnud midagi, mis poleks toimunud olevikus. Ega tule ka. Teiseks, olevik on ainus, mis suudab sind viia eemale mõtete piiratusest. See on su ainus võimalus pääseda ligi ajatule ja kujuta olemise maailmale.

*

      PEALE OLEVIKUHETKE POLE MIDAGI

      Kas minevik ja tulevik pole mitte sama tõelised, teinekord isegi tõelisemad kui olevik? Minevik kujundab meid niisuguseks, nagu me oleme, ja annab meile oleviku suhtumise ja taju. Ja meie tuleviku eesmärgi määravad ära meie praegused sammud.

      Sa pole mu sõnade sisust veel aru saanud, sest sa püüad neid mõistusega võtta. Mõistus ei saa sellest aru. Sina saad. Palun kuula!

      Oled sa kunagi kogenud, teinud, mõelnud, tundnud midagi kuskil mujal kui olevikus? Kas sa arvad, et see on kunagi teisiti? Kas miski saab toimuda või olla väljaspool olevikuhetke? Vastus on ju ilmselge. Kas pole?

      Minevikus pole kunagi midagi toimunud − kõik toimus olevikus.

      Tulevikus ei saa kunagi midagi toimuda − kõik juhtub praegu.

      See, mida sa mälukilluks pead, see, mis on salvestatud mällu, on endine olevik. Minevikku meenutades aktiveerid mälukillu. Tulevik on kujuteldav olevik, mõtete projektsioon. Kui tulevik saabub, saabub see olevikuhetkena. Kui tulevikule mõtled, teed seda olevikus. Minevikul ega olevikul pole oma tegelikkust. Nagu pole Kuul oma valgust, sest ta peegeldab Päikese valgust. Nii on ka minevik ja tulevik igavese olevikuvalguse, väe ja reaalsuse kahvatu peegeldus. Nende reaalsus on olevikult laenatud.

      See, millest ma räägin, pole hoomatav mõttega. Hetkel, kui seda mõistad, toimub nihe intellektilt olemisele. Loobud ajast ja hakkad olema olevikus. Korraga näib kõik nii elav, energiast pakatav ja olemist kiirgav.

*

      VÕTI VAIMSESSE MAAILMA

      Eluohtlikes olukordades toimub teadvuses nihe ajalt olemisse iseeneslikult. Hetkega taandub minevikku ja olevikku omav isiksus ja asendub intensiivse teadvustatud kohalolekuga, mis on ühtlasi rahulik ja erk. Vajalik reaktsioon sünnib siis sellest teadvusest.

      Mõned inimesed armastavad tegelda ohtlike asjadega, näiteks mägironimise, ralli ja muu sarnasega. Põhjus peitub selles, et see tegevus sunnib neid viibima olevikuhetkes, sunnib neid olema ajatus, probleemidevabas, mõtete ja isiksuse painest priis reaalsuses. Olevikust väljalibisemine kas või murdosaks sekundist võib nimetatud tegevuste puhul lõppeda surmaga. Kahjuks muutuvad need inimesed sellest tegevusest sõltuvaks ega suuda seda olekut teisiti esile kutsuda. Aga selleks ei pea ronima maailma teise otsa. Selle saab saavutada nüüd ja praegu.

*

      Kõik vaimsed õpetajad on alati rääkinud, et olevikuhetk on võti vaimsesse maailma. Siiski on see ilmselt saladuseks jäänud. Päris kindlasti ei õpetata seda kirikutes ega templites. Kirikus võid kuulda jumalasõna „Ära muretse homse pärast, sest homne päev muretseb ise enda eest” või „Jumalariik pole nende päralt, kes adra haaravad ja tagasi vaatavad”. Või kuuled räägitavat kaunitest lilledest, mis ei muretse homse pärast, vaid elavad ajatus hetkes ja neil on kõike külluses, sest nende eest hoolitseb Jumal. Nende õpetuste sügavat tähendust aga ei osata hinnata. Keegi ei paista mõistvat, et nende õpetuste järgi tuleb elada, siis toimub suur sisemine ümbersünd.

*

      Zen ei räägigi muust kui oleviku noateral kõndimisest. Sellest, et kui oled täielikult ja andunult olevikuhetkes, pole enam probleeme ega kannatusi. Ei oleks midagi, mis poleks sinu sügavaim olemus. Kui aeg on kadunud, kaovad kõik probleemid olevikuhetke. Kannatused vajavad aega. Nad ei suuda olevikus ellu jääda.

      Suur zenimeister Rinzai juhtis õpilaste tähelepanu ajalt kõrvale nii, et tõstis sõrme ja küsis: „Mis on see, mida pole praeguses hetkes?” Võimas küsimus, millele on võimatu mõttetasandil vastata. Selle küsimuse mõte on tuua tähelepanu olevikku. Zen-traditsiooni teine analoogiline küsimus on „Kui mitte praegu, siis millal?”

      1

      A. Koestler „The Ghost in the Machine” (Arkana, London 1989), lk 180.