Alasti. Sylvia Day

sõrmed liikusid vabalt ja omanikutundega mööda mu käsivart üles ja alla. „Äkki mul on veel lootust.”

      Pöördusin kogu kehaga, vaatasin talle otsa ja küsisin vihaselt: „Mida sa teed?”

      Gideoni pilk oli tõsine. „Kõike, mida iganes vaja.”

      „Ma lähen tantsima.” Cary tõusis kavala naeratusega püsti. „Olen varsti tagasi.”

      Ignoreerides minu anuvat pilku puhus parim sõber mulle õhumusi ja kaks kutti järgnesid talle. Vaatasin, kuidas nad läksid, ja mu süda hakkas kiirelt taguma. Mõne minuti pärast muutus Gideoni eiramine naeruväärseks, isegi võimatuks.

      Silmitsesin teda tähelepanelikumalt. Ta kandis grafiithalle viigipükse ja musta V-kaelusega sviitrit; riietus jättis hooletu, kuid rafineeritud mulje. Mulle meeldis see, mida ma nägin, mind tõmbas pehmuse poole, mida riietus talle lisas, kuigi teadsin, et see on vaid meelepete. Gideon Cross oli igas mõttes kõva kivi.

      Hingasin sügavalt ja mõistsin, et pean proovima temaga suhelda. Pealegi, kas ma just selle üle ei kaevelnudki, et ta tahtis tundmaõppimise etapi vahele jätta ja kohe voodisse hüpata?

      „Sa näid…“ Jäin vait. Fantastiline. Imeline. Hämmastav. Nii neetult seksikas... Piirdusin lamedusega: „Mulle meeldib see, kuidas sa välja näed.”

      Gideon kergitas kulme. „Ahaa, midagi mu juures ikka meeldib sulle. Kas kogu pakett? Või ainult riided? Ainult sviiter? Või ehk püksid?”

      Miski tema toonis ärritas mind. „Ja kui see ongi vaid sviiter?”

      „Siis ostan neid kümme tükki ja kannan neid iga jumala päev.”

      „See oleks küll jama.”

      „Kas see ei meeldiks sulle?” Ta tulistas sõnu nagu automaadist.

      Mudisin rahutult käsi. „Mulle meeldib sviiter, aga ülikonnad meeldivad samuti…”

      Ta jõllitas mind veidi aega, seejärel noogutas. „Kuidas kohting patarei-peikaga möödus?”

      Oh kurat. Vaatasin kõrvale. Palju lihtsam oli masturbeerimisest telefonis rääkida. Läbitungivate siniste silmade all vingerdades oli see tappev. „Ma ei räägi sellest.”

      Gideon silitas sõrmenukkidega üle mu põse ja sosistas: „Sa punastad.”

      Kuulsin tema hääles lõbusust ja muutsin kiiresti teemat. „Kas sa käid siin tihti?”

      Kurat. Kust see klišee nüüd tuli?

      Gideoni pani oma käe mulle sülle ja võttis mu sõrmed endale pihku. „Siis, kui vaja.”

      Kiire armukadeduse sööst muutis mu kangeks. Jäin teda vahtima, enda peale vihane, et see mulle üldse korda läks. „Mida see tähendab? Kui lantimas oled?”

      Gideoni huultele ilmus siiras naeratus, mis mulle kõvasti muljet avaldas. „Kui on vaja tähtsaid otsuseid teha. Eva, ma olen selle klubi omanik.”

      No muidugi. Jeerum.

      Kaunis ettekandja asetas lauale kaks roosakat jääkuubikutega jooki neljakandilistes klaasides. Ta vaatas Gideoni poole ja naeratas flirtivalt. „Palun, härra Cross. Kaks jõhvikamaitselist kokteili Stoli Elitiga. Kas toon teile veel midagi?”

      „Praeguseks kõik. Aitäh.”

      Oli näha, et tüdruk tahtis kangesti saada “heakskiidetud aukude” nimekirja, see ajas mul harja turri; seejärel tõmbas mu tähelepanu meile serveeritud jook. See oli klubides käies mu lemmikdrink ja ma olin seda õhtu otsa joonud. Tundsin külmavärinaid. Jälgisin, kuidas Gideon lonksu võttis, seda suus loksutas nagu peent veini ja seejärel alla neelas. Tema kõrisõlme liikumine erutas mind, kuid see polnud midagi võrreldes sellega, mida tegi minuga tema puuriv pilk.

      „Pole paha,” mõmises ta. „Kas sinu arvates on õigesti segatud?”

