Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

esimest korda oksele. Telefon helises uuesti. Tõmbasin juhtme seinast ja otsustasin vastata alles homme.

      Neljapäev, 2.4

      Kuna telefon ei olnud seinas, ei ärganud ma mitte telefonihelina, vaid hullumeelse uksekella helistamise peale. Vaatasin uksesilmast, kas ukse taga on keegi, sest vahel pohmas peaga kuulsin ma imelikke asju. Uksesilmast paistis Kristiani paistes padjanägu ja ma lasin härrasmehe sisse. Uksesilm on minu arust kumera klaasiga, mis peaks inimeste näod ümaramaks muutma. Otsustasin helistada haldusfirmasse ja paluda kontrollida, kas minu oma pole mitte valesti paigaldatud, sest Kristiani moll oli ehedal kujul veelgi rohkem punsunud kui läbi uksesilma. Hakkasime jooma Kristiani toodud puskarit. Kui olime pisut aega tinistanud, küsis Kristian, kas ma tahan näha, kuidas ta ära kustub.

      “No sitta kah, vaatame,” vastasin.

      Kristian viskas endale kaks mingit kuradi kanget valuvaigistit näkku ja kustus kümne minuti pärast ära. Jäin üksi jooma nagu loll. Teha polnud eriti midagi, sestap otsustasin sõpsile toodud puskari eest tasuda ja ta õudse habemetüüka maha ajada. Tõin vannitoast habemeajamisvahu ja pardli. Olin juba parasjagu lakku täis, sest pärast habeme ajamist ei leidnud ma kusagilt enam Kristiani kulmukarvu. Mõtlesin, et näen kindlasti luulusid, ja kobisin lavatsile põõnama.

      Reede, 3.4

      Ärkasin ehmatuse peale. Vihkan seda üle kõige maailmas. Vannitoast kostis hüsteerilist karjumist, millesse oli segatud ka nuttu. Ronisin lavatsilt alla ja läksin vaatama, mis lahti on. Kristian vaatas oma molli umbes sentimeetri kauguselt peeglist. Ta hakkas mulle seletama, et tal on vähk. Jäin suu ammuli sellise ülestunnistuse üle imestama. Siis seletas ta, et oli kuu aega tagasi hakanud habet kasvatama. Nüüd olid lisaks habemele kadunud ka kulmukarvad ja ühe silma ripsmed. Asemele oli tulnud palju väikesi haavu ja ninaots nägi ka välja nagu naerev miniviiner.

      “Mul on vähk, mul on vähk,” halises Kristian.

      Küsisin, kas need tabletid, mida ta koos puskariga võttis, olid tsütostaadid või mingi muu rakumürk. Tema väitis, et need on kesknärvisüsteemi mõjutavad valuvaigistid. Tõestasin Kristianile, et tal ei ole vähki. Võtsin tal äkitselt juustest kinni ning hakkasin teda hullu moodi mööda vannituba ringi tuuseldama. Ma ei tea, kas on ta tasakaalukeskusega midagi lahti või oli ta lihtsalt nii halvas füüsilises vormis, aga igatahes minestas ta keset tõestust. Kui Kristian teadvusele tuli, näitasin talle oma käsi.

      “Vaata nüüd, ühtki tutti ei tulnud ära.”

      Minnes küsis Kristian mult laenuks pika kootud mütsi. Ta tõmbas selle nii sügavale silmile, et selle alt paistis ainult jupp verist ninaotsa. Mul hakkas pea jubedalt valutama. Õnneks oli Kristian jätnud ühe tableti vannituppa. Ehk aitab see pisut.

      Laupäev, 4.4

      Ei mingeid mälestusi.

      Pühapäev, 5.4

      Ei mingeid mälestusi.

      Esmaspäev, 6.4.1998

      Ärkasin öösel müstilise heli peale. Justkui oleks keegi minu akna taga bajaanil Säkkijärve polkat mänginud. Alati, kui pead tõstsin, vaikis mäng nagu lõigatult. Elan neljandal korrusel, nii et mängija pidi olema liikvel tõstukiga autoga. Niipea, kui silmad sulgesin, algas mäng uuesti. Hiljem kuulsin selgesti, kuidas mu akna taga räägiti eesti keelt. Mul oli nii suur hirm, et lipsasin kööki taignarulli järele ja ronisin kribinal nagu orav lavatsile tagasi. Üritasin, taignarull käes, magada. Otsustasin, et joomine tuleb ära lõpetada.

      Ma vihkan kõige enam maailmas ehmatuse peale ärkamist. Ärkasin omaenda karjatuse peale, kui taignarull lavatsilt otse põrandale kukkus. Ma ei saanud enam und. Vaatasin aknast välja, aga tõstukiga auto oli juba läinud. Ma kahtlustan siiski, et kuulsin luulusid. Ma ei julgenud naabritelt küsida, kas ka nemad kuulsid möödunud ööl tõstukautolt Säkkijärve polkat mängitavat.

