Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss. Raul Sulbi

ei arva ma valitsejapaarist midagi halba, ega ka teist ja muidugi olen ma neile tänulik ja…»

      Yuruki ei viitsinud edasi kuulata, ta lasi poisi nina lahti, pööras ringi ja suundus hoovile väljakäiku otsima. Kui ta veidi aja pärast tagasi jõudis, oli lõuapoolik teemajast lahkunud. Teised, viisakamad kunded jäid paigale veel mõneks ajaks ja pinnisid Yurukit küll tüütuvõitu, kuid igati aupaklike ja sündsate küsimustega. Jõudemonstratsioon oli omajagu mõju avaldanud. Rändur täitis meeste uudishimu nii palju kui võis ja soovis ning ohkas sisemiselt, kui Tha hääl osatas:

      «Kui nii edasi lased, oled varsti Adorini Heishast kuulsam. Kuuldused ninaväänamise kohta, pane aga tähele, jõuavad veel enne sind järgmisesse külla.»

      «Ma nülin su ära ja saadan su kasukast tehtud muhvi Shisamele nimepäeva kingituseks!» käratas Yuruki mõttes ja tõusis, et üles magama minna – kangelased pidid nimelt ööbima numbritoas, mitte talli peal nagu rändmuusikud. Mees sirutas just käe viiulikasti poole, kui miski Tha olekus teda peatas.

      Teemajas oli rahvast vähemaks jäänud: veel olid kohal kaupmees, sepp ja kaks lähemal asuvate talude peremeest, kuid nemadki asutasid end minekule. Küla teadmamees ja tema õpipoiss istusid aga endist viisi laua taga ja puurisid ainitiste pilkudega Yuruki selga. Kogu Tha tähelepanu oli koondunud noorukesele õpipoisile, sest tema juures oli midagi… veidrat.

      «Küllap nad tahavad sinuga omaette rääkida,» arvas Tha. «See poiss on Väeline.»

      Yuruki hingas sügavalt sisse ja pani kandami uuesti tasakesi maha. Teise käega võttis ta seina najalt rännukepi ja toetus toikale, peas helisemas täiuslik tühjus.

      «Nad ilmselt tahavad nõu küsida. Poiss ei paista just hullumeelsena,» kõlas tühjuses Tha hääl.

      «Ilmapuu nimel,» ohkas Yuruki. «Kas kõik Igaviku teed narrivad mind?»

      «Arvatavasti,» pakkus Tha abivalmilt. «Räägi nendega!»

      Mõnda aega hiljem istusid nad neljakesi – kui kõige jahedamas nurgas lösutavat Thad ka lugeda – üleval numbritoas. Yuruki luristas teed juua ning vaikis tusaselt, teadmamees ja õpipoiss aga lihtsalt istusid tasa ja viisakalt, mis tegi nende kohalolu veelgi painavamaks.

      Eelnenud pooltunni jooksul oli Yuruki saanud kinnitust, et Tha ei eksinud poissi haruldase võime kandjaks pidades. Ühtlasi oli selge, et poiss on oma ebatavalisusest täiesti teadlik. Samuti oli mees kõigutamatult veendunud, et Igavik irvitab ta üle. Oma kahekümne kuue eluaasta jooksul oli Yuruki liiga mitmel korral Väe ning Väest tulenevate ohtudega kokku puutunud. Kokkupõrgetele vaatamata õnnestus tal ikka veel üsna elusana Ilmapuu juurtepealset maapinda tallata, mis iseenesest ei olnud sugugi tühine saavutus. Päris kindlasti ei tahtnud Yuruki Väega enam kunagi vähimatki tegemist teha ja päris kindlasti ei tulnud tal see eriti hästi välja.

      «Poiss kardab,» katkestas kuivatatud ploomi moodi krimpsus näoga teadmamees viimaks vaikuse. «Ja mina ei oska teda aidata.»

      «Mina ka ei oska!» nähvas Yuruki teravalt, ehkki kahetses öeldut kohe. See, mis noorukese õpipoisiga toimus, ei olnud poisi süü. See, et tema enda tee poisi omaga kokku juhtus, ei olnud ka kellegi süü. Saatus või Igaviku tahe oli ajalõimed nii põiminud ja nüüd tuli olukorraga lihtsalt toime tulla.

      «Ma ei tahtnud olla nii järsk,» lausus Yuruki leebemalt, «aga ma tõesti ei oska. Ma ei tunne Väge, ei näe seda ega suuda seda kasutada. Teisisõnu – ma ei ole Väeline. Olen pime muusik ja mõõgamees, minu jõud on mu kätes, mitte salajastes teadmistes. Palusid mul poissi õpetada, ent mul puuduvad teadmised.»

