Tänavalapsed. Uus algus. Tea Kask

hüüdis teist taga. Ta imestas, et kuidas ta küll varem polnud seda kõike märganud.

      Mattias astus Martini järel oma tuppa. Keegi ei tulnud neile rõõmsa näoga vastu, laual polnud ka auravat suppi. Mattias istus koos riietega nurka.

      Tuba oli pime. Aknast paistis hämarat tänavalaternate valgust. Alles nüüd märkas Mattias, et nende toas ei olegi akna ees kardinaid, nagu oli seal tädi juures olnud. Teisest toast kostis jutukõminat. Koridoris kajasid sammud ja tänavalt oli kuulda automüra.

      Poisid jäid mõttesse ning vajusid pärast väsitavat päeva üsna pea sügavasse unne.

      KODUS ON SIISKI PÄRIS HEA

      Mõned päevad olid poisid kodus, sest emal paistis raha olevat. Ta toimetas köögis, pesi ja koristas. Martin ja Mattias püüdsid igati abiks olla. Mattias arvas, et mitte kellelgi ei ole nii head ema kui neil, olgugi et kodus polnud nii ilusaid asju, kui võõras kohas oli olnud.

      Mattiasel oli hea olla: siin olid ema ja vend Martin, kes oli ka kogu aeg heas tujus. Isegi omavahelisi kaklusi ei tekkinud. Nad aina hullasid ja naersid. Ka vanaema ei seganud poisse, vaid istus oma toas, kus ta vaatas telekat ja nõelus sokke. Poisid leidsid pliiatsijupikesi ning joonistasid igasuguseid kujutisi, lõikasid neid välja ja riputasid igale poole. Mattias unistas, et ehk nii jääbki.

      Ent poistel ei jäänud märkamata, et ema muutus iga päevaga üha närvilisemaks. Ta tegi küll kõike, kuid juttu enam ei ajanud ning vastused poiste küsimustele muutusid aina äkilisemaks.

      Ema pani poistele pähe mingit salvi, mis pidi täid tapma. Pärast seda ootas neid soe vannivesi. Kui nad olid solistamise lõpetanud, hakkasid nad köögis tinge välja nokkima. Need olid juuksekarva küljes nii kõvasti kinni. Mattias oli kindel, et kõiki küll kätte ei saa, sest neid oli palju ja näpuotsad olid juba kibedad.

      Kui poiste pead enam-vähem puhtad olid, nokkisid nad ka ema juustest tinge. Martin tüdines varsti ega viitsinud enam. Ta kõndis minema, öeldes: „Ma lähen parem joonistama.” Mattias aga tegi seda tööd meelsasti edasi. Talle meeldis ema pea kallal nokitseda. Talle tundus, et nii ema lähedal ei olnud ta kunagi saanud olla. Kui hea oli siluda ema juukseid ja kui ilusad need olid.

      Mattias küsis: „Kas sul on hea meiega olla?” – „No loomulikult,” oli ema lühike vastus. Mattias aga ei jätnud: „Ütle, ema, kas sa meid ootasid, kui meid kodus polnud?” – „Muidugi ootasin,” kostis närviline lause. Mattias otsis endiselt tinge. Tal oli emale veel palju küsimusi, kuid ta ei teadnud, mida ta küsida võib.

      Endalegi ootamatult tuli tal üle huulte: „Ema, ega sa ei joo enam kunagi end purju?” Selle küsimuse peale kargas ema toolilt üles ja käratas: „Jää juba vait! Miks ma pean sulle seletama, mis ma teen või mida ma ei tee?” Ta tormas teise tuppa. Mattias jäi üksi keset tuba tühja tooli taha seisma. Mööda tema põski jooksid pisarad.

      Mattias istus toolile, kust ema äsja oli tõusnud, ning taipas, et jälle oli ta midagi valesti öelnud. Jälle oli ta ema välja vihastanud. Mattias mõtles, et kui nüüd pisarad otsa saavad, siis ütleb ta emale, et ei küsi temalt enam midagi. Kuid ta ei saanud endast jagu, hääletu nutt ei lõppenud.

      Martin tuli vaatama, mis lahti on. Nähes Mattiast nutmas, leidis ta venna jaoks lohutussõnu: „Ära nuta, tead ju küll, et ema on onu Pauli pärast närviline.”

      Nüüd taipas ka Mattias, et ema tigedus on tingitud sellest, et onu Paul on kuskile kadunud. Ta leidis, et Martinil oli õigus, ning pühkis silmad ja nina varrukasse puhtaks.

      Mattias läks ema juurde. Ema istus kivistunud pilguga teleka ees diivanil ning Mattias ei julgenud talle midagi öelda. Kuid ta tahtis midagi teha, et ema rõõmustada. Ta ronis arglikult diivanile ema kõrvale ja pani oma kaks väikest kätt õrnalt ümber tema kaela. Mõlemad vaikisid. Sel hetkel tundis Mattias, kuidas ema oma pea tema vastu surus. Neil oli hea. Mattias oleks tahtnud, et see hetk jääkski kestma.