      Päeval hakkas mulle hämaralt meenuma eelmise päeva õudne kogemus. Ärkasin kohutavas pohmakas uksekella helina peale. Komberdasin ukse juurde ja vaatasin uksesilmast, aga ei näinud trepil kedagi. Otsustasin siiski kontrollida, kas tegu oli järjekordse kuulmisluuluga või oli ikka ukse taga keegi. Avasin ukse ja nägin, et kogu trepimade oli täis väikesi nõidu, kes hüüdsid kooris:

      “Virri-varri, värskeks-vahvaks, rikkaks-armsaks, vitsa sulle, palka mulle…”

      Röögatasin õudusest ja lõin ukse kinni. Türa, see polnud enam kuulmisluulu, see oli juba nägemisluulu. Istusin kogu pärastlõuna pimedas riidekapis ja värisesin. Varem olin kunagi näinud mehikesi, aga trepimademetäis väikesi nõidu oli juba liig. Nüüd peab tinapanek lõppema. Sellest päevast alates hakkan kaineks.

      Teisipäev, 7.4

      Magasin eelmisel ööl üsna täpselt viis minutit. Ülejäänud aja vähkresin higist märjal madratsil ja vabisesin. Siiski jõudsin näha viieminutilise une, milles peast altpoolt nülitud dobermannid ronisid mu lavatsile mind tükkideks kiskuma. Ärkasin enda kisa peale, kui olin end käest hammustanud. Olin hammustanud nii kõvasti, et kämblast tuli verd. Torkasin käe padja alla ja hakkasin juurdlema, kas inimene võib omaenda hammustusest marutaudi saada. Hommikul käisin loomaarsti juures marutaudisüsti küsimas. Nad ähvardasid politsei kutsuda, kui ma kohe ära ei lähe. Uksest väljudes kuulsin neid rääkivat igasugustest hulludest, kes ringi liiguvad. Kes seal küll käinud oli?

      Kolmapäev, 8.4

      Eelmisel ööl magasin juba veerand tundi. Oli väljapuhanud tunne. Silmade sarvkestad olid nii väsinud, et nägin juba kiiktooligi iseenesest kiikuvat. Ma ei tea, mis pagana kennel mu alateadvuses on. Nägin und, et uksekell helises. Läksin avama ja uksest marssisid sisse pikakarvalised saksa lambakoerad, norra kalurikampsunid seljas. Algul käitusid koerad asjalikult, aga kui nad olid mu korteri rahulikult läbi nuusutanud, kargasid nad kõik korraga mulle kallale ja hakkasid mind tükkideks kiskuma. Ärkasin oma halina peale. Kaine peaga ei ole päeval muud teha, kui oma unedele mõelda. Sellest tuleb neurootiline enesetunne.

      Neljapäev, 9.4

      Magasin eelmisel ööl pool tundi. Koeri seekord õnneks ei näinud. Nüüd nägin, et ründasime kahekesi Richard Gere'iga Tiibetit. Olime alustanud kahekesi vabadusvõitlust kogu Hiina armee vastu. Kui esimesed tuhat hiinlast meid ründasid, üritasin neid tulistada ämbrist tehtud relvast. Minu “relvast” lendas välja mahla ja liiva. Hiinlased naersid, enne kui hakkasid nüri ketassaeteraga mu pead käsitsi otsast saagima. Ärkasin põlvili hiina keeles armu paludes. Imelik tunne oli ärgata lavatsil palvetamisasendis hiina keeles armupalveid hüüdes.

      Päeval helistas mu nõbu, kellest olin viimati midagi kuulnud kümme aastat tagasi. Ta küsis, kas ta võib Olavi mulle hoida tuua. Vastasin, et olgu lahke. Mõtlesin, et saan tutvuda nõbu pisipojaga ja telekat vaadata. Nii rahuneksid ka minu närvid pisut. Õhtupoolikul helises uksekell. Arvasin, et nõbu tuli oma poega hoida tooma. Avasin ukse ja nägin midagi, mis ajas mu kohemaid riidenagi taha peitu. Vabisesin üle kere, kui nõbu talutas sisse kindlasti üle saja kilo kaaluva koera.

      “Olavi, istu!” käsutas nõbu.

      Hiigelperse lartsatas põrandale. Vähemalt näis see loom sõna kuulavat. Jäime selle heaks kiidetud koeraga kahekesi. Käisin ja laenasin naabrilt koeraraamatu, sest tahtsin teada, mis tõugu see koer on. Kõige enam meenutas ta inglise mastifi pilti ja selle tõuga klappis ka koera kaal. Isegi kuni üle saja kilo… Nüüd, kui olin leidnud Olavi tõu kirjelduse, otsustasin tema kohta pisut uurida. Raamatus seisis, et antud tõule on iseloomulik rünnata endast suuremaid vaenlasi, sest ta ei karda mitte midagi. Peale selle öeldi raamatus, et teda tuleb kasvatada kõva käega, muidu muutub ta ümbritsevale ohtlikuks. Hakkasin valjusti nuuksuma, nii põrgulik hirm oli. Olavi tuli minu juurde ja lakkus oma päevalehesuuruse keelega mu nägu.

      Läksime Olaviga jalutama. Ilmselt oli mingil lital jooksuaeg, sest Olavi hakkas kohe, nina maas, jooksma. Olin keeranud Olavi rihma tugevasti ümber käe, et koer plehku ei saaks. Ma polnud üle viieteistkümne aasta mingi liikumisega tegelenud ja isegi trepist üles minek võttis mu võhmale.