Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe

jätkus õndsat pimedust,

      et ema hüüdes ennast kaitsta

      vast nüüd, kui päike tõusis just!

      Siis tervet suguseltsi nägid

      sa järsku uksekünnisel:

      seal käisid vennad, jooksid tädid,

      seal seisid nõbud ning üks lell.

      Nad siis vast võtsid, mis nad jõudsid!

      Sai igast isemoodi loom.

      Ja hirmsa kisaga nad nõudsid,

      et pruudipärja majja toon.

      «Miks meeletumal kombel taga

      te süütut noormeest ajate —

      et sellist aaret omandada,

      seks kiireid käsi vajate.

      Eks alga Amor oma mängu

      ju ikka siis, kui aeg on käes:

      ei jäeta veskis lilli längu,

      mis kuusteist suid on kasvuväes.»

      Mu riided röövisid nad ära

      ja tahtsid võtta mantli mult.

      Kui palju neetud rahvapära

      ses majas elas urgunult!

      Ma tõusin, et neist läbi murda,

      ja möllasin, kuis mõistis meel;

      siis nägin veel kord pettekulda –

      ning ah! ta oli kaunis veel!

      Mu viha ees kõik kadus roopast,

      vaid siit ja sealt veel kostis sõim.

      Nii kõuehäälel end sest koopast

      ma lõpuks siiski välja tõin.

      Teist põgenema, neiud linnast

      ja neiud maalt, peab arasti!

      Las olla naistel aadlikillast

      rõõm võtta teenreid alasti!

      Kui oletegi voolav vesi

      ning teil on oskus küllalt hea,

      siis vahetage armuvesi,

      kuid eal te reetma neid ei pea.»

      Nii talveöös ta laul nüüd kajab,

      kus kõrt ei paista lume alt.

      Ta sügav haav mind naerma ajab,

      sest see on tõesti paras palk.

      Ja iga pettur tundku seda,

      kel päeval teine kaunim näib,

      kes öösel liigse julgusega

      veel armu võltsil veskil käib.

      Küllap see mõtlema pani, et laulja end sellisel kombel unustada võis, seda väljalangemist osast aga võis pidada märgiks, et ta mõistus mitte alati korras polnud. «Kuid meiegi unustasime,» ütles mulle härra von Revanne, «kõik kahtlused, mis meil tekkida oleksid võinud, ma ei tea, kuidas see juhtus. Küllap pimestas meid see ütlematu kaunidus, millega ta neid tempe tegi. Ta mängis ülemeelikult, kuid taiplikult. Sõrmed olid tal täiuslikult kuulekad ja hääl tõesti võluv. Pärast mängu lõppu näis ta niisama rahulik-mõõdukana kui ennist, ja me arvasime, et ta tahtis ainult ergutada pärastlõunast leibaluusselaskmist.

      Peagi pärast seda palus ta luba jälle oma teele asuda, kuid mu pilgu peale vastas mu õde: kui külalisel pole ruttu ja vastuvõtt talle meeldib, siis oleks meile otse peoks, kui näeksime teda mõne päeva enese juures. Ma mõtlesin talle mingit tegevust pakkuda, kuna ta juba korra oli suvatsenud jääda. Kuid sel ja järgmisel päeval kõndisime temaga ainult ringi. Ta ei teeselnud mitte hetkekski: tal oli mõistust, ta oli äärmiselt andekas. Ta vaim oli peen ja tabav, ta meelespidamisvõime nii hästi teritatud ning ta meelelaad nii ilus, et ta üpris sageli meis imetlust äratas ja kogu meie tähelepanu paelus. Seejuures tundis ta hea käitumise reegleid ja pidas neist nii täiuslikult kinni meie kõigi kui ka mõningate sõprade suhtes, kes meid külastasid, et me enam ei teadnud, kuidas neiu veidrusi sellise kasvatusega ühendada.

      Ma ei julgenud tõesti enam esitada talle teenistusepakkumist oma majas. Minu õde, kellele külaline meeldis, pidas samuti oma kohuseks tundmatu peenetundlikkust säästa. Koos hoolitsesid nad koduste asjade eest, ja siin sai hea laps sageli kõige lihtsama tööga hakkama ning oskas kohe pärast seda kõigega toime tulla, mis rohkem taipu ja arvestust nõudis.

