Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe

seiklusse. Algul püüdis ta ettevaatlikult võita tundmatut neidu, kes tema meelest alles õieti kalliks sai isa ja tädi kiituse ning sõpruse läbi. Ta püüdis siiralt võita seda armastusväärset naist, keda ta oma kirglikkuses pidas palju kõrgemaks ümbritsevatest oludest. Teda õhutas rohkem lõkkele neiu rangus kui ta head omadused ja ilu, ta julges rääkida, tegelikuks minna, tõotada.

      Isa, ilma et ta ise oleks tahtnud, andis oma kosimisele ikka mingi isaliku tegumoe. Ta tundis end, ja kui ta oma rivaalist teada sai, ei lootnud ta teda võita, kasutamata vahendeid, mis pole sündsad põhimõtetega mehele. Sellest hoolimata läks ta oma rada, kuigi talle polnud teadmata, et headus, koguni varandus ise, on ainult ergutused, millele naisterahvas andub ettekavatsetult, kuid mis jäävad mõjuta, niipea kui näitab end armastus nooruse ja selle võlude saatel. Ka tegi härra von Revanne veel teisigi vigu, mida ta hiljem kahetses. Sügavaima sõpruse juures rääkis ta kestvast, salajasest, seaduspärasest ühendusest. Muidugi kurtis ta ka ja laskis libiseda sõna «tänamatus». Kindlasti ei tundnud ta seda, keda ta armastas, kui ta ühel päeval oma armastatule ütles, et paljud heategijad saavad tehtud hea eest kurja vastu. Tundmatu vastas talle otsekoheselt: «Paljud heategijad tahaksid oma soosikuilt kõiki õigusi meeleldi läätseleeme eest ära osta.»

      Tundub, et ilusal võõral, keda juhtisid meile tundmatud motiivid ja kes oli segatud kahe rivaali kosjaloosse, polnud muud kavatsust kui hoida ennast ja teisi rumalate tempude eest, kui ta selles mõtlemapanevas olukorras võttis kasutusele kummalise väljapääsu. Poeg ründas oma eale vastava uljusega ja ähvardas, nagu kombeks, ohverdada oma elu halastamatu kaunitari pärast. Isa, pisut vähem sõge, oli siiski niisama pealetungiv; mõlemad siirad. See armastusväärne neiu oleks võinud enesele siin küll pälvitud seisukoha kindlustada, sest mõlemad härrad von Revanne’id vandusid, et nende kavatsuseks on tütarlapsega abielluda.

      Aga selle tütarlapse eeskujust võiksid naised õppida, et aus loomus, kuigi vaim oleks segaseks läinud edevusest või tõelisest hullumeelsusest, ei hoia lahti südamehaavu, mida ta parandada ei taha. Rändajanna tundis, et on jõudnud nüüd äärmisele punktile, kus tal enam kerge pole end kauemini kaitsta. Ta oli kahe armastaja meelevalla all, kes võisid iga rünnakut vabandada oma eesmärkide puhtusega, kuna nad kavatsesid õigustada oma hulljulgust pühaliku lepinguga. Nii see oli ja sellisena neiu seda mõistis.

      Ta oleks ju võinud kaitset otsida preili von Revanne’i juures, ta ei teinud seda, kahtlemata halastusest ja lugupidamisest oma heategijate vastu. Ta ei kaotanud meelerahu, ta mõtles välja vahendi, et hoida alles igamehe voorust, kuna ta teistel oma vooruses kahelda laseb. Ta oli pöörane truudusest, mida ta armsam kindlasti ei vääri, kui ta kõiki neid ohvreid ei aima, ja jäägugi need talle teadmata.

      Ühel päeval, kui härra von Revanne vastas pisut liiga agaralt sõprusele ja tänulikkusele, mida neiu tema vastu üles näitas, võttis viimane korraga naiivse hoiaku, mis lossihärrale silma torkas. «Teie headus, mu härra,» ütles tütarlaps, «hirmutab mind, ja laske mul avameelselt seletada, miks. Ma tunnen küll, et olen ainult teile kogu oma tänu võlgu, tõsi küll, aga…» – «Julm tütarlaps!» ütles härra von Revanne, «ma mõistan teid. Mu poeg on teie südant liigutanud.» – «Ah, mu härra, asi ei piirdunud sellega. Ma võin seda väljendada ainult oma kohmetuse kaudu…» – «Kuidas? Madmuasell, te olete…» – «Mõtlen küll, et jah,» vastas neiu, kummardudes sügavale ja pigistades silma pisara, sest iialgi ei tule naistel oma vigureid tehes puudu pisaraist, iialgi vabandustest omapoolse ülekohtu puhul.

      Nii armunud kui härra Revanne oligi, pidi ta siiski imetlema seda uut laadi süütut avameelsust ematanukese all ja leidis kummarduse väga sobiva olevat. «Aga, madmuasell, see on mulle täiesti arusaamatu.» – «Mulle ka,» ütles neiu ja ta pisarad voolasid ohtramalt. Nad voolasid niikaua, kuni härra von Revanne oma väga pahura mõtiskluse lõpetas ja rahuliku näoga taas sõna võttis ning lausus: «See annab mulle selgusel Ma näen, kui naeruväärsed on mu nõudmised. Ma ei tee teile etteheiteid ja ainsaks karistuseks selle valu eest, mis te mulle valmistasite, luban ma teile ta pärandusosast niipalju kui vajalik, et näha, kas ta armastab teid nii väga kui mina.» – «Ah, mu härra, halastage mu süütuse peale ja ärge öelge talle sellest midagi!»

