Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss. Raul Sulbi

püstitatud ritvade külge.

      «Tundub, et siit ei ole ammu keegi läbi läinud,» märkis Kishine, kui toiming ühele poole sai. «Kõik teised lipud on hirmus kulunud ja pleekinud.»

      «Pisut veider,» arvas Yuruki, «ehkki ega siitkaudu väga palju ei käidagi. Küürumäed on salalikud.»

      «Tean,» märkis Kishine pisut solvunud häälel. Muidugi ta teadis, ta oli terve elu Küüru varjus elanud.

      «Asi ei ole selles. Vaevalt nädalapäevad tagasi läks väike salk keisri sõdureid külast läbi. Nad ostsid emand Michiri käest lippe, et kurule panna, aga neid ei ole siin – tunneksin lipud iga kell ära. Mõni päev enne sõdureid oli külas kaks kaupmeest muuladega, nemadki pidid mägedesse tulema ja hankisid lippe. Siin on kõik lipud vanad.»

      «See on küll imelik,» nõustus Yuruki. «Raske uskuda, et keegi riskiks Küüru peal lippe panemata jätta. Ehk läksid nad mõnd teist teed?»

      «Ei, päris kindlasti tahtsid siitkaudu tulla.»

      «Ometi on kõik nagu ühest suust kinnitanud, et mäed on vaiksed,» mõlgutas Yuruki. «Juhtunuks midagi, läheks sõna varem või hiljem liikvele. Nojah, eks tuleb ümbrust veelgi terasemalt jälgida.»

      Kurult laskumine ei olnud sinna ronimisest just tingimata kergem, mistõttu jäid rändurid taas varakult laagrisse. Tahtmata Thad kuhugi küttima lubada, tuli neil värske toiduta läbi ajada ja leppida kaasa võetud kuivade odrakakkude ning kitsejuustuga.

      «Iidsed on kuidagi vaiksed,» märkis Tha, kui lihtne söömaaeg läbi sai. «Poleks arvanud, et nad nii vaiksed olla suudavad. Ootasin salvavaid sõnu, solvanguid, ähvardusi, needusi – midagi… aga nad on lihtsalt vait. Ootavad ja vaatavad.»

      Yuruki noogutas. Asjad ei klappinud – puuduvad lipud kurul, Iidsete vaikimine… Kõik haises salakavaluse ja pahanduste järele.

      «Pean paar tundi magama enne, kui pimedaks läheb,» ütles Yuruki mantlit lahti rullides. «Poiss, oled koos Thaga valves ega liigu siit laagriplatsilt vaksagi. Selge?»

      «Selge,» vastas Kishine kuulekalt ja sättis end väikese lõkke äärde mugavamalt istuma. «Tegelikult võiksin ju ööselgi natuke valves olla…»

      «Kuss!» katkestas Yuruki poissi. «Mitte siin. Tasa nüüd.»

      Möödusid mõned täiesti sündmustevaesed tunnid. Kishine hoidis lõket hõõgumas ja kuulas mägede vaikust sellal, kui Yuruki magas ja Tha hääletu varjuna laagriplatsi ümber luusis. Vaevalt oli päike loojuda jõudnud ja taevakaar hämarduma hakanud, kui Yuruki ärkas ja poisi puhkama kamandas. Kõik oli ikka veel vaikne ja rahulik, vaatamata Iidsete rõhuvale kohalolule.

      «Nad ei tiiruta niisama,» teatas Tha. «Iidsete vaikimine on nagu loor, kate minu silmade ees. Nad varjavad midagi.»

      «Neetud raisakotkad,» urises Yuruki endamisi. «Ma ei luba neil teda võtta.»

      «Nii poisi kui sinu pärast loodan, et meil läheb see korda,» märkis Tha süngelt. «Vend, sa ei ole kivist. See, mis sul meeles mõlgub, murraks su.»

      «See, mis juhtus Jo’ithaoga ei tohi iialgi korduda.» Yuruki pigistas käed rusikaisse. «Teeksin kõik, et seda ära hoida, ükskõik, mis hinna eest.»

      «Ilmselt teeksidki,» nõustus Tha, «sest oled parandamatu kangelane, valmis tegema õiget asja isegi siis, kui see tähendaks su enda hinge hävitamist.»

      «Jää vait!» käratas Yuruki hundile. «Parandamatu lobamokk.»

      Südaöö oli vaevalt mööda saanud, kui Yuruki Kishine üles äratas. Vaikimise märgiks nimetissõrme suul hoides nõksas mees peaga, andes märku, et poiss oma asjad kokku pakiks. Mingil põhjusel oli ta otsustanud keset ööpimedust teele asuda.

