Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe

pakike kirju, paar kausta reisipäevikut, vaimse isiksuse usutunnistus, kes veel iseenesega kooskõlas pole, ja nii olen kähku kõigega kursis. Tunnen juba naabruses asuvat seltskonda, tunnen isikuid, kellega mul tutvuda tuleb, ja tean neist võib-olla rohkem kui nad ise, kuna nad ju siiski oma elutingimustes kinni on, mina aga neist mööda hõljun, ikka sinu käe kõrval, sinuga kõike seda läbi rääkides. Ka on mu esimeseks tingimuseks, et vastan mulle osutatud usaldusele siis, kui tohin sellest kõigest sulle kirjutada. Niisiis saadan sulle siinjuures mõned kirjad, mis tutvustavad sulle keskkonda, kus ma praegu viibin, ilma et ma oma tõotust murraksin või sellest mööda hiiliksin.

      Seitsmes peatükk

      Õige varasel hommikutunnil viibis meie sõber üksi pildisaalis ja nautis nii mõndagi tuttavat kuju; tundmatute kohta andis talle soovitud seletust eest leitud kataloog. Nii portreel kui biograafial on oma eriline huvitavus; tähtis mees, keda ei saa kujutleda ilma ümbritsejateta, astub maalil üksikult ja eraldi esile ja asub meie suhtes otsekui peegli ette, peame temale terve oma tähelepanu pöörama, peame üksnes temaga tegelema, nii nagu tema peegliklaasi ees muhedalt iseenesega tegeleb. Näeme väepealikut, kes esindab kogu sõjaväge, kelle selja taha, halli hämarusse vajuvad nii keisrid kui ka kuningad, kelle nimel ta võitles. Või vaatab meile vastu osav õukondlane, nagu tahaks ta meid siinsamas paigas oma galantsusega ära võluda; me ei mõtle suurmaailmale, mille jaoks see mees end ju tegelikult nii graatsiliseks on välja koolitanud. Meie vaatlejat hämmastas eriti see sarnasus, mis valitses nii mõnegi ammu elust lahkunu ja praegu veel elava inimese vahel, keda ta isiklikult oli tundnud-näinud, jah, seal oli sarnaseid koguni tema enesega! Ja miks pidid siis ainult Menähmid-kaksikud ühest emast sündima? Kas ei suudaks jumalate ja inimeste suur ema oma viljakast üsast maailma saata üheaegselt või teatavate aegade takka samasuguseid kujusid?

      Lõpuks ei saanud me tundeline vaatleja enesele salata, et ta silme eest hõljus mööda nii mõnigi kütkestav, aga ka nii mõnigi eemaletõukav isiksus.

      Sellises vaatluses üllatas Wilhelmit majaisand, kellega tal neil teemadel elav vestlus tekkis, ja näis, et noormees selle käigus ikka rohkem ja rohkem vanema kaasvestleja poolehoidu võitis. Sest majaperemees viis ta lahkelt siseruumidesse, kus külaline nägi hinnalisi maale tähtsamatest meestest kuueteistkümnendal sajandil; neid kujutati täielikult vastavas ümbruses, oma igapäevases elamises-olemises, ilma et nad oleksid vaadanud peeglisse või pealtvaatajaile, vaid mõjusid rahulikult ja rõõmsalt ainult oma olemasoluga, ilma erilise tahtmise ja tähtsuseta.

      Majaisand, väga rahul sellega, et külaline oskas hinnata minevikku, mida siin nii rikkalikult leidus, näitas talle nii mõnegi isiku käekirja, kellest neil ennist galeriis juttu oli olnud; näitas lõpuks reliikviaid, mille suhtes kindel võis olla, et nende endine omanik neid tõepoolest oli kasutanud, neid omaenese käega puudutanud.

      «See on mulle poeesiaks,» seletas majaisand naeratades, «minu kujutlusvõime peab kuhugi kinnituma, ma suudan vaevu uskuda, et on olnud midagi, mida enam ei ole. Selliste pahaduste kohta püüan ma kõige kindlamaid tõendusi muretseda, muidu ei võta ma neid oma kogusse vastugi. Kõige põhjalikumalt uuritakse kirjalikke pärandeid; sest ma usun küll, et munk kirjutas kroonika, aga mida ta seal tõendab, sellesse usun ma harva.»

      Viimaks pani ta Wilhelmi ette valge paberilehe, paludes kirjutada mõned read, kuid ilma allkirjata; pärast seda laskis ta külalise tapeetukse kaudu saali ja see leidis end nüüd galeriihooldaja kõrvalt.

      «Olen rõõmus,» ütles viimane, «et meie härra teid hindab; juba see, et ta teid sellest uksest välja laskis on selle tõenduseks. Kas te aga teate, kelleks ta teid peab? Ta usub, et te olete tegelik pedagoog, poisist oletab ta, et see pärineb suursugusest perekonnast ja on teie hoole alla usaldatud, et laps juba varakult õpiks suhtuma maailma ellu ning selle mitmekesistesse nähtustesse põhimõtteliselt ja õigete vaadetega.»

      «Ta teeb mulle liiga palju au,» vastas meie sõber, «kuid see sõna ei pea asjatult mu kõrvust mööda minema.»

