Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss. Raul Sulbi

põlve kohalt viledaks kulunud püksiriiet. «Poiss on oma ea kohta liiga taibukas, kui nii saab öelda. Väleda keelega ka, sellega just samavanuste seas sõpru ei leia. Perekond… nojah, mina tal olengi – Kishine on mu vennatütre poeg. Vennatütar aga, eksole, tema ja ülejäänud pereliikmed hukkusid sõja ajal.»

      Yuruki noogutas mornilt. Täpsustusi ei olnud vaja, ta teadis väga hästi, mis sõjast jutt, sest sellesama keerise tuuled olid tedagi kodust lahkuma sundinud ja viinud teele, kus ta kohtus praeguse keiser Sidoeno, keisrinna Shisame ja hukatusse langenud Jo’ithaoga. Teele asudes oli Yuruki ise olnud noor, ehkki mitte nii poisike kui Kishine praegu, ja temagi südant vaevasid toona tuhanded küsimused, millele laiast maailmast vastuseid otsida. Ta oli päris mitmeid vastuseid ka leidnud, ehkki need ei olnud iialgi päris sellised, nagu ta alguses lootis või ihaldas.

      «Poiss tuleks ehk pealinna viia,» sõnas Yuruki mõne vaikuseminuti järel. «Keisripalees või selle juures leiduks meistreid, kes üht-teist õpetada suudaks… kuid mina ei saa pealinna minna, paraku on mul see surma ähvardusel keelatud.» Ta pidas järgmise pausi, mille jooksul poiss ja vanamees paljutähenduslikke pilke vahetasid, nagu Tha muigamisi mainis.

      «Ärge üldse hakake endale midagi suurejoonelist ette kujutama,» nähvas Yuruki nende mõtteid aimates. «Ühesõnaga, Keisrilinna ma poissi viia ei saa, aga võiksin ta kaasa võtta oma koduprovintsi Haigrujärvele. Järvelinnas elab samuti mitu head ja tarka meest, kelle teadmistest tulu tõuseks. Haigrujärvelt võiks juba mõni usaldusväärne isik Kishine pealinna viia, kui vaja.» Yuruki peatus, et kuulata, mida vana mees tema plaanist arvas, kuid too ei lausunud silpigi.

      «Nii on,» köhatas Yuruki ebamugavust tundes. «Rohkemat ma pakkuda ei saa kui seda, et olen poisile kaitsjaks ja teejuhiks Haigrujärveni. Õpetada ma teda ei oska, kui poiss just mõõgakunsti või viiulimängu vastu huvi ei tunne.»

      «Isand Yuruki, kui saaksite seda teha, oleksin igavesti teie tänuvõlglane,» lausus vanamees tundeliigutusest hapral häälel. «Paremat ei julgeks ma lootagi.»

      «Ja sina, Kishine?» uuris Yuruki, vanamehe sõnu ja talle meelevaldselt omistatud tiitlit ignoreerides.

      «Palun, isand, palun luba mul kaasa tulla! Ma ei tee ilmaski tüli, kõnnin kiiresti, ei virise ega söö palju ja ma võin tuld teha – isegi päris märgade puudega! Oskan haavu ravida ja sokke nõeluda ja…»

      Yuruki tõstis käe, et poisi sõnadevoolu peatada.

      «Kõik see on väga hea, aga ära mind iialgi isandaks kutsu. Minu nimi on Yuruki – või kui vaja, siis ka midagi muud –, aga isand ei ole ma ühtegi pidi ja sa ei pea mind teenima. Nõus?»

      «Nõus, i-Yuruki!» hõiskas poiss rõõmujoovastuses.

      Nii juhtuski, et Yuruki, kelle loost vaid vähesed teadsid täit tõtt, ja Kishine, kelle lugu oli alles algamas, asusid järgmisel hommikul varavalges teele. Koos nendega rändas Tha, kelle lugu oli vanem nii mõnestki mäest, kuid kes seda ise väga hästi ei mäletanud.

      Tunnike kõnniti vaikuses. Tha jättis kahejalgsed peagi maha ja lipsas puude vahele ühtesid või teisi jälgi ajama. Esialgu paistis Kishine üsna unisena, nagu ei oleks öösel üldse maganud – mis võiski vabalt nii olla –, kuid siis tuli päike välja ja kuldas pisut liivase metsatee sooja valgusega üle. Poiss elavnes sedamaid, Yuruki kuulis, kuidas tema samm pikemaks ja kindlamaks muutus. Järgmiseks juhtuski see, mida Yuruki juba tund aega peljanud oli. Kishine hakkas küsimusi esitama.

      «Yuruki?» alustas Kishine arglikult. «Kas sa… kas te rändate kogu aeg üksi?»

      «Ma ei ole kunagi üksi.» Yuruki viipas metsa suunas, kuhu Tha luusima läinud oli. «Isegi mitte siin,» ta osutas oma oimukohale. Hetke pärast turtsatas mees naerma. «See kõlas nüüd küll üsna totakalt.»

      Poiss itsitas häbelikult, kuid muutus samas taas tõsiseks. «Ma nägin küll. Teie vahel on nii palju… köisi. Ma nimetan neid köiteks. Aga ma ei mõelnud päris seda.»

