Название | Tänavalapsed. Uus algus |
---|---|
Автор произведения | Tea Kask |
Жанр | Книги для детей: прочее |
Серия | |
Издательство | Книги для детей: прочее |
Год выпуска | 2014 |
isbn | 9789985221372 |
Hommikul ärkasid poisid kõva uksele prõmmimise peale. Martin jooksis avama. Mattias pistis oma väikese näo palitu alt välja ja nägi, et see ei olnud keegi muu kui vanaema. „Näe, hulgused ka koju tulnud. Kas kerjamisest taskud raha täis?” tänitas vanaema. Vastust ootamata kiirustas ta ema tuppa, kust hakkas kohe kiiret jutuvada kostma.
Poisid jäid oma tuppa ootama. Nad lootsid, et ehk juhtub ime ja neid kutsutakse sööma. Oli ju vanaema tulnud kotiga, kus oli kindlasti ka toidukraami. Kuid seda ei juhtunud ja jutukõmin teises toas läks aina valjemaks.
Äkki prantsatas välisuks lahti ja sisse astus kamp poisse. Mattias tundis ära oma vanemad vennad. „Need on ju Mait ja Mikk!” hüüatas ta rõõmsalt. Tal oli neid nähes väga hea meel, sest nad polnud kaua aega kohtunud. Suured vennad, kes olid Martinist ja Mattiasest poole pikemad ja ka vanemad, ei elanud peaaegu üldse kodus. Nendega oli kaasas veel kolm poissi, keda Mattias polnud varem näinud.
Suurtel poistel oli kaasas kotitäis süüa ja ka igasuguseid pudeleid. Mattiasel vajus suu imestusest lahti. Mikk asus kohe süüa tegema. Ta lõikas saia lahti ja praadis viinereid. Nagu muuseas avas ta õllepudeli ja rüüpas lonkshaaval.
„Kas ema on kodus?” päris ta Mattiaselt.
„On jah, tal on onu Paul. Ja vanaema on ka seal,” kostis Mattias. Mikk muutus rahutuks. „Mis kuradi onu Paul? Kes see veel on? Kas peab õhu puhtaks tegema?” kurjustas ta. Mattias sai aru, et Mikk on vihane, ning püüdis asja leevendada. Ta ütles: „Ei, ei, ära tee õhku puhtaks. Ema tahab, et onu Paul siin on. Nad seksisid ka.”
MATTIAS TAHAB TEADA, MIS ON SEKS
„Ei noh, mis sa jamad! Ja sina vaatasid pealt? No nüüd oled siis jupike targemaks saanud,” ütles Mikk. „Kas sa ka tead, mis asi see seks on?”
„Mis asi see siis on?” Mattias tahtis seda väga teada.
Mikk mõtles hetke: „Ma arvan, et kui ma räägin, ei saa sa sellest aru. Seda peab tundma. Ega mina ka ei teadnud, kuni üks tüdruk õpetas. Küll õpid sinagi ja saad teada, mis see on.”
Mattias jäi rahule, sest teda see veel eriti ei huvitanud. Tema pilk jäi hoopis õllepudelile, millest Mikk nii hea näoga jõi.
Ta ei pidanud vastu ja küsis uurivalt: „Kas see õlu on hea?” – „Loomulikult,” oli vastus lühike. Mattias niheles toolil ja poetas: „Kas mina ei võiks õlut juua?” Mikk muutus tõrjuvaks: „Sina ja õlut? Sa saa enne viieseks, siis ehk võid juba proovida.” Mikk tegi väikese pausi ja jätkas siis: „Mina olin vist ka viiene, kui suitsetama ja õlut jooma hakkasin. Võtsin ema ja isa viinapudelist lonksu. Nüüd olen ma kaksteist ja võin kõike juua.”
Mattias polnud rahul sellega, mis vend ütles, ning teatas võidukalt: „Aga mina olen ema voodi jala tagant pudelist rüübanud ja ma nuusutan liimi ka. Luba mul kord rüübata!” Mikk vaatas väikest venda lahkemalt. „No olgu, võta siis, aga ainult natuke, muidu jääd veel täis.”
Mattias pani pudeli suule ning võttis mitu lonksu. Ta avastas, et see polegi nii hea kui limps, ent tegi siiski hea näo pähe ja ütles, et õlu on päris hüva jook.
Varsti tundis Mattias, et õlu tekitab peaaegu samasuguse tunde nagu liimi nuusutamine. Selline soe surin läbis keha. Kuni vend pliidi juures askeldas, pani Mattias veel pudeli suu peale ning rüüpas mitu korda. Mikk märkas seda ja käratas: „Hull oled või, sa hakkad ju oksele!” ja rabas pudeli ära. Mattiast ajas see väga naerma. Ta läks teiste poiste juurde ning muudkui naeris ja naeris. See oli nii nakkav, et teisedki hakkasid naerma.
