Alasti. Sylvia Day

lõputu hetk, et taibata: olime Crossiga ruumis siiski kahekesi, hääl tuli läbi kõlari. Cross seisis diivani otsas, õhetav, kulm kortsus, rind õõtsumas. Lips oli lõdvaks lastud ja pükste esiosa muljetavaldavalt pingul.

      Mulle tuli pähe luupainajalik nägemus sellest, milline mina välja nägin. Ja peale selle olin tööle hiljaks jäämas.

      „Jessake.” Cross kahlas mõlema käega läbi juuste. „Keset neetud päeva. Minu neetud kabinetis!”

      Tõusin püsti ja püüdsin end kohendada.

      „Tule siia.” Cross astus minu juurde ja sikutas uuesti mu seeliku üles.

      Maruvihane selle pärast, et oleksin peaaegu lasknud toimuda uskumatul asjal, samal ajal kui oleksin pidanud tööl olema, laksasin tema käte pihta. „Lõpeta. Jäta mind rahule.”

      „Jää vait, Eva,” ütles Cross süngelt, võttis mu musta siidpluusi serva ja sikutas selle õigele kohale, kohendas seda nii, et nööbid moodustasid uuesti sirge rea mu rindade vahele. Seejärel tiris mu seeliku alla ja silus seda rahulike, oskuslike liigutustega. „Sea oma hobusesaba korda.”

      Cross võttis pintsaku ja tõmbas selle enne lipsu kohendamist selga. Me jõudsime ühel ja samal ajal ukse juurde ning kui kummardusin, et põrandalt käekott üles võtta, siis tegi tema sama.

      Ta võttis mul lõuast kinni ja sundis mind endale otsa vaatama. „Hei,” ütles ta vaikselt. „Kas kõik on okei?”

      Kõris kõrvetas. Olin kiimas ja hullumas ning tundsin tohutut häbi. Ma polnud elu sees niiviisi mõistust kaotanud. Ja ma vihkasin ennast, et see juhtus temaga, mehega, kelle lähenemine seksuaalsele intiimsusele oli nii kliiniline, et ainuüksi mõte sellele viis mind masendusse.

      Keerasin lõua kõrvale. „Kas paistab nii, et on?”

      „Sa paistad ilus ja kepitav. Tahan sind nii hirmsasti, et see teeb haiget. Olen ohtlikult lähedal sellele, et tassin su uuesti diivanile ja viin orgasmideni, kuni sa anud, et ma järele jätaksin.”

      „Ilukõnedes ei saa sind just süüdistada,” pomisesin, täiesti teadlik sellest, et ma polnud solvunud. Tegelikult oli tema toores iha mu järele nagu tõeline afrodisiaakum. Kotirihm kõvasti peos, tõusin värisevatele jalgadele. Pidin sellest mehest kaugemale pääsema. Ja pärast tööpäeva lõppu tahtsin kusagil üksi olla – koos klaasi veiniga.

      Cross tõusis samuti. „Ma ajan asjad korda ja saan kella viieks valmis. Tulen sulle siis järele.”

      „Ei, ära tule. See ei muuda midagi.”

      „Muidugi muudab.”

      „Ära kujuta ette, Cross. Ma kaotasin hetkeks pea, kuid ma ei taha ikkagi seda, mida sina tahad.”

      Tema sõrmed pigistasid ukselinki. „Tahad küll. Sa lihtsalt ei taha seda nii, nagu mina tahan seda sulle anda. Nii et vaatame kõik uuesti üle ja teeme korrektuure.”

      Veel äriplaane. Selge ja arusaadav. Mu selg tõmbus kangeks.

      Pugesin tema kaenla alt läbi ja surusin end uksest välja. Sekretär hüppas kähku jalule, suu ammuli, nagu ka naine ja kaks meest, kes Crossi ootasid. Kuulsin, kuidas ta minu selja taga rääkima hakkas.

      „Scott juhatab teid minu kabinetti. Tulen kohe järele.”

      Ta jõudis mulle koridoris järele ja haaras minust kinni. Tahtmata stseeni teha ootasin, kuni liftideni jõudsime ja tõmbusin siis eemale.

      Cross seisis rahulikult ja vajutas kutsunginupule. „Kell viis, Eva.”

      Jõllitasin valgustatud nuppu. „Mul on tegemist.”

      „Siis homme.”

      „Mul on kogu nädalavahetuse tegemist.”

      Minu ette seisma jäädes küsis ta pinevalt: „Kellega?”