      Ta suudles mind. See oli küll kiire liigutus, kuid ma nägin seda tulemas ega pööranud pead kõrvale. Tema suu oli jahe ja ma tundsin jõhvikatega tembitud alkoholi maitset. Hõrk. Kogu seda kaootilist emotsiooni ja energiat, mis minu sees kobrutas, oli järsku liiga raske tagasi hoida. Surusin sõrmed Gideoni jumalikesse juustesse, haarasin neist kõvasti kinni, hoides teda paigal, kui tema keelt imesin. Gideoni oie oli kõige erootilisem hääl, mida ma olin kunagi kuulnud, see tõmbas lihased mu jalgevahel kõlvatult pingule.

      Šokeeritud sellisest reaktsioonist, kiskusin end lahti ja ahmisin õhku.

      Gideon tuli uuesti ligemale, hõõrus ninaga mu põske ja riivas huultega kõrva. Ka tema hingas liiga kõvasti ja jäätükkide kõlin klaasis valgus läbi mu palavikuliste meelte.

      „Tahan su sisse pääseda, Eva,” sosistas Gideon kähinal. „Ma ihaldan sind nii väga.“

      Mu pilk langes laual olevale joogile, mõtted keerlesid peas ringi – muljete, mälestuste ja segaduse virvarr. „Kuidas sa teadsid?”

      Gideoni keel paitas mu kõrvalesta, mu õlgu läbis värin. Iga mu ihurakk tõmbus tema poole. Gideonile vastu hakkamine kulutas võimatul hulgal energiat, see pigistas mu tühjaks ja väsitas.

      „Teadsin mida?” küsis ta.

      „Seda, mida mulle juua meeldib? Ja seda, mis Cary nimi on?”

      Gideon hingas sügavalt sisse ja tõmbus seejärel eemale. Ta pani joogi lauale tagasi, kehitas end ja tõstis põlve meie vahele diivanile, jäädes näoga minu poole. Ta sirutas käe uuesti seljatoele ja hakkas sõrmeotstega mu õlale ringe joonistama. „Enne käisid sa ühes teises minu klubis. Su krediitkaart tõmmati läbi ja su joogid läksid kirja. Ja Cary Taylori nimi on sinu korteri üürilepingus kirjas.”

      Ruum hakkas ringi käima. Pole võimalik… Minu mobla. Krediitkaart. Kuradima korter. Ma ei suutnud enam hingata. Ema ja Gideoni vahel viibimine muutis klaustrofoobseks.

      „Eva, jeerum – sa oled näost valge nagu kummitus.” Mees surus mulle klaasi pihku. „Joo.”

      See oli jõhvikamaitseline Stoli kokteil. Kulistasin selle alla, jõin klaasi tilgatumaks. Kõhus keeras. „See hoone, kus ma elan, kuulub sulle?” küsisin õhku ahmides.

      „Veider küll, aga kuulub jah.” Gideon istus lauale, näoga minu poole, nii et jäin tema jalgade haardesse. Ta võttis mul klaasi käest ja pani kõrvale, soojendas seejärel mu käsi enda pihkudes.

      „Kas sa oled hull, Gideon?”

      Tema suu tõmbus kriipsuks. „Kas mõtledki niiviisi?”

      „Jah! Mõtlen jah. Ema jälitab mind samamoodi ja ta käib psühhiaatri juures. Kas sina käid?”

      „Praegu veel mitte, aga sa ajad mind piisavalt hulluks, nii et see võimalus võib kõne alla tulla küll.”

      „Kas selline käitumine on sinu jaoks tavaline?” Mu süda tagus. Kuulsin, kuidas veri trumminahkadel kohises. „Kas on?”

      Gideon tõmbas sõrmedega läbi juuste, sättis korda salgud, mille ma suudeldes segamini olin ajanud. „Ma pääsesin ligi infole, mille sa vabatahtlikult mulle kättesaadavaks tegid.”

      „Mitte sulle! Mitte selleks, mille jaoks sa seda kasutasid! See rikub kindlasti isikuandmete kaitse seadust.” Jäin teda vahtima, veel rohkem segaduses. „Miks sa seda tegid?”

      Gideon vaevus isegi pahameelt välja näitama. „Et saaksin sinu kohta rohkem infot, kurat võtaks.”

      „Miks sa minult endalt ei küsi, Gideon? Kas tänapäeval on inimestel seda nii paganama raske teha?”

      „Sinuga on.” Ta haaras laualt joogi ja valas sellest suurema osa kurgust alla. „Ma ei saa sinuga kahekesi olla kauem kui paar minutit korraga.”

      „Sest ainus asi, millest sa rääkida tahad, on küsimus, mida peaksid tegema, et minuga keppida!”

      „Jeerum, Eva,” sisistas Gideon mu kätt pigistades. „Räägi ometi vaiksemalt!”

      Uurisin teda, iga joont tema näol. Kahjuks ei vähendanud