      Lühikese ajaga pani ta maksma korra, mida me senini lossis sugugi polnud märganud. Ta oli väga mõistlik majapidaja; ja kuna ta algusest peale meiega söögilauas koos oli istunud, siis ei tõmbunud ta nüüdki mingist võltsist mõõdukusest tagasi, vaid sõi kõhklemata meiega koos nagu ennegi, kuid ta ei puudutanud enne ühtki mängukaarti, ühtki pilli, kuni ta polnud enesele võetud kohustusi lõpule viinud.

      Muidugi pean ma nüüd tunnistama, et selle tütarlapse saatus mind südamest liigutama hakkas. Kahetsesin vanemaid, kes sellisest tütrest tõenäoliselt väga puudu tundsid, ohkasin, et nii kaunid voorused, nii paljud head omadused kaotsi pidid minema. Ta elas meie juures juba mitu kuud, ja ma lootsin, et usaldus, mida püüdsime temas äratada, toob lõpuks saladuse ta huulile. Oli see õnnetus, siis võisime me aidata, oli see süütegu, siis võis loota, et meie lepituskatsed, meie tunnistus võiks neiule saavutada andestuse üürikese eksituse eest, aga kõik meie sõprusekinnitused, isegi meie palved ei mõjunud. Märgates me kavatsust temalt selgitust saada, peitus ta end õigustavalt üldiste mõttekildude taha, ilma meid lähemalt valgustamata. Näiteks, kui rääkisime tema õnnetusest, ütles ta: «Õnnetus tabab häid ja kurje. See on mõjuv ravim, mis arstib häid mahlu halbadega koos.»

      Püüdsime avastada ta põgenemise põhjust isamajast. «Kui metskits pageb,» vastas ta naeratades, «siis pole ta selles süüdi.» Kui küsisime, kas ta on kannatanud jälitamise all, saime vastuseks: «Nii mõnegi hea päritoluga tüdruku saatuseks on kogeda jälitamist ja seda välja kannatada. Kes ühe solvamise puhul nutab, saab veel mitme haavamise osaks.» Aga kuis võis ta tulla sellisele otsusele, et jätab oma elu massi tooruse meelevalda või peab viimasele vähemalt mõnikord tänulik olema halastuse eest? Selle üle naeris ta jälle ja vastas: «Vaesel, kes rikkale «Jätku leiba!» soovib, pole puudu mõistusest.» Kord, kui vestlus võttis naljatooni, rääkisime talle kallimatest ja küsisime, kas ta oma romansi kalgi südamega kangelast ei tunne. Mäletan veel päris hästi, et see sõna näis teda läbi puurivat. Ta pööras minu poole paari silmi, nii tõsiseid ja rangeid, et minu omad sellele pilgule vastu pidada ei suutnud; ja nii sageli kui hiljem ka armastusest räägiti, võis oodata, et see häirib ta tasakaalu ja vaimuvilkust. Otsekohe vajus ta mõtisklusse, mida meie unistlemiseks pidasime, aga mis siiski küll ainult valu oli. Kuid üldiselt jäi ta reipaks, ilma suurema elevuseta, üllaks, ilma enesele tähtsust omistamata, sirgjooneliseks ilma siiruseta, tagasihoidlikuks, ilma et ta pelglik oleks olnud, pigem sallivaks kui mahedaks, hellitsuste ja viisakuste puhul rohkem tänulikuks kui südamlikuks. Kindlasti oli see naisterahvas loodud suure maja valitsejannaks; kuid ometi ei paistnud ta vanem olevat kui kakskümmend üks aastat.

      Nii käitus see noor mõistatuslik isik, kes mind täiesti oli vallutanud, need kaks aastat, mis tal meie juures veeta meeldis, kuni ta lõpetas narrusega, mis oli palju kummalisem, kui ta omadused olid auväärsed ja hiilgavad. Mu poeg, noorem minust, leiab ju hõlpsasti lohutust: mis aga minusse puutub, siis kardan, et olen küllalt nõrk ja tunnen kadunust alati puudust.

      Tahan nüüd jutustada ühe aruka naisterahva narrusest, selle tõenduseks, et narrus pole sageli midagi muud kui mõistlikkus teise maski all. Õigus küll, on olemas kummaline vastuolu rändajanna õilsa iseloomu ja selle koomilise kavaluse vahel, mida ta lõpuks kasutas; aga kaks tema veidrust olid juba teada: ringihulkumine ise ju ja too romanss.»

      On ju täiesti selge, et härra von Revanne oli tundmatusse armunud. Muidugi ei võinud ta oma viiekümneaastasele välimusele toetuda, kuigi ta nägi välja nii värske ja reibas nagu mõni kolmekümnene, aga võib-olla lootis ta meeldida oma