Siin ja praegu: kohaloleku jõud. Eckhart Tolle

selle protsessi lühidalt kokku. Keskendu tundele enda sees! Tea, et see on sinu valukeha! Tunnista selle olemasolu! Ära mõtle sellele, ära lase tundel mõtteks kujuneda! Ära hinda või analüüsi! Ära samasta end sellega! Ela praeguses hetkes ja jälgi enda sees toimuvat! Teadvusta nii emotsionaalset valu kui ka vaikivat vaatlejat! See on olevikuhetke, sinu enda teadvustatud kohaloleku jõud ja vägi. Vaata, mis juhtub!

*

      Paljude naiste puhul ärkab valukeha ellu enne menstruatsiooni algust. Miks see nii juhtub, sellest räägin hiljem täpsemalt. Praegu tahan öelda vaid seda: kui suudad olla olevikuhetkes ja teadvuslik ning vaadelda enda sees toimuvat sellega samastumata, saad sellest kõige võimsama vaimse kogemuse ning võimalikuks saab kogu möödunud valu väga kiire muundumine.

      EGO SAMASTUMINE VALUKEHAGA

      Kirjeldatud protsess on väga lihtne, aga ülimalt võimas. Isegi lapsed saavad sellest aru. Ma loodan, et kunagi saabub päev, kui seda ka koolides õpetatama hakatakse. Kui õpid olevikus elama ja oma sisemisi protsesse vaatlema, on sul olemas kõige võimsam muutumise vahend.

      Loomulikult ei pruugi valust eemaldumine olla lihtne ja sisemine vastupanu võib olla tugev. Eriti tõenäoline on see siis, kui oled elanud suurema osa elust valukehaga samastudes ja suur osa sinu isiksusest on selle nägu − kui oled oma valukeha abil kujundanud õnnetu minapildi ja usud, et see mõistuse tekitatud väljamõeldis ongi sinu tegelik olemus. Sel juhul tekib identiteedi kaotamise hirmus tohutu vastupanu kõigile püüetele vabaneda samastumisest. Teisisõnu, sa oled pigem nõus valu kannatama – olema valukeha – kui teadmatusse hüppama ja riskima tuttavlikust õnnetust minast ilmajäämisega.

      Kui see ka sinu kohta käib, jälgi vastupanu enda sees! Jälgi oma kiindumust valusse! Ole tähelepanelik! Jälgi seda veidrat naudingut, mida pakub sulle enda õnnetuna tundmine! Jälgi, kuidas sa tunned vajadust sellest rääkida ja mõelda! Vastupanu lakkab, kui seda teadvustad. Seejärel võid keskenduda valukehale, olla kohal tunnistajana ja alustada teisenemist.

      Ainult sina ise saad seda teha. Keegi ei saa seda teha sinu eest. Aga kui sul veab ja leiad kellegi, kes kõike väga selgelt teadvustab, kui saad olla koos temaga, võib see sinu jaoks protsessi kiirendada. Nii kasvab su enda valgus kiiresti suuremaks. Kui äsja tuld võtnud puuhalg panna juba põleva halu kõrvale ja need peagi uuesti eraldada, põleb esimene edasi palju suurema leegiga. Tegemist on ju sama tulega. Vaimne õpetaja peabki see tuli olema. Ka mõned psühhoterapeudid suudavad seda rolli täita, kui nad on juba jõudnud mõistuse tasandilt kaugemale ja suudavad sinuga töötades kohal olla.

      HIRMU ALLIKAD

      Sa mainisid, et hirm on osa inimese emotsionaalsest valust. Kuidas hirm tekib ja miks seda inimeste elus nii palju on? Kas teatud kogus hirmu pole mitte arukas enesekaitse? Kui ma tuld ei kardaks, paneksin ma äkki käe ahju ja saaksin põletada.

      Sa ei pane kätt ahju hirmust. Sa tead, et tuli põletab. Tarbetu ohu vältimiseks pole vaja hirmu, vaid veidi intelligentsi ja arukust. Sellistes praktilistes küsimustes on mõttekas kasutada mineviku õppetunde. Kui keegi ähvardab sind tule või füüsilise vägivallaga, võid sa midagi hirmu sarnast tunda. See on instinktiivne tagasitõmbumine ohu ees, kuid see, millest meie räägime, pole hirmu psühholoogiline väljendus. Psühholoogiline hirm on midagi muud kui otsene ja tõeline oht. Sellel on palju erinevaid vorme: ebamugavustunne, mure, ärevus, närvilisus, pinge, kartus, foobia ja nii edasi. See on psühholoogiline hirm millegi ees, mis võib juhtuda, mitte selle ees, mis praegu toimub. Sina oled siin ja praegu, aga su mõtted on tulevikus. Sellest tekib ärevuslünk. Kui samastud oma mõtetega, olles kaotanud kontakti olevikuhetke lihtsuse ja väega, muutub ärevus su pidevaks saatjaks. Sa suudad alati hakkama saada olevikuhetkega, aga ei saa midagi ette võtta pelga mõtete projektsiooniga – tulevikuga.

      Nagu ma juba ütlesin juhib ego su elu niikaua, kuni samastud oma mõistusega. Tegemist on fantoomiga ja keerulistele kaitsemehhanismidele vaatamata on ego väga haavatav ning ebakindel. Talle tundub, et ta on pidevas ohus. See on nii ka siis, kui ego näib välisel vaatlusel väga enesekindlana. Jäta meelde − emotsioon on keha reaktsioon mõtetele! Mis sõnumit saadab ego − võlts ja mõtete loodud mina − pidevalt su kehasse? Oht! Mind ähvardatakse! Ja mis emotsioon tekib selle pideva sõnumi tagajärjel? Loomulikult hirm.

