Siin ja praegu: kohaloleku jõud. Eckhart Tolle

vahend. Nii kollektiivsesse kui ka indiviidi mällu kogunenud aeg peidab endas tohutut minevikust pärinevat valu.

      Kui sa ei taha enam endale ega teistele valu põhjustada, kui sa ei taha enam kasvatada sinus peituvat minevikuvalu, siis ära loo uut aega rohkem, kui on vaja elu praktilise küljega hakkamasaamiseks. Kuidas lakata loomast aega? Mõista, et olevikuhetk on kõik, mis sul kunagi on. Muuda see oma elu keskmeks. Kui sa enne elasid ajas ja külastasid olevikuhetke vaid põgusalt, siis hakka nüüd selles hetkes elama ja käi minevikus või tulevikus vaid siis, kui on vaja lahendada eluliste olukordade praktilisi külgi. Ütle olevikuhetkele alati „jah.” Mis oleks mõttetum ja rumalam, kui vastupanu sellele, mis on? Mis oleks nõdrameelsem, kui vastupanu elule endale, sellele, mis toimub nüüd ja alati praeguses hetkes? Andu sellele, mis on! Ütle „jah” elule ja vaata, kuidas kõik hakkab äkki sujuma ja töötama sinu kasuks, mitte sinu vastu.

*

      Mõnikord on olevikuhetk vastuvõetamatu, ebameeldiv, kohutav.

      Asjad on, nagu need on. Jälgi, millise hinnangu mõistus praegusele hetkele annab ja kuidas see pidev hinnangute andmine – pidev kohtumõistmine − valu ja ängistust tekitab. Jälgides oma mõistuse toimimist, vabaned selle mõju alt ja võid lubada praegusel hetkel olla. Siis sa mõistad, mis tunne on olla sisemiselt vaba välistest tingimustest, mõistad, mis on tõeline sisemine rahu. Siis vaata, mis juhtub, ja tegutse, kui on vaja või võimalik!

      Lepi ja siis tegutse! Missugune olevikuhetk ka ei oleks, lepi sellega, nagu oleksid selle ise valinud! Mine sellega kaasa, ära tööta sellele vastu! Ära muuda seda oma vaenlaseks, tee tast oma sõber ja liitlane! Nii saab su elu uue ja imelise suuna.

*

      MINEVIKU VALU: VALUKEHA LAHUSTAMINE

      Seni, kuni sa ei suuda mõista olevikuhetke jõudu, jääb osa igast kogetud emotsionaalsest valust sinu sisse alles. See sulandub minevikuvalusse, mis seal juba ees oli, talletub sinu peas ja kehas. Selle hulka kuulub loomulikult ka see valu, mida kogesid lapsena, mida põhjustas mitteteadvuslik maailm, millesse sa sündisid.

      See negatiivseks energiaväljaks kuhjunud valu vallutab nii su pea kui ka keha. Kui suhtud sellesse kui iseseisvasse nähtamatusse olemusvormi, oled sa tõele üsna lähedal. See on emotsionaalne valukeha. Sellel on kaks kuju − uinuv ja aktiivne. Valukeha võib uinuvas olekus olla 90 protsenti ajast. Sügavalt õnnetu inimese puhul võib ta aga pidevalt aktiivne olla. On inimesi, kes elavadki oma valukeha kaudu. On ka neid, kes kogevad seda vaid teatud olukordades – intiimsuhetes, minevikukaotuste või kunagiste mahajätmiste kontekstis, füüsiliselt või emotsionaalselt kannatades. Ükskõik mis sündmus võib selle aktiveerida, eriti kui tekib resonants varem kogetud valumudelitega. Kui valukeha on valmis ärkama, võib ajendiks olla kas või üksainus mõte või mõne lähedase inimese süütu märkus.

      On valukehi, mis on pealetükkivad, aga lapselikult kahjutud. Teised on pahatahtlikud ja destruktiivsed koletised, tõelised deemonid. On valukehi, mis ründavad ümbritsevaid või sulle lähedasi inimesi, teised pöörduvad sinu enda ehk peremeesorganismi vastu. Sel hetkel muutuvad su elu puudutavad mõtted ja tunded väga negatiivseks ning enesehävituslikuks. Sellest sünnivad paljud haigused ja õnnetused. Mõned valukehad tõukavad oma peremehe enesetapule.

      Kui tuttava inimese asemel seisab sinu ees see ootamatult võõras ja vastik olevus, on see alati võõrastav ja üllatav. Kuid seda on palju olulisem jälgida enda, mitte teiste puhul. Otsi endast pisemaidki märke sellest, et oled õnnetu − ükskõik mille pärast – see võib märku anda valukeha ärkamisest. Valukeha võib avalduda ärritusena, kannatamatusena, kurvameelsusena, soovina haiget teha, vihana, raevuna, depressioonina, vajadusena suhe melodramaatilisemaks muuta ja nii edasi. Püüa ta kinni niipea, kui ta pead tõstma hakkab!

      Nagu iga teine elav organism tahab ka valukeha elada. Valukeha elab, kui sina mitteteadvuslikult temaga samastud. Siis võib ta ärgata ja su vallutada. Ta tahab „olla sina”. Ta toitub sinu kaudu, igast kogemusest, mis resoneerub tema enda energiaga, kõigest, mis uut valu tekitab: vihast, leinast, destruktiivsusest, vihkamisest, emotsionaalsest draamast, vägivallast, isegi haigusest. Seega, sind enda valdusesse haaranud valukeha tekitab toidu saamiseks su elus olukorra, mis peegeldab tagasi tema enda energiat. Valu toitub ainult valust. Valu ei saa toitu rõõmust, ta isegi ei suuda seda seedida.