      Vaikimisnõue pole veel vahend selle saavutamiseks. Pärast neid samme ootas nüüd tundmatu kaunitar, et näeb oma nooremat armastajat enese ees täis tuska ja ülimalt erutatuna. Peagi ilmus noormees ja ta pilk ennustas jalustrabavaid sõnu. Kuid tulija kohmetus ega suutnud rohkem öelda kui: «Kuidas? Madmuasell, on’s see võimalik?» – «Noh ja siis, mu härra?» küsis neiu naeratusega, mis sellisel puhul võib meeleheitele viia. «Kuidas? Mis siis? Minge, madmuasell, olete mul alles kena olend! Aga seaduspäraseid lapsi ei peaks vähemalt pärandusest ilma jätma, on juba küllalt, kui nende vastu kaebus tõstetakse. Jah, madmuasell, ma näen teie komplotti mu isaga. Te annate mulle mõlemad poja, ja see on mu vend, olen selles kindel!»

      Samasuguse rahuliku ja rõõmsa näoga vastas talle nägus sõge: «Milleski pole te kindel; see pole teie poeg ega teie vend. Poisid on pahad, ma ei tahtnudki poissi; see on vaene tüdruk, keda ma kaugele kannan, kaugemale siit, täiesti kaugele inimestest, halbadest, sõgedaist ja truudusetuist.»

      Ja jätkas, kõike südamelkipitavat välja puistates:

      «Elage hästi! Elage hästi, armas Revanne! Teil on loomult aus süda; säilitage neid avameelsuse põhimõtteid! Sellised põhimõtted pole teie kindlapõhjalise rikkuse juures kardetavad. Olge vaeste vastu hea! Kes mureliku kerjuse süütu palve ära põlgab, palub kord ise, ja ta palvet ei võeta kuulda. Kes kõhkluseta põlgab mälestust kaitsetust tütarlapsest, see langeb ohvriks naistele, kes risti ette ei löö. Kes ei taju, mida peab tundma aus tüdruk, kui teda kositakse, see pole väärt, et seda tütarlast saada. Kes sepitseb plaane oma kire kasuks, risti vastu mõistusele, risti vastu oma perekonna kavatsustele ja tahtmisele, see on väärt, et ilma jääda oma kire viljast ja oma perekonna senisest lugupidamisest enese suhtes. Ma usun küll, et te mind siiralt armastasite; aga, mu armas Revanne, küllap kass teab, kelle koorekirnul käib; ja kui teist saab kunagi ühe väärika naise armsam, siis mäletage, mis sündis selle truudusetuga seal veskis. Õppige mu eeskujust, kuidas end oma armsama vankumatuse ja vaikimise hoolde jätta. Teie teate, kas ma olen truudusetu, teie isa teab seda ka! Mõtlesin joosta läbi maailma ja end kaitsetult kõigile ohtudele ette seada. Kindlasti on suurimad ohud need, mis ähvardavad mind selles majas. Aga kuna te olete noor, ütlen üksnes teile ja omavahel: mehed ja naised murravad truudust ainult meelega, ja seda tahtsin ma tõendada sõbrale veskist, kes näeb mind võib-olla siis jälle, kui ta süda on küllalt puhas, et kahetsedes tunda, mis ta on kaotanud.»

      Noor Revanne kuulas ikka veel, kuigi neiu oli juba lõpetanud. Ta oli nagu välgust rabatud; pisarad avasid viimaks ta silmad, ja selles meeleliigutuses jooksis ta tädi juurde, isa juurde, et neile öelda: madmuasell läheb ära, madmuasell on ingel või pigem deemon, kes eksleb maailmas ringi, et vaevata kõikide südameid. Aga rändajanna oli osanud nii kaduda, et ta jälgigi enam ei leitud. Ja kui isa ning poeg asja omavahel ära olid selgitanud, ei jäänud enam mingit kahtlust tundmatu neiu süütuse, tema talentide ja nõdrameelsuse suhtes. Niipalju, kui härra von Revanne ka sestpeale vaeva nägi, ei õnnestunud tal siiski saada vähimatki selgitust selle kaunitari suhtes, kes oli külastanud neid põgusalt kui ingel ja olnud niisama armastusväärne.

      Kuues peatükk

      Pärast pikka ja põhjalikku puhkamist, mis reisimeestele väga ära kulus, hüppas Felix erksalt voodist välja ja ruttas riietuma, isale tundus, et poiss oma välimusele seekord rohkem rõhku pani kui harilikult. Felixile näis, et kehakate ei istu küllalt pingul ega nägusalt, ka soovis ta, et kõik oleks uuem ja värskem. Ta tõttas aeda ja haaras möödaminnes ainult suutäie kergest einest, mida teener külalistele tõi, kuna naisterahvad alles tunni aja pärast aeda said ilmuda.

      Teener oli harjunud võõraste aega viitma ja neile majas nii mõndagi näitama; nii viis ta nüüd meiegi sõbra galeriisse, kuhu olid üles riputatud ja välja pandud ainult nende isikute portreed, kes olid tegutsenud kaheksateistkümnendal sajandil – arvukas ja tore seltskond maalide ja büstide näol, suuremalt osalt parimatelt meistritelt. «Te ei leia,» ütles kollektsiooni hooldaja, «kogu lossis ühtki kujutist, mis osutaks kas või