      «Nojah,» tegi Yuruki rännukeppi keerutades. «Muidugi reisin ma vahel koos teiste inimestega, mõnikord sõidan kaupmeeste karavanidega kaasa ja muud sellist. Üldiselt aga – mulle meeldib omaette rännata, sest siis ei pea näitlema. Inimesed võivad imelikult käituda, kui nad sind kuidagi eriliseks või kuulsaks või ohtlikuks peavad.»

      «Ma tean,» pomises poiss. «Aga sa… see tähendab, te ju oletegi kuulus ja ohtlik?»

      «Hmm,» mõmises Yuruki ja sügas kukalt. «Kuulsus on lihtsalt tüütu – umbes nagu pind peopesas, mis kogu aeg torgib. Ja kes meist ei oleks ohtlik?»

      «Kindlasti on mõned ohtlikumad kui teised,» vaidles poiss. «Teie näiteks – mõõgavõitluses. Räägitakse, et olete võitmatu.»

      «Pole sellist asja, nagu võitmatu,» torises Yuruki. «Kui sa vaid aimaksid, palju ma elu jooksul kere peale saanud olen! Pealegi… kuule… sa ei pea ka nii aupaklik olema – nagu eilegi ütlesin, ma ei ole isand ega ülik. Minuga võid vabalt rääkida.»

      «Kes sa siis enda arust oled?» päris Kishine julgust saanuna.

      «Rändmuusik, enamasti,» vastas Yuruki otsekoheselt. «Päritolult olen kitsekarjusest külapoiss ja usu, et pärinen veel hullemast kolkast kui see siin. Sündisin Mustjala külas – sügaval Haigrujärve põhjametsades. Kena vaikne kohake.»

      «Miks sa ära tulid?»

      «Tema pärast,» osutas Yuruki taas oma meelekohale. «Sõja pärast ka. Astusin vabatahtlikuna maaväkke.»

      «Kas sa siis kohtasidki teda? Noh…»

      «Jo’ithao’d?» ütles Yuruki välja nime, mille lausumiseks Kishine keel ei paindunud. «Nojah, umbes nii küll. Me ei olnud just sõbrad, rohkem nagu teekaaslased. Kui järele mõelda, siis tal vist ei olnudki ühtki sõpra, ta hoidis kõigist alati eemale. Alati omaette… kuigi – ega ta algusest peale veel täiesti segi ka ei olnud.»

      Järgmised veerand tundi kõnniti vaikuses. Ilmselt seedis Kishine kuuldut ja otsis sõnu järgmiste küsimuste tarbeks ning Yuruki ei hakanud vabatahtlikult ka midagi jutustama. Niigi oli ta hommiku jooksul pidanud valulikes mälestustes tuhnima märksa rohkem, kui tervislikuks pidas. Püüdes mõtteid mõnusamatele radadele viia, ümises Yuruki kõndides lihtsat viisijupikest.

      «Kas sinul on sõpru?» katkestas Kishine tema jorutamise. Päris sellist küsimust ei olnud Yuruki oodanud.

      «Ikka,» kehitas mees õlgu. «Omal teel olen kohanud palju suurepäraseid inimesi ja mõnda neist võin õnneks ka sõbraks pidada.»

      «Aga sulle meeldib üksi rännata?» puuris poiss edasi.

      «Vähesed mu sõpradest on hingelt rändurid. Neil on kohustused, perekonnad – kõik see, mis teeb inimese paikseks.»

      «Kas keiser on ka sinu sõber? Ja keisrinna? Sa ju rändasid koos nendega?»

      Yuruki köhatas. «Kuskohast sa neid küsimusi võtad?» imestas ta siis. «Vastused, järjekorras: ei, ei, jah. Rändasin nende kaaskonnas ja seda enne Haigrukeisri troonile tõusu. Kuulusin isand Sisagi Sidoeno ihukaitse hulka, mind sidus temaga teenistusvanne, mitte sõprus. Olin ju külapoiss, pealegi palju rumalam kui sina, ja tema… noh, tema oli sündinud valitseja. Mässis mu ühe liigutusega endale sõrme ümber.»

      «Aga keisrinna?» päris Kishine kiuslikult.

      «Ei,» teatas Yuruki kategooriliselt ja üsna järsult, rohkem teema ammendatuks kuulutamiseks kui vastuseks. «Võib-olla ma siiski ülehindasin su taiplikkust.»

      «Vabandust,» pomises Kishine piinlikkust tundes.

      «Elan üle. Aitab nüüd minust,» teatas Yuruki otsustavalt. «Räägi endast!»

      Poiss kohmetus. «Minust ei ole eriti midagi rääkida.»

      «Jama jutt! Igalühel on lugu, selle tee lugu, mida mööda ta käib. Kõigist on midagi rääkida. Sa ei pea, kui ei taha – mina ei nõua, et urgitseksid mälestustes, mis on ehk hellad või lausa valusad…» Yuruki tegi paljutähendusliku pausi, «aga midagi naljakat on sinuga ikka juhtunud? Või mis?»

      Kishine