      Poiss tegi nagu kästud ja järgnes vaikivale Yurukile, hoidudes kõigest hingest liigset müra tekitamast. Öö oli pilkaselt must, taevast katsid pilved ning nagu Kishine mäletas, oli just sel ööl kuuloomise aeg. Yuruki võttis poisil käest kinni ja juhtis teda pimedusse mattunud mägirajal edasi. Paremas käes hoidis mees rännukeppi, kuid mitte nii, nagu rännukeppi hoitakse. Yuruki hoidis toigast, nagu hoitakse kasutusvalmis mõõka. Kishine naeris enda üle sisimas – kuidas ta varem aru ei saanud, et kuulsal mõõgamehel oli pealtnäha ohutu kaika sisse relv peidetud? Olukord oli poisi meelest küll omajagu hirmus, kuid sellegi poolest võimatult põnev.

      Kõndinud umbes pool tundi, peatus Yuruki korraks ja näis ümbrust kuulavat. Kishinele tundus kõik vaiksena, ehkki ta tajus Väe tukslemist mägede soontes ning vaimolendite kohalolu kõikjal nende ümber. Ometi ei saanud ähvardus peituda üksnes Iidsetes, sest Yuruki oli valmis mõõka tõmbama. Iidsete vastu ei ole mõõgast vähimatki kasu.

      Vaevalt oli Kishine vaimolendeist mõelnud, kui nende teadvused poisi poole sirutusid. Liigutus ei olnud vaenulik, vähemalt otseselt mitte. Iidsed pakkusid midagi, midagi tumedat ja rasket, varalaegast, mis tõotas võimu ja turvalisust. Kishine põrkus tagasi – tal olid Yuruki sõnad meeles. Nüüd tahtis mees edasi minema hakata, ent Kishine ei liikunud paigast.

      «Nad pakkusid mulle midagi,» sosistas poiss vaevukuuldavalt. Yuruki pöördus välkkiirelt ringi ning nüüd hoidsid mehe mõlemad käed mõõka, valmis tera paljastama.

      «Ma ei võtnud seda vastu,» puterdas Kishine veidi valjemal häälel, kui oleks tahtnud. «Ausalt ei võtnud!»

      «Hea küll,» pomises Yuruki ja tema poos minetas osa ähvardusest. Üksnes Väelise pilgule nähtava valgussähvaku järgi mõistis Kishine, et mees otsib hundilt tema sõnadele kinnitust. Poiss pöördus mõttes hundi teadvuse poole ja avas end Tha pilgu ees.

      «Ma ei võtnud andi vastu,» kordas ta mõttes, teadmata, kas Tha tema sõnu ka päriselt kuuleb.

      «Hästi tehtud,» noogutas Yuruki ja mehe vasak käsi lasi mõõga lahti. «Mitte mingil juhul ei tohi pakutut vastu võtta.»

      «Nad…» Kishine köhatas hääle puhtamaks. Raske oli rääkida mehega, kes hetke eest valmistus tal kõri läbi lõikama. «Nad pakkusid seda kui kaitset, turvalisust… et ma oskaks end kaitsta.»

      Yuruki noogutas mõtlikult.

      «Iidsed ei valeta, kuid nad võivad tõde varjata. Vaimud pakkusid teadmisi Väe kohta, teadmisi, kuidas Väge kasutada. Kishine, sa ei tohi järele anda, sest Iidsete teadmised ei ole inimestele mõeldud. Teadmised hävitaksid su sama kindlalt, nagu need viisid hukatusse Jo’ithao.»

      «Sa tapaks mu enne, kui lubaks teadmisi kandes mägedest alla?» päris Kishine ja ta hääl värises pisut.

      «Jah.» Yuruki vastus oli kuiv nagu liiv Adorini kõrbes. «Anna andeks, kuid seegi on tõde. On asju, millel ei tohi iialgi korduda lasta.»

      Sugenes vaikus, mida katkestas vaid öölinnu kauge huige. Yuruki tahtis edasi minna, ent poiss ei liikunud ikka veel paigast.

      «Kas tõotaksid midagi?» küsis Kishine ootamatult kindlal toonil. «Kui luban vaimude pakkumisest keelduda?»

      «Mis see oleks?» päris Yuruki ning tema olekusse sugenes taas kiskjalik valmisolek.

      «Et jutustad mulle kõigest, mida Jo’ithao kohta tead.» Kishine seisis nii sirgelt ja kindlalt, kui vähegi oskas, ta ei tahtnud millegagi välja näidata, et on vaid kolmteist aastat ilmas elanud hirmunud poisike. Ta ootas Yuruki vastust.

      «Tõotan,» lausus mees raskelt. «Kui mägedest alla saame, räägin temast kõik. Kuid lähme nüüd edasi, sest muidu ei pruugi me iialgi Küürult lahkuda. Need mäed ei ole ohutud.»

      Järgneva tunni veetsid nad vaikides, laskudes reetlikul rajal nii kiiresti kui võimalik. Yuruki juhtis Kishinet ja poiss tegi endast parima, et mitte komistada ja järsakust alla pudeneda. Jahedast õhuvoolust ja öiste häälte iseäralikust kajast võis aimata, et nende vasakul käel ei ole muud peale pika kukkumise ning omamoodi oli poisil hea meelgi, et ei pea õõnsaks tegevaid kõrgusi päevavalges nägema. Võimatu teekond tundus kestvat igaviku, ent viimaks laienes rada pisut ja Yuruki andis