Alasti. Sylvia Day

pihkude vahele surutud, istusin tema juurde diivanile.

      Cary osutas karbile diivanilaual. „See tuli, kui sa duši all olid.”

      Panin kruusi kohvilauale ja võtsin karbi kätte. See oli mähitud pruuni paberisse ja kinni seotud, minu nimi diagonaalselt peal – dekoratiivsete kalligraafiliste ehiskeerdudega. Sees oli merevaigukarva klaaspudel, valges vanaaegses kirjas peale maalitud POHMAKA RAVI; raffiapaelaga pudelikaela külge kinnitatud kirjake ütles: Joo mind. Gideoni nimekaart oli peidus pehmes siidpaberis.

      Kingitust uurides tundus see väga asjakohane. Gideoniga kohtumisest alates näis, et olin pea ees kukkunud ootamatult põnevasse ja ahvatlevasse maailma, kus kehtisid väga vähesed seni teadaolevad reeglid. Olin kaardistamata maa-alal, mis oli nii erutav kui ka hirmutav.

      Heitsin pilgu Caryle, kes silmitses pudelit kahtlasel ilmel.

      „Proosit.” Tõmbasin korgi välja ja jõin sisu pikemalt mõtlemata ära. See maitses nagu läägelt magus köhasiirup. Magu võdises hetkeks vastikusest ja tõmbus seejärel soojaks. Pühkisin suu käeseljaga puhtaks ja surusin pudelile korgi peale.

      „Mis see oli?” küsis Cary.

      „Põletustunde järgi otsustades alkoholi sisaldav pohmelliravim.”

      Cary tõmbas nina kirtsu. „Efektiivne, aga ebameeldiv.”

      Ja see töötas. Ma juba tundsingi end veidi kindlamalt.

      Cary võttis karbi ja otsis välja Gideoni nimekaardi. Ta pööras selle ringi ja ulatas mulle. Kaardi taha oli Gideon kirjutanud ulja viltuse käekirjaga: Helista mulle! ja lisanud numbri.

      Võtsin nimekaardi enda kätte. Gideoni kingitus oli tunnistus sellest, et ta mõtles mulle. Tema visadus ja järjekindlus olid võrgutavad. Ja meelitavad.

      Polnud mingit kahtlust, et Gideoniga seoses tekkis palju probleeme. Igatsesin selle tunde järele, mis mul tekkis, kui ta mind puudutas, ja mulle meeldis tema reaktsioon, kui mina teda puudutasin. Kui püüdsin välja nuputada, millega ma ei nõustuks, kui ta tahaks uuesti oma käsi mulle külge panna, siis ei tulnud midagi pähe.

      Kui Cary telefoni minu poole sirutas, raputasin pead. „Ei, veel mitte. Temaga tegelemiseks on selget pead vaja, aga ma olen ikka veel uimane.”

      „Eile õhtul paistis, et tundsite end koos mõnusalt. Ta on sinust väga sisse võetud.”

      „Ja mina temast ka.” Diivaninurka kerra tõmbudes surusin padja vastu põske ja jalad vastu rinda. „Me hakkame väljas käima, õpime teineteist tundma, seksime aeg-ajalt, kuid intensiivselt, aga muidu oleme täiesti sõltumatud. Ei mingit pühendumist, ootusi ega vastutust.”

      Cary vajutas läpaka nupule ja printer teisel pool tuba hakkas lehti välja sülitama. Seejärel plaksas ta arvuti kinni, asetas kohvilauale ja suunas kogu tähelepanu mulle. „Äkki areneb see millekski tõeliseks.”

      „Võib-olla mitte,” nähvasin.

      „Nii küüniline.”

      „Ma ei otsi surmani-õnnelik-suhet, Cary, kindlasti mitte Crossi-taolise megamoguliga. Olen ema pealt näinud, mida tähendab olla seotud võimukate meestega. See on täiskohaga töö poole kohaga kaaslasega. Raha hoiab ema õnnelikuna, kuid minule sellest ei piisaks.”

      Isa oli ema väga armastanud. Ta oli ema kätt palunud ja tahtnud temaga oma elu jagada. Ema lükkas ta tagasi, kuna isal polnud ette näidata mahukat portfooliot ega prisket pangaarvet, mis ema abikaasaks olemisega kaasas pidi käima. Monica Stantoni arvates polnud abielu eeltingimuseks armastus ja kuna tema niiskesilmne ja kähedahäälne ilu oli enamikule meestest vastupandamatu, siis ei olnud ta kunagi pidanud leppima vähemaga, kui soovis. Minu isa ta pikaajaliseks suhteks ei soovinud.

      Heitsin pilgu kellale, see näitas pool üksteist. „Pean end valmis seadma hakkama.”

      „Mulle meeldib spaapäev sinu emme seltsis.” Cary naeratas ja see peletas mu meeleolu tumestavad varjud. „Pärast tunnen enda jumalana.”