      Hirmul on palju põhjusi. On hirm kaotada, hirm tuleviku ees, hirm haiget saada ja nii edasi. Tegelikult on kõikide hirmude taga ego hirm surma ees. Egole hingab surm pidevalt kuklasse. Samastudes mõistusega, mõjutab kogu su elu surmahirm. Näiteks tuleneb surmahirmust ka nii tavaline asi nagu soov võita iga vaidlus ja teine inimene kaotust tunnistama panna ehk kaitsta mõttekujundit, millega sa samastunud oled. Egona ei saa sa endale eksimist lubada. Eksimine tähendaks surma. Selle pärast on peetud sõdu. Selle pärast on purunenud tohutu hulk suhteid.

      Vabanedes samastumisest oma mõistusega, ei ole sinu jaoks enam vahet, kas sul on õigus või mitte. Kaob mitteteadvuslik soov igas vaidluses peale jääda. Sa võid kindlalt ja valju häälega oma seisukoha teatavaks teha, kuid kadunud on agressiivsus ja kaitsehoiak. Mida sa kaitsed? Illusoorset identiteeti, kujundit oma peas, fiktiivset tähendust? Selle mehhanismi teadvustamine ja jälgimine aitab distantseeruda. Teadvuse valguses lahustub teadvustamata mudel kiiresti. Sellega lõpevad kõik vaidlused ja võimumängud, mis igasugustele suhetele väga kahjulikud on. Võim teiste üle on tugevuseks maskeeritud nõrkus. Tõeline vägi ja jõud asuvad inimese sees.

      Hirm jälitab kõiki inimesi, kes on samastunud oma mõtetega ja on seetõttu kaotanud kontakti oma tõelise väega. Mõistusest kaugemale arenenud inimeste hulk on väga väike. Ja seepärast elavad tõenäoliselt peaaegu kõik, keda sa oma eluteel kohtad, pidevas hirmus. Ainult selle hirmu suurus on erinev, kõikudes ärevusest ja kartusest ühes, ebamugavustunde ja ohutunnetuseni teises äärmuses. Enamik inimesi annab endale sellest aru alles siis, kui hirm on võtnud juba mingi äärmuslikuma kuju.

      EGO TERVIKLIKKUSE OTSINGUD

      Emotsionaalsel valul on veel üks külg – sügav rahulolematus või ebatäiuslikkuse tunne. Tunne, et sa pole tervik. Mõned inimesed on sellest teadlikud, teised mitte. Teadliku protsessina avaldub see pidevas tundes, et sa pole midagi väärt või piisavalt hea. Mitteteadvuslikul tasandil avaldub see kaudselt mingi vajaduse, igatsuse ja tahtmisena. Mõlemal juhul hakkavad inimesed selle sisemise tühimiku täitmiseks otsima egole erinevaid väljundeid ja asju, millega samastuda. Nii hakkavad nad taga ajama vara, raha, edu, võimu, tunnustust või erilisi suhteid. Ikka selleks, et ennast paremini, terviklikumana tunda. Kuid isegi eesmärgile jõudes mõistavad nad üsna pea, et see tühimik pole kuhugi kadunud ja see on põhjatu. Siis on nad tõelises ummikus, sest ei saa end rohkem petta. Või nad saavad ja teevadki seda, kuid see muutub üha raskemaks.

      Kuni su elu juhib egokeskne mõistus, ei saa sa kunagi rahu. Rahuldustunne on vaid hetkeline vahetult pärast ihaldatu saavutamist. Egol on vaja samastuda väliste asjadega. Teda on vaja pidevalt kaitsta ja toita. Kõige levinumad on samastumine asjadega, tööga, ühiskondliku positsiooniga, teadmiste ja haridusega, välimuse, eriliste võimete, suhete, enda ja perekonna minevikuga, uskumustega ja sageli ka poliitilise, rassilise, religioosse ning muu kollektiivse identiteediga. Aga ükski neist pole sina.

      Kas see hirmutab sind? Või tunned sa kergendust? Kõigil neil asjadel pead sa varem või hiljem minna laskma. Ehk on sul seda praegu raske uskuda, aga sa tunned ise tõe ära. Kui mitte enne, siis surma hinguses. Surm rebib kõrvale kõik, mis pole sina. Elu saladus on surra enne surma ja teada, et surma pole olemas.

      3

      OLEVIKUHETKESSE SÜVENEMINE

      ÄRA OTSI END MÕISTUSEST

      Mul on tunne, et enne, kui ma vaimse valgustatuse teadvustamisele ligilähedalegi jõudma hakkan, pean ma oma mõistuse kohta veel palju teada saama.

      Ei pea. Mõistust käsitlevaid probleeme ei saa lahendada intellekti tasandil. Kui põhiprobleemist aru saad, ei pea sa enam palju õppima või mõistma. Inimmõistuse keerukat ülesehitust uurides võib sinust saada hea psühholoog, aga ei enamat. Nagu hullude uurimisest ei piisa, et neile mõistus pähe panna. Sa juba tead teadvustamata oleku peamisi toimemehhanisme: mõtetega samastumine