      „See pole sinu…“

      Ta surus käe mu suule. „Stopp. Ütle siis ise, millal. Ja enne kui sa „mitte kunagi“ ütled, vaata mind hoolega ja ütle, kas sa näed meest, keda on lihtne eemale peletada.”

      Tema nägu oli tõsine, silmad kitsaks tõmbunud, pilk otsustav. Võdistasin õlgu. Ma polnud kindel, et Gideon Crossi puhul minu tahtmine peale jääb.

      Neelatades ootasin, kuni ta käe ära võttis, ja ütlesin: „Me mõlemad peame maha rahunema. Võtma paar päeva mõtlemiseks.”

      „Esmaspäeval pärast tööd?”

      Lift saabus, ma astusin sisse. Näoga Crossi poole pöördudes ma vastasin: „Esmaspäeval lõuna ajal.”

      Meil on siis ainult tund aega, pääsemine on garanteeritud.

      Vahetult enne uste sulgumist ütles Cross: „Meil on veel kõik ees, Eva.”

      See kõlas rohkem ähvarduse kui lubadusena.

      „ÄRA PÕE, Eva,” ütles Mark, kui ma peaaegu veerand tundi pärast kaht laua taha jõudsin. „Sul ei jäänud midagi tegemata. Ma olin härra Leamaniga lõunal. Just jõudsin tagasi.”

      „Tänan sind.” Vaatamata sellele, mis ta ütles, tundsin end kohutavalt. Ülitore reedene hommik oli nagu mitu päeva tagasi.

      Töötasime kuni viieni, vaagisime üht kiirtoiduklienti ja kaalusime võimalikke reklaamteksti muudatusi orgaanilise toidu kaupluste jaoks.

      „Räägi veel veidratest voodikaaslastest,” oli Mark narrinud, teadmata midagi sellest, kui asjakohane see minu elu arvestades oli.

      Olin just arvuti kinni pannud ja tõmbasin käekotti sahtlist välja, kui helises telefon. Heitsin pilgu kellale, see oli täpselt viis, ja mõtlesin, et ignoreerin helinat, sest tööpäev oli praktiliselt lõppenud.

      Aga kuna tundsin end liiga pika lõuna pärast ikka veel sitasti, pidasin seda võimaluseks pattu kahetseda ja vastasin. „Mark Garrity…“

      „Eva, kullake. Richard ütleb, et sa unustasid oma mobiiltelefoni tema kontorisse.”

      Hingasin kiiresti välja ja vajusin toolile tagasi. Kujutasin ette, kuidas ema taskurätti mudis, sest tavaliselt kaasnes see tema mureliku hääletooniga. See ajas mind hulluks ja samas murdis mu südame. „Tere, ema. Kuidas läheb?”

      „Oh, väga hästi. Tänan küsimast.” Ema hääl oli nii tütarlapselik kui ka kähisev, nagu Marilyn Monroe ja Scarlett Johansson kokku. „Clancy viis telefoni sinu majja uksehoidja kätte. Sa ei tohiks ilma selleta kusagile minna. Kunagi ei tea ju, millal on vaja kellelegi helistada…“

      Olin mõelnud, et hoian telefoni enda käes, aga edastan kõned uuele numbrile, mida ma emale ei anna, kuid see polnud kõige suurem mure. „Mida doktor Petersen selle kohta ütleb, et sa mu telefoni jälitad?”

      Vaikus teisel pool liini oli kõnekas. „Doktor Petersen teab, et ma sinu pärast muretsen.”

      Ninaselga masseerides ütlesin: „ Ema, mulle tundub, et on aeg üks ühiskohtumine korraldada.”

      „Ah soo… loomulikult. Ta ütleski, et tahab sind näha.”

      Ilmselt sellepärast, et ta kahtlustab, et sa ei ole avameelne. Muutsin teemat. „Uus töö meeldib mulle hirmsasti.”

      „Suurepärane, Eva! Kas ülemus kohtleb sind hästi?”

      „Jah, ta on super. Ei oskaks kedagi paremat tahta.”

      „Kas ta on ilus?”

      Ma naeratasin. „Jah, väga. Ja ta on hõivatud.”

      „Neetud. Kõik head on alati juba ära võetud.” Ema hakkas naerma ja mu naeratus laienes.

      Mulle meeldis, kui ta oli õnnelik. Soovisin, et ta oleks tihedamini rõõmus. „Ma ei jõua ära oodata, mil sind homsel heategevusõhtusöögil näen.”

      Monica Tramell Barker Mitchell Stanton oli ühiskondlikus tegevuses omas elemendis – kütkestav ja särav iludus, kel