Kui Mattias oli lõpuks rahunenud, märkas ta, et kõigil poistel on õllepudel käes ja kõik rüüpasid. Ka ema vaatas üle ukse sisse, kuid ei öelnud kellelegi midagi. Mattias ei saanud aru, kas ema on purjus või kaine.
Vahepeal oli Mikk söögitegemise lõpetanud ning tõi poistele praetud viinerid taldrikul lauale. Mattias tundis mõnusalt lõhnava viineri maitset juba suus, sest tema kõht oli väga tühi. Ta sõi mõnuga. Teised jõid õlut, sõid viinereid ja lobisesid mingitest tüdrukutest. Mattias ei viitsinud nende juttu kuulata. See oli tema arvates nii nõme, pealegi ei mõistnud ta sellest midagi.
Mattiase pilk jäi peatuma Martinil, kes istus õlut rüübates teistest veidi eemal. „Martin, mis sul viga on, miks sa ei söö?” küsis Mattias vennale lähenedes. Martinil jooksid pisarad üle põskede. See muutis Mattiase kaastundlikuks: „Miks sa nutad, kas sul valutab kuskilt?” Martin ei vastanud, vaid keeras ainult pea ära. Ta oli väga purjus.
Väike Mattias vaid ohkas, heitis põrandale venna juurde pikali ja uinus. Tugev jutukõmin teda ei seganud.
MATTIASEL JA MARTINIL ON POHMELL
Ärgates tundis Mattias kohutavat peavalu. Tuba oli tühi, ainult Martin magas. Mattias tundis vastikut haisu ja märkas, et Martin oli oksendanud. Tal endal oli aga jälle piss tulnud ja püksid olid loomulikult märjad. Mattias piilus ema toa ukse vahelt sisse. Ka seal magasid kõik. Tühjad pudelid olid laual, kuid voodi jala taga oli veel üks pudel, kus paistis midagi sees olevat. Mattias hiilis vaikselt sisse, võttis laualt sinna vedelema jäänud vorstijupi ja leivatüki, ning läks tagasi Martini kõrvale neid nosima. Kui Martin lõpuks ärkas, imestas ta, et oli oksendanud. Ta läks vannituppa ja pesi ennast puhtaks. Mattias võttis määrdunud lina, keeras selle kokku ja viis esikusse nurka. Nüüd jäi tuppa ainult hais.
POISID LÄHEVAD JALGRATTAID TOOMA
Kui ka Martin oli midagi hamba alla saanud, teatas ta: „Täna toome endale jalgrattad!”
Mattias tundis huvi, kas ka temale. Martin ütles tähtsalt: „Sulle ikka ka, kuidas muidu. Kuid sina saad kolmerattalise, sa ei oska ju veel sõita. Varsti läheme, mul on rattad juba valmis vaadatud.”
Kui Martin oli Mattiase kingapaelad kinni saanud, nad läksidki. Martin läks ühe maja trepikotta. „Ma vaatan, kas rattad on alles. Sina ole siin!” kamandas ta. Mattias kuulas sõna ja seisis ukse kõrvale. Natukese aja pärast tuli Martin rattaga.
„See on sinu oma. Võta ja hakka koju minema, ma tulen järele,” ütles Martin ja kadus uuesti keldrisse.
Mattias imetles hetke kolmerattalist – sel oli isegi pasun peal. Ta hakkas ratast käekõrval lükates kodu poole astuma. Kui ta oli kaks tänavavahet kõndinud, jõudis Martin talle teise rattaga järele. Martin hooples: „Noh, ma ütlesin, et saame rattad, ja saimegi. Istu peale ja proovi sõita!” Mattias istus rattale ja tegi oma esimese sõidu, see aga ei läinud sugugi nii hästi, kui ta lootis. „Mis sest,” mõtles ta, „vähemalt on mul nüüd oma ratas.”
Mattias oli üliõnnelik. Ta jättis ratta trepi ette ja jooksis tuppa. Juba ukselt hüüdis ta võidukalt: „Ema, ema, ma sain jalgratta! Martin tõi mulle!”
Ema vaatas laisalt poja otsa ja kurjustas: „Mis sa, segane, kisendad, mul on niigi paha olla.” Ta ulatas Mattiasele kägardatud rahatähe ja käskis: „Näh, võta see raha ja mine teise majja tädi Vera juurde! Too üks lapik. Täpselt nii küsigi, ta teab küll, mis see on.”
Mattias võttis raha vastu, kuid oli solvunud, et ema ei tundnud vähimatki huvi tema ratta vastu. Ta lonkis trepist alla ja hõikas ratta seljas tiirutavale Martinile: „Tule siia, ma räägin sulle midagi! No tule juba!”
Martin pidurdas just Mattiase ees rattaga nii ägedalt, et pidi peaaegu kukkuma. „Mis on?” päris Martin.
„Näe,