Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss. Raul Sulbi

kes oli sõna «petetud» juures välkkiirelt püsti karanud ja rännukepi kätte haaranud, pani selle valju kolksatusega seina najale tagasi ja istus raskelt ohates uuesti pingile. Ta oli vihane ja mitte ainult teemaja peremehe, vaid ka Tha peale, kelle parastav hääl tema teadvuses kaikus.

      «Säh sulle, eputis!»

      «Oleksin parema meelega rändmuusik, kui sobib,» pressis Yuruki nägu peremehe poole pöörates läbi hammaste. «Tõesti eelistaksin olla rändmuusik.»

      «Lohesarvede ja – sabade nimel, pean keelduma,» naeris peremees. «Minu maja au ei või lubada, et siinse katuse all kangelast vääritult koheldaks.»

      «Mulle väga sobis, kuidas te rändmuusikut kohtlesite,» urises Yuruki ja pani otsustava liigutusega viiuli kasti. «Aga kuidas soovite.»

      Teemajas oli puhkenud ärev jutusumin ja kuulda võis, et mitte kõik ei taibanud, milles siis õieti asi. Nii mõnigi väljendas kahetsust, et pillimäng sedasi katki jäi, kuid peremees kõmistas ainult bassihäälselt naerda ja hõikas siis üle saali:

      «Kas te tõesti ei saa veel aru, kellega meil on au?»

      «Mina tean,» poetas keset tekkinud vaikusehetke rändkaupmees. Mehe pehme ja laulev hääldus reetis Shinwaini päritolu. Kõik selles viljakas kaguprovintsis oli pehme ja kaunis, nii ka inimeste hääled.

      «Meie keskel on Yuruki Türannitapja. Ma alguses ei pannud tähele, ei vaadanud nii, aga see hobusepealine viiul ja suur hundi moodi elukas… siis veel hallid juuksed ja must side üle näo – kõik klapib! Kuuldused isand Yuruki pillimängu meisterlikkusest vastavad tõele, kuuldusi tema mõõgakunsti ülevuse kohta ei tihkaks ma kahtluse alla seada…»

      Kahe südamelöögi jagu valitses ruumis jahmunud vaikus, mille võrra tundus seejärel vallandunud kisa ja kära veelgi valjemana. Hüüded «Pime Yuruki!» ja «Türannitapja!» ja «Haigrujärve Huntmees!» kajasid igast nurgast vastu. Suutmata rohkem välja kannatada, tõstis Yuruki mõlemad käed ja hüüdis:

      «Mu nimi on Yuruki. Lihtsalt Yuruki ja ei midagi rohkemat. Lähen sedamaid minema, kui keegi mind veel Türannitapjaks või muuks taoliseks nimetab!»

      Ähvardus mõjus, ehkki üks sulane püüdis veel protesteerida, et just nii kõikides lugudes Yurukit kutsutigi. Just nii, sest ta ise oli kuulnud!

      «Kõik lood valetavad,» märkis Yuruki hapult ja võttis istet laua ääres, kuhu tüdruk peremehe märguandel helde õhtueine oli katnud.

      Jäänud rändmuusiku rollist kui kaitsvast keebist ilma, asus paljastatud Yuruki, kelle tõepärane hüüdnimi võinuks olla Türannikukutaja, hilist õhtueinet võtma. Ta sõi, püüdes ohtrast tähelepanust mitte välja teha, ja tegi seda kättemaksuks üsna aeglaselt, iga suutäit nagu kord ja kohus pikalt nautides. Tõele au andes oligi söök päris hea, kui mitte öelda, et oivaline. Teemajast mõnd totrat lugu jutustamata või vähemalt hulgale küsimustele vastamata pääsu niikuinii ei olnud, seega võisid uudishimulikud tobukesed seni oodata, kuni viimanegi raasuke kaussidest kadunud. Niipalju olid nad talle võlgu küll.

      Viimaks kallas Yuruki endale hõrgult lõhnavat teed, sügas silmasideme sõlme alt sügelema kippuvat kukalt ja rüüpas vaikse tähendusrikkusega ühe kuuma lonksu. Tee oli tõesti suurepärane, majaperemees kostitas teda nii hästi kui sai ja Yuruki meel leebus veidi.

      «Niisiis,» ütles ta, kui aurava toobi taas lauale toetas. «Te nagu ootaksite midagi?»

      «Isand, sa ju tapsid türann Jo’ithao! Miks siis sind kangelasteo järgi nimetada ei või?» päris üks kiirema keele, ent aeglasema taibuga sulane, teenides lauanaabrilt valusa võmmu kuklasse.

      «Kes ütles, et tapsin?» nõudis Yuruki teravalt. «Sedapalju, kui mina tean, on Jo’ithaoks nimetatud mees praegugi elus, ehk mitte küll mõistuse juures. Parimal juhul võib öelda, et juhtusin olema Lõunapealinnas ööl, mil Jo’ithao hulluks läks ja Haigrukeiser võimu enda kätte võttis, olgu Igavik selle eest tänatud ja tasugu keiser Sidoenole heldelt.»

