Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe

on liiga palju, pahategijaid mitte vähem, ja alati ei aita heategemisest, et elada nagu kord ja kahus.»

      Felix taltsutas end, heitis aga sedamaid asemele, ilma et ta midagi pikemalt oleks öelnud või vastanud. Isa ei jätnud järele ja kõneles edasi:

      «Olgu sulle see kogemus, mille said nii vara ja süütult, elavaks tunnistuseks sellest, millisel ja kui täiuslikul sajandil sa oled sündinud. Millist teed tuli inimkonnal käia, kuni ta jõudis selleni, et olla ka süüdlaste vastu leebe, roimarite vastu säästlik, ebainimlike vastu inimlik! Kindlasti olid need jumaliku loomusega mehed, kes eelkõige seda õpetasid, kes oma elu selle õpetuse ellurakendamiseks ja kiirendamiseks pühendasid. Harva on inimesed võimelised ilusaks, sagedamini küll heaks teoks; ja kui kõrgeks peame sellepärast pidama neid, kes seda suurte ohvritega edendada püüavad!»

      Neid lohutavaid õpetussõnu, mis täiesti puhtalt väljendasid selle vangikambri eesmärki, Felix ei kuulnud; ta lamas sügavaimas unes, kaunim ja värskem kui kunagi; sest ägedus, mis teda muidu nii kergesti ei haaranud, oli kogu ta sisemise hõõgumise täidlastele põskedele välja toonud. Isa seisis ja silmitses meeleheaga oma magavat last, kui sisse astus sihvakas noormees, kes pärast seda, kui ta uustulnukat pisut aega sõbralikult oli vaadelnud, temalt asjaolusid pärima hakkas, mis teda sellele ebatavalisele teele ja sellesse lõksu olid toonud. Wilhelm jutustas sündmusest täiesti lihtsalt, esitas küsitlejale mõne dokumendi, mis ta isikut selgitasid, ja nimetas asja tõenduseks teejuhti, kes nüüd varsti mööda korralikku teed teisest küljest pidi saabuma. Kui see kõik juba niivõrra selgeks sai, palus ametnik oma külalist enesele järgneda. Felixit ei saadud äratada, sellepärast kandsid teenijad ta pehmel madratsil, nagu kunagi kanti teadvuseta Ulüsseust vabasse õhku.

      Wilhelm järgnes ametnikule kaunisse aiamajja, kus teda juba valmis pandud kehakarastus ootas, kuna noormees läks kõrgemale poole aru andma. Kui Felix ärgates märkas kaetud lauakest, puuvilja, veini, kuivikuid ja ühtlasi lahkelt lahti seisvaid uksi, sattus ta segadusse. Ta jooksis välja, ta uskus, et oli näinud ainult und, ja oli nii hea toidu ning meeldiva ümbruse juures eelnenud hirmu ja kogu ängistuse peagi unustanud – nagu raske unenäo heledal hommikul.

      Teejuht oli saabunud, ametnik tuli tema ja teise, vanema, veel sõbralikuma mehega tagasi ning asi selgus järgmiselt. Selle valduse isand, kes oli heategija selle sõna ülimas mõttes, oli selleks, et kõiki enese ümber tööle ja tegevusele innustada, oma lõpmatuist puukoolidest paljude aastate jooksul andnud usinaile ja hoolikaile aiapidajaile noori puid tasuta, lohakatele aga teatava hinna eest, kuid veel odavamalt nendele, kes puudega kaubitseda tahtsid. Aga ka need kaks viimast liiki inimesi nõudsid hinnata seda, mida neist väärikamad said tasuta. Ja kui neile järele ei antud, kippusid nad puid näppama. Selline tegu oli neil mitmel puhul õnnestunud. Mõisaomanikku pahandas see komme seda enam, et puukooli mitte üksnes ei rüüstatud, vaid läbematuses ka rikuti. Saadi jälile, et vargad läbi veetorustiku aeda tulevad, seepärast ehitati sinna isesulguv püünisvõre, mis pidi aga ainult hoiatusmärgiks olema. Väike kelm, Fitz, oli mitmesugustel ettekäänetel mitu korda aeda ilmunud, ja polnud midagi loomulikumat kui et ta üleannetusest ja kelmusest oli toonud võõrad sellele teele, mille ta varem oli avastanud teisteks eesmärkideks. Oleks olnud väga soovitav teda kätte saada; aga vahepeal hoiti ta vammusekest teiste süütõendite hulgas alal.

      Viies peatükk

      Teel lossi ei leidnud meie sõber oma imestuseks midagi, mis oleks sarnanenud vana iluaia või moodsa pargiga. Ühe pilguga nägi ta libajal nõlvakul kõike: sirgeis ridades istutatud viljapuid, juurviljapõlde, suuri maatükke täis ravimtaimi ja kõike seda, mis iganes kuidagi kasutatavana arvesse võis tulla. Kõrgetest pärnadest ääristatud plats oli silmapaistvale lossihoonele otsekui väärikaks eeskojaks, millesse kulgev pikk samakasvuliste puude ja sama väärikusega puiestee võimaldas igal tunnil vabas õhus viibida ja jalutada. Lossi astudes leidis Wilhelm hoone eeskoja seinad omapärasel kombel kaetuina; talle torkasid silma kõigi nelja maailmajao suured geograafilised kujutised, nägusad seinad trepikojas olid samuti kaunistatud üksikute riikide kaartidega. Ja kui Wilhelm peasaali sisse lasti, leidis ta end ümbritsetuna märkimisväärsemate linnade prospektidest, mida alt piirasid kujutised nende ümbruskondade maastikest. Kõik see oli kunstipäraselt antud, nii et üksikasjad selgesti silma hakkasid, seos nende vahel ühtlasi aga kõigiti märgatavaks ja pidevaks jäi.

