Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

pühapäeviti hommikust õhtuni. Me imestasime koolis, et miks ta pidi ka kolmapäeviti jooma. Birger rääkis, et isa oli talle õpetanud, et kolmapäev on nagu laupäeva eelpäev!

      Birger ütles, et oli kuulnud, et ma joon palju, ja tahtis mind nüüd jalule aidata. Ma olin üks suur küsimärk.

      “Kust jalule?”

      Ta ütles oma tingimuseks, et ma pean minema õhtul koos temaga AA-klubisse.

      “AA-klubisse? Mis kuradi klubi see on?” imestasin mina.

      Hakkasin aimama, et Birger on joonud oma ajud šveitsi juustuks ja peab mind mingiks 4-aastaseks. Lapsena olin käinud lasteaias küll, kus lauldi “Alle-aa…” Ma ei tahtnud sõpra solvata ja lubasin minna AA-klubisse.

      Birger tuli mulle järele sitaks vinge BMW-ga. Rääkisime tühjasttähjast, kuni jõudsime tavalise mitmekorruselise maja ette. Seinal oli silt: “AA-klubi”. Seal oli mehi ja naisi igale maitsele. Väga sportlikke ja natuke vähem sportlikke tüüpe. Pidin peaaegu Birgerile sülle istuma, sest ei teadnud, milles on asi. Alguses loeti seal ette lõik mingist raamatust, kus oli juttu liigsest tinapanekust. Järgmiseks rääkis igaüks oma tinutamiskogemustest.

      “Mina olen Kake ja ma olen alkohoolik…”

      “Mina olen Lissu ja ma olen alkohoolik…”

      “Mina olen Henkka ja ma olen alkohoolik…”

      Kui ring lähenes meile, sosistas Birger mulle kõrva:

      “Ära siis unusta öelda, et oled Juha ja alkohoolik.”

      Ma olin täiesti segaduses. Birger rääkis oma korra ajal, kuidas ta oli pääsenud kohutavast viinatuurist ja oli nüüd edukas ärimees. Siis tuli minu kord. Tõusin püsti ja ütlesin:

      “Tšau! See Birger käskis mul öelda, et ma olen Juha ja olen alkohoolik. Juha olen ma tõesti, aga alkohoolik ma küll ei ole, raisk.”

      Siis ma rääkisin, kui palju ma olen juua täis peaga nikku saanud ja kui tore mul on vindisena olnud. Tunnistasin, et pohmakad on vahel olnud natuke persest.

      “Ilge kepihimu on, aga ei söanda panna, sest kardad, et mingi veresoon lõhkeb.”

      Saal oli hiirvaikne. Kui koosolek oli läbi, läksime tänavale suitsetama. Panin ette, et me võiksime minna kogu kambaga kõrtsi õllele. Püüdsin natuke meeleolu kergendada.

      “Teie jutu järgi otsustades pole siin just rahvas, kes viinaklaasi sülitaks, heh heh…”

      Vittu, nad oleks mulle peaaegu kambaka teinud. Neil paistis alkoholiga tõsine probleem olevat. Loodetavasti ei saa minust kunagi alkohoolikut. Kuradi joodikud.

      Teisipäev, 21.7

      Hommikul helistas Birger ja ütles, et tal oli mu käitumise pärast piinlik. Ta pani ette, et ma läheksin uuesti koosolekule ja paluksin oma käitumise pärast vabandust. Lubasin minna, kui saan kõigepealt ta BMW elektrilised aknatõstukid katki teha ja auto uksed kinni keevitada. Siis keevitaksin bemari summutaja külge toru, millega juhiksin heitgaasid auto sisse.

      “Sa ei peakski surema heitgaaside, vaid sitahaisu sisse, sest su sitaks vinge katalüsaatoriga BMW heitgaasid haisesid kahtlaselt kanamunapeeru moodi,” lohutasin Birgerit.

      Lõin toru hargile ja avasin pudeli mõnusat keskõlut. Arutasin terve päeva, kui hirmus oleks, kui alkoholist kujuneks probleem. Alkohoolik… Vittu!

      Kolmapäev, 22.7

      Olin oma kirjahunniku juba unustanud, kui postiluuk kolksatas. Seekord sain ainult ühe kirja:

      Hea Pisi-Juha,

      Ma pean kahjuks protesteerima nende Joomahullu päevaraamatu lehekülgede suhtes, sest need rikkusid mul kogu tööpäeva. Kui olin lugenud 12 nädala jagu, sain koletu kõhuvalu ja põsed olid valusad. Ülejäänud päevaks oli mu huvi maailma vastu kadunud ja ma oleks peaaegu töökohast ilma jäänud. Kui selline asi jätkub, olen vististi sunnitud teid kohtusse kaebama, sest mu äi on kohtunik.

      Terv.