      Eine juures, kus ta Felix juba jälle ümber naispere askeldas, avaldasid daamid soovi, et Wilhelm läheks (kuna teda ju niikuinii tagasi ei saa hoida) ülla tädi Makarie ja sealt võib-olla tädipoja juurde, et selgitada tolle kummalist viivitust. Wilhelmist saab seeläbi otsekui perekonna liige, ta osutab neile kõigile kahtlemata suuri teeneid ja astub Lenardoga ilma pikema ettevalmistuseta usalduslikku vahekorda.

      Wilhelm aga vastas neile:

      «Lähen meeleldi sinna, kuhu te mind saadate; rändasin välja maailma, et vaadelda ja mõtelda, teie juures olen kogenud ja õppinud rohkem, kui ma loota võisin, ja veendunud, et esimesel kättenäidatud uuel teel näen ja õpin ma ikka rohkem ja rohkem.»

      «Aga sina, kena kehkenpüks, mida sina õpid?» küsis Hersilie Felixilt, mispeale poisike väga südilt vastas:

      «Õpin kirjutama, et sulle kirju saata, õpin ratsutama nagu ei iganes keegi teine, et alati otsemaid sinu juures olla.»

      Hersilie vastas mõtlikult:

      «Oma kaasaegsete austajatega pole mul iialgi õiget õnne olnud: näib, nagu hüvitaks selle ebaedu järgnev põlvkond…»

      Nüüd aga tunneme koos oma sõbraga, kui valusalt on lähenemas lahkumistund, ja tahame meeleldi saada selget kujutlust selle suurepärase võõrustaja veidrustest, selle erakordse mehe kummalistest vaadetest elule. Aga et tema üle mitte vääritsi otsustada, peame pöörama oma tähelepanu selle juba kõrgesse ikka jõudnud isiku päritolule, tema kujunemisele. Saime küsitledes teada alljärgnevat:

      Tema vanaisa elas saatkonna tegevliikmena Inglismaal, just väljapaistva William Penni viimastel aastatel. Selle nii tubli mehe sügav humaansus, üllad eesmärgid, kindel tegevus, konflikt, millesse ta seetõttu maailmaga sattus, ohud ja raskused, mille all õilis mees näis nõrkevat – kõik see äratas noormehe vastuvõtlikus hinges saatusliku huvi; ta võttis omaks Penni ideed ja asus ise Ameerikasse elama. Tema poeg, meile tuntud lossiomaniku isa, sündis Philadelphias ja mõlemad – nii isa kui ka poeg – on uhked selle peale, et nad kolooniates kaasa on aidanud üldisele vabadusliikumisele religiooni alal.

      Siin areneski põhimõte, et omaette elav, usu ja kommetega üheks tervikuks liidetud rahvas peab end küll hoidma igasuguse võõra mõju, kõigi uuenduste eest, kuid et seal, kus tahetakse värskele pinnale kõikjalt kokku tuua ja istutada palju erinevaid ühiskonnaliikmeid, tuleb neile anda võimalikult meelepärast tööd ning täielik vabadus üldistes moraalsetes ja religioossetes vaadetes.

      Elav väljarändamise tung Ameerikasse oli kaheksateistkümnenda sajandi algul eriti tugev, sest igamees, kellel siinpool ookeani vähegi kitsas käes oli, lootis sealpool vabadust leida; seda tungi süvendasid veel ihaldusväärsed valdused, mille omanikuks võidi saada, enne kui rahvastik veel sügavamale läände levis. Terved niinimetatud krahvkonnad olid asustatud vööndi piiril veel ka meie tuttava isa muretses seal enesele tõhusad omandid.

      Aga nagu tihti juhtub, et pojad satuvad isapoolsete vaadete ja ettevõtetega vastuollu, nii sündis see ka siin. Meie majaisand, saabudes noormehena Euroopasse, leidis siin kõik hoopis teisiti olevat, see hindamatu kultuur, mis oli tärganud paljude tuhandete aastate eest, mis oli kasvanud, levinud, summutatud, alla surutud, mitte päris maha surutud, mis jälle hinge tõmbas, uuesti elustus ja nagu enne, nii ka pärast lõputus tegevuses avaldus, see kultuur andis talle hoopis uued mõisted sellest, kuhu inimkond välja võib jõuda. Saabuja pidas paremaks osa saada suurtest, mõõtmatutest kultuurihüvedest ja soovis meelsamini suure, reeglipäraselt tegutseva massiga kaasa lüües sellesse sulada kui sealpool ookeani, sajandite võrra tsivilisatsioonist mahajäänuna Orfeust ja Lykurgost mängida. Ta ütles endamisi: «Kõikjal on inimesel vaja kannatlikkust, kõikjal peab ta millegagi arvestama, ja ma lepin siiski meelsamini kokku Euroopas oma kuningaga, kui ta mulle ühe või teise eesõiguse osaks laseb saada, jõuan meelsamini oma naabritega kokkuleppele, et nad minu suhtes mõnest kitsendusest loobuksid, kui mina neile omalt poolt järele annan, jah, teen seda kõike siin parema meelega kui kaklen seal üle mere irokeesidega, peletan neid niisamuti või tüssan lepingutega, et neid välja ajada nende kodusoodest-rabadest, kus moskiitod su surnuks piinavad.»

      Ta võttis perekonnamõisad üle, oskas neid liberaalselt ja praktiliselt