      Majahärra, väike elavaloomuline aastates mees, tervitas külalist ja küsis seintele näidates ilma pikema sissejuhatuseta, kas külaline vahest ei tunne mõnd nendest linnadest ja kas ta pole nendes kunagi peatunud. Nüüd võis meie sõber mõnestki linnast piisavalt aru anda ning tõendada, et ta polnud mitmeid kohti mitte üksnes näinud, vaid oli ka nende olusid ja omapära üpris hästi märgata mõistnud.

      Majahärra helistas ja käskis mõlemale külalisele toa kätte näidata ja neid hiljem ka õhtusöögile juhatada, nii see sündiski. Alumise korruse suures saalis kohtas Wilhelm kahte naisterahvast, kellest üks talle väga lõbusalt lausus:

      «Leiate siit väikese, aga hea seltskonna; mina, noorem vennatütar, olen Hersilie, seda mu vanemat õde nimetatakse Julietteks, mõlemad härrad, keda te juba tunnete, on isa ja poeg, meie ametnikud, majasõbrad, kellele kuulub meie täielik usaldus, mida nad pälvivad. Istugem!»

      Mõlemad naisterahvad võtsid Wilhelmi endi vahele, ametnikud istusid laua kummaski otsas, Felix teisel pool pikka lauda, kus ta sedamaid end Hersiliele vastasistujaks oli nihutanud ning nüüd oma pilku neiult ära ei pööranud.

      Pärast esialgset üldist vestlust kasutas Hersilie juhust seletuseks:

      «Et võõras rutemini meiega koduneks ja meie vestlusesse oleks pühendatud, pean tunnistama, et meil palju loetakse ja et meie, kas juhuslikult või kalduvusest, küllap ka vastupanuvaimust, oleme omavahel jagunenud erinevate maade kirjanduse austajateks. Lell pooldab itaalia lektüüri, see daam siin ei pane pahaks, kui teda täiuslikuks inglannaks peetakse, ja mina hoidun prantslaste poole, niikaua kui nad on rõõmsad ja graatsilised. Siin tunneb ametnik-isa rõõmu vanast saksa kirjanduspärandist ja poeg võib siis, nagu sobiv, oma poolehoidu uuemale, nooremale saksa loomingule kinkida. Selle järgi võite meie üle otsustada, selle järgi vestlusest osa võtta, nõus olla või vastu vaielda; olete igas mõttes teretulnud.» Ja sellelaadiliste märkustega elustas neiu kogu keskustelu.

      Sellal polnud Hersilie aga tähele panemata jätnud ilusa Felixi tuliste pilkude suunda, ta tundis end üllatatuna ja meelitatuna ning saatis poisile kõige paremaid palasid, mis see rõõmsalt ja tänulikult vastu võttis. Aga nüüd, kui poiss magusroa juures üle õuntetaldriku neiu poole vaatas, uskus viimane, et märkab võluvas puuviljas tasavägist rivaali. Mõeldud, tehtud! Hersilie võttis õuna ja ulatas selle üle laua kasvueas seiklejale; viimane, vilja rutukalt vastu võtnud, hakkas seda otsemaid koorima, kuid üksisilmi võluvale naabrinnale otsa vaadates lõikas ta enesele sügavalt pöidlasse. Verd jooksis tublisti; Hersilie hüppas jalule, hoolitses poisi eest, ja pärast verejooksu kinnipanekut kattis ta haava inglise plaastriga oma ravimitekastist. Sellal oli poiss temast kinni haaranud ega tahtnud enam lahti lasta, tekkis üldine segadus, tõusti lauast üles ja hakati laiali minema.

      «Küllap teiegi enne magamajäämist midagi loete?» küsis Hersilie Wilhelmilt. «Saadan teile ühe käsikirja, ühe mu enda tõlgitud lookese prantsuse keelest, ja te peate mulle hiljem ütlema, kas olete kohanud sellest paremat. Selles esineb pöörane tüdruk. See ei saa küll mingi eriline soovitus olla, aga kui ma kunagi tahaksin narriks hakata, nagu ma mõnikord selleks lusti tunnen, siis sündigu see samal kombel.»

      RÄNDAV NARRIKE

      Härra Revanne on rikas eraisik, kõigi kaunimate maavalduste omanik provintsis. Koos poja ja õega elab ta lossis, mis vääriks vürsti; ja tõesõna, kui ta park, ta veekogud, ta rendimaad, ta tööstused, ta majapidamine toitsid poolt elanikkonda kuue miili kaugusel ümberringi, siis oma välimuse ja heategude tõttu, mis ta sooritas, oli ta tõeline vürst.

      Mõne aasta eest jalutas ta maanteel oma pargi müüri taga, ja talle meeldis puhata salus, kus reisijad heameelega peatusid. Kõrgetüvelised puud sirgusid üle noore, tiheda põõsastiku; siin oldi tuule ja päikese eest kaitstud; kividega puhtalt piiratud allikas saatis oma vett üle juurte, kivide ja muru. Jalutajal