      Suur-Jussi

      Joomahullu päevaraamatu leheküljed?! Mis kuradi jama see nüüd õieti käib? Otsustasin minna politseijaoskonda tegema avaldust kuriteo kohta. Pakkisin Alko kilekotti päevaraamatu kohta käivad kirjad ja päevaraamatu enda. Olin juba minemas, kui märkasin vastasmaja katusel jälle kedagi end suumimas. Hiilisin nagu navahoindiaanlane trepikotta ja sealt edasi pööningule varitsema. Otsisin pööningukambrist välja oma õhupüssi ja asusin katuseaknast olukorda jälgima. Vittu, naabermaja katusel tegi mingi tüüp kuradi suure suumobjektiiviga fotoaparaadiga minu korterist pilte! Laadisin püssi ja sihtisin kaamerameest täpselt otsaette. Sihik oli ilmselt paigast ära, sest ma tabasin tüüpi otse perse. Noh, peaasi, et pihta sain. Kaameramees oleks äärepealt katuselt alla kukkunud, nii kiire hakkas tal minekuga. Viisin õhupüssi tuppa ja läksin pisut lõõgastusjooki ostma.

      Tänu laetud õhupüssile tuli tagasi ka mu enesekindlus. Tõin kuuldavale mõned indiaani sõjahüüud, lõikasin sohvapadjalt katte maha ja riputasin selle endale skalbiks vööle. Ei tasu tulla mulle näkku nikkuma, võib sõjakirvest saada!

      Neljapäev, 23.7

      Ehkki mu maksas käis veel paras pummelung, otsustasin siiski politseisse minna. Võtsin tõendusmaterjali kaasa ja hüppasin trammi peale. Jaoskonnas rääkisin korrapidajale oma probleemist, aga see ütles, et sellised asjad kuuluvad komissar Freemani kompetentsi. Korrapidaja andis mulle toa numbri ja näitas, millise koridori peal see on. Leidsin õige ukse, millel seisis: Komissar Freeman. Oletasin, et komissar teadis juba mu tulekust ning lükkasin ukse koputamata lahti. Vittu! Toal olid ribikardinad kinni tõmmatud, komissaril püksid rebadel, arvuti ekraanil laiutas alasti eit oma perset ja võmm lõi täiega pihku! Ehmatas küll sitaks.

      “Välja, välja! Kas te'i näe, et ma teen tööd?” kiljus komissar

      Läksin täielikus segaduses koridori. Hetk hiljem avas komissar Freeman ukse ja palus mind sisse. Ribikardinad olid nüüd lahti, püksid üleval ja arvutiekraanil mingi dokument. Ta ulatas mulle tervituseks käe. Otsisin pilguga kraanikaussi, kuid ei leidnud seda. Enne, kui usaldasin käe ulatada, küsisin:

      “Kumma käega sa enne pihku lõid?”

      Kabinetti tekkis oodatult murelik meeleolu.

      Kui ma komissarile oma asjast rääkisin ja tulnud kirju näitasin, püüdis ta valulisel ilmel paremat kätt püksisäärde pühkida. Rääkisin, et pean ise päevikut, mida võmm kohe näha tahtis. Ta sirvis seda algusest ja hakkas pärima. “Kas see kõik on tõsi?”

      “No on ikka küll, raisk! Või arvad sa, kuradi pihkur, et ma kirjutan päevikusse mis sülg suhu toob?” rõõmustasin ma käsitöölisest mundrimehe lolli küsimuse üle.

      Meeleolu kabinetis hakkas muutuma juba ähvardavaks. Komissar tegi kiire telefonikõne ja hetke pärast tulid tuppa kaks võmmi.

      “Viige see mees teise inimese omandi rikkumise eest arestikambrisse,” käskis komissar.

      Sattusin türmi, ehkki olin tulnud esitama avaldust kuriteo kohta. Jee…

      Reede, 24.7

      Miskipärast ei maganud ma möödunud ööl sekunditki. Hommikul tuli mingi uurija ja viis mu küsitlusele. Ta küsis, kas ma olen põletanud jaanipäeval kellegi mootorpaadi? Kas ma olen ramminud kaameli perse kolmetahulise Grantsi viski pudeli? Kas olen müünud nõunikule võltsitud Rolexi ehtsa kella hinnaga? Kas olen… Kas olen…

      Alles õhtuks suutsin kõigi juhtumite kohta põhjaliku seletuse anda. Vahepeal naeris võmm nii et pisarad silmis ja vahel katkus oma niigi hõredaid juukseid. Lõpuks vahendas uurija komissar Freemani tervitused:

      “Te ei tohi kirjutada sõnagi 23. kuupäeval toimunust, vastasel korral kaevatakse teid au haavamise eest kohtusse.”

      Lubasin, käsi põuepudelil, et ei kirjuta midagi valet. Enne, kui ma lahkusin, ütles uurija, et mulle tulnud kirjad olid paberkoopiad e-mailidest. Vaatasin võmmi