      Rahuliku olemise katkestas esikust kostev räme hääl: „Mis värk on, kas mind vastu ei võetagi?” See oli onu Paul. Ema lükkas väikese Mattiase kiiresti kõrvale, tõusis ja läks esikusse. „Kus sa, tont, olid? Kas sa arvad, et ma jõuan sind eluaeg oodata? Läksid ju ainult paariks tunniks, kuid olid ära neli päeva. Ma pidin ära surema. Kas tõid ka midagi?” karjus ema.

      „Rahune maha, mis sa õiendad! Ma sattusin vahepeal isegi kinni, pärast räägin. Näh, võta kott, siin on kõik mis vaja!” torises onu võrgutäit emale andes.

      Ema haaras kahtlaselt koliseva koti. Mattias mõistis pikemalt mõtlemata, mis selles on. Poisid hiilisid ka ligi. Ema ladus lauale igasuguseid pudeleid ja pakikesi ning kaks jäätist. Ta ulatas need poistele. Mattias oli üliõnnelik, ta oleks tahtnud onu selle eest lausa kallistada.

      Kui Mattias paberit lahti harutas, kuulis ta käratust: „Mis sa, idioot, nüüd tegid? Miks sa need jäätised neile andsid? Ma tõin ju need sulle ja mulle.” – „No poistele ei olnud siin kotis ju muud,” oli ema arglik vastus. „Mis see minu asi on! Kust mina tean, millal need sinu hulgused kodus on,” õiendas onu Paul. Jäätisi aga poiste käest ära ei võtnud.

      Poisid läksid oma tuppa, sest nad teadsid, mida ema ja onu Paul seal nüüd tegema hakkavad. Neid see ei huvitanud. Peagi oli teises toas õige kõva lärm.

      MATTIAS JA MARTIN TEEVAD NALJA

      Mattiasele tuli mõte, et võiks veidi nalja teha. Ta ütles Martinile: „Paneme esikusse väikese nööri ette. Vaatame, kes esimesena sinna kukub. Saab nalja!” Martin oli kohe nõus. Poisid naersid ja asusid tegutsema. Kui ettevalmistused tehtud, istusid nad nagu hiired vaikselt ning ootasid, kes teisest toast kõige esimesena välja tuleb ja vetsu tõttab. Nad passisid kaua, enne kui see oodatud hetk kätte jõudis: uks läks lahti ja teisest toast tuli välja vanaema.

      Ja siis see juhtus. Vanaema prantsatas esikupõrandale kõhuli, nii et terve korter värises. Ta ei saanud kuidagi püsti ja ukerdas naljakalt.

      Mattiast ajas see pilt, mida ta nägi, kohutavalt naerma. Martin aga ei naernud, vaid puges oma tuppa peitu. Seda nalja nautides tundis Mattias, et keegi võttis tal turjast kinni. See oli onu Paul.

      „Mis ma su, raisaga, nüüd teen? Ma viskan sinu ka nurka,” ütles onu väga vihaselt ning samal hetkel lendas Mattias üle vanaema.

      Ta maandus esiku nurka vastu seina. Pea sai haiget. Ta jõudis näha uksel seisvat ema, triikrauajuhe käes. Ema peksis teda pähe, vastu jalgu ja selga – kuhu juhtus. Mattiasele tundus, et peks ei lõpegi. Kui ta enam käsi näo ette tõsta ei jaksanud, ema lõpetas ning läks sõna lausumata tuppa tagasi. Juhe lohises järel. Uks prantsatas tema taga kinni. Alles nüüd tundis Mattias valu. Ta ei suutnud end liigutadagi.

      Martin julges toast välja tulla. „Mattias, kas sul on väga valus?” küsis ta kaastundlikult. „Sul jookseb ka suust verd. Ma toon sulle vett.” Martin pakkus juua ja vajutas märja rätikuga Mattiase kõrgetele vorpidele. Mattias ainult värises ja nuttis. Nad läksid tasakesi oma tuppa.

      Hommikul ärgates tundis Mattias end väga halvasti. Kõik kohad valutasid. Silme ette kerkis pilt õhtul toimunust. Kuna piss oli püksis, proovis ta end üles ajada, et kuivi pükse otsida. Aga end liigutada oli väga valus. Martin magas magusalt. Mattias ei tahtnud teda äratada. Ka teised magasid. Lõpuks raputas ta Martinit õlast: „Martin, tõuse üles, ma tahan ära minna. Tule sina ka!” – „Kuhu, kuhu me läheme?” pomises Martin unesegaselt. „Otsime üles mõned poisid ja…” ei jätnud Mattias. „Mida sa siis tahad, kas liimi nuusutada? Mina ei viitsiks praegu kuidagi minna,” ajas Martin vastu. Ta upitas end istuma ja vaatas Mattiast, kes oli valmis kas või üksi minema. Hinges solvumine ema ja triikrauajuhtme peale, hakkas Mattias endale riideid selga toppima. Martin taipas, et asi on tõsine, ning tõusis samuti.

      KODU JÄÄB SELJA TAHA

      Tänaval oli vaikne, sest linn magas alles. Ainult mõned aknad olid valgustatud. Hulkuvad kassid ja koerad olid