      Kui valukeha on su enda võimusesse haaranud, igatsed sa üha uut valu. Sinust saab kas ohver või süüdlane. Sa tahad teha haiget, tunda valu või mõlemat. Neil kahel pole tegelikult suurt vahet. Loomulikult pole sa sellest teadlik ja kinnitad tulihingeliselt, et sa ei taha valu. Aga vaata tähelepanelikumalt ja näed, et nii su käitumine kui ka mõtted töötavad selles suunas, et valu ei lõpeks otsa ei sinu ega teiste jaoks. Kui oleksid sellest teadlik, siis see mudel lahustuks, sest valuigatsus on hullumeelsus ja keegi pole teadlikult hull.

      Tegelikult kardab valukeha − ego tume vari − teadvuse valgust. Ta kardab paljastamist. Tema ellujäämine sõltub sinu mitteteadvuslikust samastumisest temaga ja su mitteteadvuslikust hirmust valu ees. Aga kui sa talle vastu ei astu, kui sa valu oma teadvuse valgusega ei kompa, oled sunnitud valu üha uuesti ja uuesti läbi elama. Valukeha võib näida koletisena, kellele sa hea meelega otsa ei vaataks, kuid ma kinnitan sulle, et tegemist on tähtsusetu kummitusega, mis ei suuda vastu seista kohaloleku väele.

      Osa vaimseid õpetusi räägib sellest, et valu on illusioon, ja see on õige. Küsimus on selles, kas see kehtib ka sinu puhul? Usk ei muuda seda veel tõelisuseks. Kas sa tahad kogu oma ülejäänud elu valu tunda ja korrutada, et see on illusioon? Kas see võtab su valu ära? Valukeha ei taha, et sa teda vaataksid ja teda läbi näeksid. Hetkel, kui sa teda vaatled, tema energiavälja tunnetad ja oma tähelepanu talle suunad, katkeb samastumine. Mängu on tulnud kõrgem teadvuse tase. Ma nimetan seda kohalolekuks. Sinust on saanud valukeha vaatleja ja tunnistaja. See tähendab, et ta ei saa sind enam kasutada ja sinuks olemist teeselda, sinu kaudu kasvada. Sa oled leidnud enda sees peituva jõu. Sa oled tunda saanud olevikuhetke jõudu.

      Mis saab valukehast siis, kui me saame nii teadlikuks, et enam ei samastu temaga?

      Valukeha tekib mitteteadvuslikkusest, teadvuslikkus muundab ta iseendaks. Püha Paulus on kenasti selle universaalse põhimõtte kohta öelnud nii: „Kõik tuleb valguse käes nähtavale ja kõik, mis puutub kokku valgusega, muutub valguseks.” Nagu ei saa võidelda pimedusega, ei saa võidelda ka valukehaga. See tekitaks sisemise konflikti ja põhjustaks omakorda uut valu. Vaatlemisest piisab. Vaatlemine tähendab selle tunnistamist praeguse hetke osaks.

      Valukeha on ahistatud eluenergia, mis on sinu üldisest energiaväljast ära lõigatud ja muutunud ebaloomuliku samastumise tõttu iseseisvaks eluvormiks. Ta on pöördunud enda vastu ja saanud elu vastandiks, loomaks, kes ise oma saba neelata püüab. Miks on sinu arvates meie tsivilisatsioon muutunud nii elu hävitavaks? Kuid isegi elu hävitavad jõud on eluenergia.

      Kui sa loobud samastumast ja muutud vaatlejaks, toimib valukeha mõnda aega veel edasi. Ta üritab sind taas enesega samastuma meelitada. Sa ei anna talle samastumisega enam uut energiat, kuid tal on veel jõudu: nagu rattal, mis mõnda aega töötab ka siis, kui talle hoogu enam juurde ei anta. Selles etapis võib ta ka eri kehaosades füüsilist valu tekitada. Aga see ei kesta kaua. Ole kohal, ole teadlik! Ole oma sisemise ruumi alati valvas valvur! Valukeha vaatlemiseks ja selle energia tunnetamiseks tuleb alati piisavalt kohal olla. Ainult sel juhul ei suuda ta su mõtteid kontrollida. Hetkest, kui su mõtted liiguvad sünkroonis valukeha energiaväljaga, samastud sa temaga ja annad talle oma mõtete kaudu jõudu.

      Kui näiteks viha on sinu valukeha domineeriv energiavibratsioon ja sa haud vihaseid mõtteid selle üle, mida keegi sulle teinud on või mida sina talle teha kavatsed, ei teadvusta sa oma tegevust ja sinu valukeha on taas muutunud sinuks. Viha taga on alati kuskil peidus valu. Või kui sind valdab masendus ja sa hakkad oma elu siunama, ei saa sa arugi, kuidas muutud mitteteadvuslikuks ja haavatavaks valukeha rünnakutele. Sõna „mitteteadvuslik” tähendab siin samastumist mõne mõttemalli või emotsionaalse mustriga. See tähendab vaatleja täielikku kadumist.

      Pidev teadvustatud tähelepanu purustab valukeha ja mõtteprotsessi sideme ning muundumisprotsess võib alata. Valust saab otsekui küte sinu teadvuseleegile, mis selle tulemusena üha eredamalt põleb. Selles peitub