      «Kuid kellel on need teadmised?» uuris vanamees kavalalt. «Minulgi ei ole annet, millest räägid, ent ometi tundsin selle poisis kohe ära. Temas on suurust, on jõudu… Oh, ta on nii terane! Õpetasin talle kõik, mida tean ja oskan, kuid sellest on vähe. Küllalt minusugusele külatargale, aga talle – talle mitte. Kogu elu olen mööda veeretanud siin rohumerede Oromini põhjaservas, kuhu suubuvad lauskmaad, kus võrsuvad põhjalaaned, kerkivad Küür ja Seljamäed. Vaid korra ja kaugelt olen näinud Sarvemäe varju, selle murdunud tippu varjutavat suitsuloori – ja see on kõik. Olen lihtne mees, kes on elanud lihtsat elu. Teie aga… Kui pooledki jutud vastavad tõele, siis olete läbi käinud kõik kaheksa provintsi, külastanud mõlemat pealinna, seilanud Tormide merel isegi nii kaugele kui Lohesaared, ratsutanud lohedega ja heidelnud Iidsetega maailma Tasakaalu pärast. Mis olulisemgi veel – olete rännanud koos Jo’ithaoga, kes ometi oli Väeline…»

      Yuruki tõstis käe ja katkestas vana mehe jutu. Kõik, millest mees kõneles, vastas laias laastus tõele. Häh, ta oli teinud ja näinud rohkemgi, viimast rangelt võttes küll oluliselt vähem kui esimest, kuid antud küsimuses ei saanud tema kogetust ja läbi elatust erilist abi olla.

      «Tõsi, rändasin kord koos Lohekeisri, Jo’ithaoga, kes oli samuti Väeline,» noogutas Yuruki. «Nagu on tõsi ka see, et Jo’ithao läks hulluks saadud teadmiste, mitte nende puudumise pärast. Nii, nagu mina sellest aru sain, kaotas ta mõistuse mitte Väe, vaid sellealaste teadmiste tohutu taaga tõttu. Inimese mõistus ei ole valmis taolisi asju endas kandma. Viimati, kui ma teda nägin, oli Jo’ithaost alles vaid tühi kest. Ta ei rääkinud, ei istunud, vaid lihtsalt lamas seal ning põetajad pidid teda lusikast söötma ja jootma, teda kasima nagu vastsündinut. Needsamad teadmised põletasid Jo’ithao hinge tühjaks ja kogu Väe tema ihust välja. Alles jäi ilastav ja tühjal pilgul eikuhugi vahtiv vare.»

      Vanamees krimpsutas suud, talle ei meeldinud kuuldud jutt. Poiss, kelle nime Yuruki veel ei teadnudki, istus aga ühtviisi vaikselt, suured silmad täis küsimusi ja nimetut hirmu. Yurukil oli temast kahju, kuid aidata ta ikkagi ei osanud. Parem, kui poiss aimab, mis ohud teda varitsevad. Jo’ithao allakäigus oli ju süüdi ka liigne eneseusk.

      «Ma ei tea neid vastuseid, mida ta otsib,» ütles Yuruki vanamehe poole pöördudes.

      «Aga tema teab,» sosistas poiss nii vaikselt, et seda peaaegu ei olnudki kuulda. «Natuke. Tema teab…» sosistas ta ja nõksatas peaga nurgas magamist teeskleva Tha poole. «Ta ei ole hunt. Ega koer. Temas on väga palju valgust. Ta on vaim.»

      Teadmamees puhkes võidukalt naerma ja laksas peopesaga vastu põlve.

      «Kas ma ei öelnud? Poiss on terane, ta on tark ja tema pilgu eest neid asju peita ei saa! Mina ei näinud, aga tema, tema nägi!»

      Yuruki puhises ärritunult ja pöördus esimest korda otse poisi poole: «Tha on hunt, sest ta kannab hundi nahka, tema loomus on hundi loomusesse kätketud. Tha ei ole vaba minema ja tulema nagu teised… vaimud. Hundi kuju seob teda, piirab teda ja jahipidamisest teab ta kordades rohkem kui Väest.»

      «Ära laima,» lõikas Yuruki pähe Tha hääl. «Nii kasutu ma ka ei ole!»

      «Hunt räägib teiega!» prahvatas poiss elevil häälel ja tema tumedais silmis süttis tuli nagu lootuse leek talvise pööripäeva lõkkes. «Ma nägin seda, nägin! Vägev!»

      «Tasem, Kishine!» manitses vana. «Ära isandat nüüd pahanda!»

      Yuruki ei olnud pahane, ta istus tummaks lööduna, sest tema mõistus kiilus kokku. Kishine, nagu Yuruki väga hästi teadis, tähendas vanas keeles rebast, keeles, mida pruugiti siinmail enne Adorini rahva tulekut. Rebaseks oli aga hüütud üht teist meest, seda, kellele sai osaks Jo’ithaona ajalukku minna. Millegi pärast sai just see kokkulangevus või saatuse sõrmevibutus Yuruki silmis otsustavaks.

      «Vend, su külalised on mures,» äratas Tha hääl mehe viimaks meenutuste tardumusest. Hundi silmade läbi nägi Yuruki, et vanamees ja poiss jõllitavad teda tõepoolest, silmis hirmusegune helk.

      «Isand?» uuris vana mees ettevaatlikult.

      «Pole ma kellegi isand,» pomises Yuruki ja tundis end korraga ääretult väsinuna ja palju vanemana, kui tema kakskümmend kuus eluaastat lubanud oleks. Samas – ega ta juuksed just päris niisama, asja ees, teist taga, hallid olnud.

      «Andestust, isand,» ütlesid poiss ja vanamees kui ühest suust, märkasid siis oma apsakat ja pöörasid pilgud maha.

      «Kas