      „Mina ka. Emme on veenmise jumalanna.”

      Tahtsime nii hirmsasti kodunt välja saada, et ei mallanud oodata, kuni administraator helistas, vaid läksime alla autot ootama.

      Uksehoidja naeratas, kui välja astusime – mina kontsaga rihmikutes ja maksikleidis, Cary puusateksades ja pikkade käistega T-särgis.

      „Tere hommikust, preili Tramell, härra Taylor. Kas teil on täna taksot vaja?”

      „Ei, aitäh, Paul. Auto tuleb meile järele.” Cary naeratas laialt. „Täna on Perrinis spaapäev!”

      „Ahaa, Perrini päevaspaa.” Paul noogutas innukalt. „Ostsin naisele pulma-aastapäevaks kinkekaardi. Talle meeldis seal nii väga, et kavatsen selle traditsiooniks muuta.”

      „Sa tegid hästi, Paul,” ütlesin ma. „Naise hellitamine on alati stiilne.”

      Must linnamaastur sõitis ette, Clancy rooli taga. Paul avas meile tagumise ukse, me ronisime sisse ja niutsusime rõõmust, kui leidsime istmelt karbi Knipschildti Chocopologie’d. Lehvitasime Paulile, vajusime istmele ja näksisime pisikeste tükkide haaval šokolaaditrühvleid, mida oli mõnus aegamisi nautida.

      Clancy sõidutas meid otse Perrinisse, kus lõdvestus algas kohe uksest sisse astudes. Üle läve saanuna tundsime, nagu oleksime puhkusereisil teises maailma otsas. Iga kaarjat ukseava raamisid lopsakad, erksavärvilised triibulised siidkangad, juveelidega padjad kaunistasid elegantseid diivaneid ja suuri tugitoole.

      Linnud siristasid kullatud rippuvates puurides ja potitaimed täitsid kõik nurgad lopsaka rohelusega. Väikestest dekoratiivpurskkaevudest kostis voolava vee vulinat, kavalalt peidetud kõlaritest kandus ruumidesse keelpillimuusika. Õhk oli tulvil eksootiliste vürtside ja lõhnaainete segu, tekkis tunne, nagu oleksime sattunud Tuhande ja ühe öö aegadesse.

      Seda kõike oli vaata et liiga palju, kuid siiski jäi piir ületamata. Perrini oli eksootiline ja luksuslik, kosutav nauding neile, kes seda endale võimaldada said. Näiteks minu ema, kes meie saabudes oli just mee-ja-piima vannist välja astunud.

      Uurisin protseduuride kaarti ja otsustasin, et loobun tavalisest „naissõdalase“ paketist ja valin „kirgliku hellituse“. Nädal enne olin end vahatada lasknud, kuid ülejäänu – „just selleks, et muuta teid seksuaalselt vastupandamatuks“ – kõlas täpselt sedamoodi, mida ma väga vajasin.

      Mu meel oli viimaks tagasi ohutusse töötsooni jõudnud, kui Cary minu kõrval pediküüritoolil rääkima hakkas.

      „Proua Stanton, kas te olete kohtunud Gideon Crossiga?”

      Mul vajus suu lahti. Cary teadis väga hästi, et mu ema läks peast lolliks, kui kuulis midagi mu uutest suhetest, ka mitte-nii-väga-romantilistest, nagu seekord.

      Ema, kes istus toolil teisel pool mind, kummardus ettepoole, ilmutades tavapärast tütarlapselikku elevust, kui kõne alla tulid rikkad ja ilusad mehed. „Loomulikult. Ta on üks maailma rikkamaid mehi. Forbes’i listis vist kahekümne viiendal kohal või nii, kui ma õigesti mäletan. Kahtlemata väga ambitsioonikas noormees ja helde heategija paljudes lastele suunatud heategevusprojektides, mida ka mina toetan. Sobib muidugi igatepidi, aga ma ei usu, et ta on gei, Cary. Tal on naiste-mehe kuulsus.”

      „Kahju küll.” Cary irvitas ja ignoreeris minu ägedat pearaputust. „Aga see oleks nagunii lootusetu armumine, sest ta on Evast sisse võetud.”

      „Eva?! Ma ei suuda uskuda, et sa pole sellest minule midagi rääkinud. Kuidas sa ometi pole nii tähtsat asja maininud?”

      Heitsin pilgu emale, kelle kooritud nägu oli nooruslik ja kortsudeta, väga sarnane minu omale. Ma olin ilmselgelt oma ema tütar, kaasa arvatud perekonnanimi. Ainus asi, milles ta isaga nõustus, oli panna mulle isa ema eesnimi.

      „Pole midagi rääkida,” kinnitasin ma. „Oleme vaid… sõbrad.”

      „Me võime seda asja korraldada,” ütles Monica kalkuleerivalt ja see tekitas minus ärevust. „Ma ei tea, kuidas see mul kahe silma vahele jäi, et sa töötad temaga