      Yuruki tegi pausi ja võttis lonksu teed, ent pöördus siis näoga otse kõnelenud sulase poole, justkui võiks poissi mustale sidemele ja silmakoobaste tühjusele vaatamata näha.

      «Kas üks lahingus osalenud sõdur võib kogu võidu au enesele krahmata?» kõmistas ta ähvardaval toonil. «Vaevalt küll, see oleks võlts ja vale. Seega, veelkord selgituseks: türann Jo’ithao ei ole surnud, keegi ei ole teda tapnud. Iseäranis mitte mina. Võitlejaid oli sel ööl teisigi, kes meie praeguse Haigrukeisri püüdlusi toetasid. Isand Sidoeno ise astus türanni vastu ja Shisame, meie keisrinna, ohjas lohed. Mina valvasin enamuse ajast ust, et paleevahid minust paremaid ei eksitaks. Muu oleks juba jultunud liialdus ja vale.»

      Kaaslaselt veel ühe kolaka saanud sulane pomises midagi vabanduseks, kuid Yuruki ei lasknud mõttel, et on suutnud noore mehe eksiarvamuste küüsist päästa, end meelitada. Nagu elu näitas, olid kuulujutud elujõulisemad mis tahes umbrohust ning nende välja juurimiseks ei leidunud pea ainsatki võimalust. Vale, mida ta külarahvale just rääkinud oli, jäi paraku lennukuselt teistele luiskelugudele niivõrd palju alla, et sel ei olnud vähimatki elulootust.

      «Isand, te päästsite Oromini valitseja vandeseltslaste vangistusest!» kuulutas parkal tõsiselt ja lisas: «See ei ole vale ega liialdus, sest olin ise Gishis, kus kõik juhtus. Üksnes selle teo eest hoitakse teid Oromini maadel igavesti au sees!» Mees tõstis raske veinikannu ja jõi Yuruki terviseks. Kõik ruumisviibijad järgisid tema eeskuju.

      «Umbes nii võis ju olla,» pidi Yuruki tunnistama. «Tõe huvides tuleb aga mainida, et isand valitseja Gishi kindlusesse sulgenud vandeseltslased olid üsna saamatu kamp. Jalutasin selges päevavalges kantsi sisse ja mul õnnestus tõesti isand välja päästa, kuid ma ei teinud seda üksipäini. Valitseja poeg ja keiserlik sõnumitooja Rinshi väärivad teie imetlust minust hulga rohkem.»

      «Joogem siis ka nende terviseks!» hõikas parkal ja veinikannud tõusid taas.

      «Aga Maosilma varandus,» hüüdis Shinwaini kaupmees, kui kannud taas laudadele maandusid. «Leidsite järve juurde koopasse peidetud hiigelvaranduse ja andsite kõik, viimse kui pennini, sellele vabaperemehele, kelle maadel koobas asus!»

      «Tema maa, tema varandus,» ühmas Yuruki. «Mehe esiisad olid seal paigas elanud juba vähemalt Mukaishi Yukobura aegadest saati, ehk kauemgi. Kui te selle auväärt vabaperemehe sugupuud uuriksite, leiaksite usutavasti märksa enam põnevust kui minu tühiste seiklemiste meenutamisest.»

      «Õilis mees ei pea oma nimega kiitlema,» märkis majaperemees muheledes. «Õilsa mehe teod kõnelevad tema eest.»

      «Las nad siis kõnelevad,» rehmas Yuruki tüdinult käega, lõpetas tee ja tõusis lauast.

      «Vabandage mind mõneks hetkeks,» sõnas ta ukse poole suundudes.

      «Aga kas sa olid siis keisrinna armuke?» päris toosama kaks võmmu saanud sulane, kes ometi ei olnud juhtunust õppust võtnud.

      Üheainsa kärme hüppega oli Yuruki lõuapoolikust sulase laua juures, kummardas ähvardavalt üle selle, haaras välkkiire liigutusega poisi nina parema käe pöidla ja nimetissõrme vahele ning väänas seda pisut. Ettevaatamatu suupruukija ahmis kohkunult õhku ega proovinudki Yuruki raudsest haardest pääseda.

      «Poiss, sul on suur nina, aga kehv haistmismeel,» sisistas Yuruki lähemale kummardudes tasasel ohtlikul häälel, ent ometi piisavalt valjusti, et kõik tema sõnu kuulda võisid.

      «Ehk peaksin sul nina üldse peast ära keerama, sest nuhid haisvates valedes ja räägid halba neist, kes meist kõigist kõrgemal seisavad. Ma ei ole just väga verejanuline mees, aga usu mind, poiss, kui ütlen: ainuski solvang keisri või keisrinna aadressil ja ma kütan su naha nii kuumaks, et sa nädalapäevad sinna sisse mugavalt ära ei mahu. Keiser ja keisrinna on toonud sõdadest räsitud maale korra ja rahu, ja sina, tänamatu kitsesigitis, julged nende arvel nalja visata?!»

      «Igas korralikus solvangus leidub alati paras annus tõtt,» targutas Tha. «Kui sa Shisame mainimisel iga kord niimoodi põlema lähed, saavad jutud ainult hoogu