Tänavalapsed. Uus algus. Tea Kask

läksid poodi. Martin oli seal varemgi käinud. Ta teadis, et selle raha eest saab pätsi saia ja rõnga vorsti. Kui nad tagasi rataste juurde jõudsid, võttis Mattias põuest kommipaki, mis tal oli õnnestunud lettide vahel sinna ära peita. Martin ei öelnud selle peale midagi. Ta toppis leiva ja vorsti põue ning nad liikusid edasi.

      Ilmad olid juba jahedad ja Mattiasel hakkasid käed külmetama. Ta tõmbas kampsunivarrukad üle sõrmede ja võttis otsad pihku ning püüdis vennast mitte maha jääda.

      Järsku meenus Mattiasele, et nad olid midagi unustanud. „Martin, kas sa liimi ostsid?” hõikas ta ees sõitvale vennale.

      „Ei ostnud, mul polnud ju nii palju raha,” vastas Martin.

      Mattias mõtles: „Miks ma küll liimi ei võtnud, mis ma rumal, neid komme pidin rabama?” Enam polnud aga midagi teha.

      Onni juurde jõudnud, hiilis Martin onni ukse vahelt arglikult sisse, sest mine tea, äkki on keegi nende elamise endale võtnud. Kuid ei, õhk oli puhas. Poisid tirisid rattad sisse. Istusid juba tuttavatele pakkudele ja asusid toidu kallale. Pärast söömist uuris Mattias oma mänguasju ja tundis rõõmu, et tal neid juba nii palju oli. Nüüd oli ta ka ratta saanud.

      Ilmad läksid järjest külmemaks, sest talv oli tulekul. Päeval käisid poisid kerjamas ning ostsid saadud raha eest toitu ja loomulikult liimi. Ööseks pugesid nad alati oma onni. Et Mattiasel tuli alati magades piss püksi, oli tal väga vastik olla: päeval ei kuivanud enam püksid ära, vahetuspükse aga polnud. Ta oli kogu aeg märg ja tal oli külm. Mattias muutus rõõmsaks ainult siis, kui ta õhtuti onnis liimi nuusutas. See tekitas temas õndsustunde ning sel ajal ei tundnud ta külma ega märga.

      Poisid ei käinud mitu nädalat kodus. Nad elasid oma elu. Ühel hommikul ärkas Mattias külmavärinate peale. Ta lõdises ega saanud õieti rääkidagi. Onni laudade vahelt piiludes avanes aga ilus pilt: sadas laia pehmet lund. Mattias vaatas vaikides langevaid räitsakaid. Martin ringutas ja hõõrus silmi.

      „Martin, vaata õue, lund sajab!” hüüatas Mattias.

      Nüüd jälgis juba kaks silmapaari läbi hõreda laudseina lumesadu. Ka Martin värises. „Kas sul külm ei ole?” küsis Mattias vaikselt.

      „On, mul on hirmus külm. Me ei saa enam siin magada, peame otsima parema koha.” Mattias istus venna kõrvale ja puges palitu sisse. Niimoodi teineteise vastas olles oli veidi soojem, kuid varbad külmetasid. Mattias vaatas Martini paljaid jalgu tennistes: „Su jalad kindlasti külmetavad?”

      Martin vastas, et ta ei võtnud tenniseid magamise ajaks äragi, sest arvas, et siis püsivad jalad soojad. „Mattias, lähme siit ära. Ma tean ühte kohta, kus saame süüa ja terve päeva soojas toas mängida, õhtuks vaatame, kuhu lähme,” lausus Martin otsustavalt. Külmast kanged poisid lahkusid onnist, tänaval sammu lisades hakkas neil veidi parem. Aga Mattiase püksid olid vastikult märjad ja külmad ning jalad ei tahtnud sõna kuulata. Kõrvadki külmetasid, mis siis ülejäänud kehast rääkida. Nad kõndisid, Martin eespool ja Mattias tema kannul.

      Martin jäi seisma ühe madala maja ees, mille ukse kohal oli mingi silt. „Siia lähmegi, ma olen siin varemgi olnud,” lausus Martin ja võttis Mattiasel käest kinni. Trepist üles astudes tundis Mattias venna käe soojust ja mõtles, et Martin on ikka hea vend küll.

      Martin vajutas kellanupule. Uks avanes ning lävel seisid naeratava näoga onu ja tädi. „Palun, lapsed, astuge edasi, meie päevakodu on teile avatud,” ütles tädi rõõmsalt. „Siin esikus võtame jalanõud ja üleriided ära, siis lähme edasi.”

      Kui Martin oli kampsuni seljast ja tennised jalast võtnud, jäi ta paljajalu ja lühikese särgiga. „Mina küll oma kampsunit maha ei võta, mul on niigi külm,” mõtles Mattias. Kingad võttis ta küll ära, kuid tiris oma suurte aukudega sokkidel tervet kohta varvaste peale, lootuses, et ehk hakkab sellest soojem.

      Varsti hõikas tädi: „Poisid, minge nüüd vannituppa ja peske käed seebiga puhtaks! Sööte sooja suppi ning siis saadan ma teid duši alla, sest te olete väga mustad.” Sõna lausumata läksid poisid vannituppa ja lasid soojal veel kätele joosta. Seep lõhnas nii hästi. Kui nad olid oma käed puhtaks pesnud, kutsus tädi neid kööki. Mattias seisatas viivu uksel. Ta ei olnud elus nii ilusat kööki näinud. See võõras tädi ootas neid. Supp auras laual ja leib oli taldrikul.

      Söömise lõpetanud, ütles Martin: „Aitäh, väga hea oli!” Mattias sai aru, et temagi peab niiviisi ütlema, ja kordas venna sõnu: „Aitäh, väga hea oli!” Tädi kiitis poisse ja lausus: „Olge nüüd head lapsed ja minge peske end puhtaks. Riided pange maha, need on nii katkised. Ma annan teile teised. Õues on juba külm.”

      Poisid tegid, nagu kästud. Sooja vee all mõnuledes tundis Mattias, et ta pea sügeleb hirmsasti. Ta kraapis ja nühkis seda sellise mõnuga, et Martin käratas: „Mis sa kratsid kogu aeg oma pead? Sul on nagunii täid. Kui sa niimoodi kraabid, läheb su peanahk katki nagu minul.” Ta kallutas oma pea Mattiase poole. Mattias vaatas ja nägi, et venna pealael on siin-seal veritsevad kohad ning peaaegu iga juuksekarva küljes sibavad pisikesed putukad.

      „Kas need ongi täid?” küsis Mattias.

      „Jah, nagu sa ise ei teaks. Ema ju nokkis neid ka sinu peast,” ühmas Martin närviliselt. Mattias arvas, et vennal on vist peavalu, miks ta muidu nii tige on. Ta ei pärinud enam midagi, kuigi talle ei meenunud, et ema oleks tema peast kunagi midagi otsinud.

      Varsti olid poisid puhtad ja ilusti riides. Nad juhatati ühte suurde tuppa, kus oli ka teisi lapsi. Mattias nägi seal tuttavaid nägusid tänavalt, kuid ta ei teinud neist väljagi. Laual oli palju pildiraamatuid. Mattias võttis ühe neist ning hakkas sirvima, justkui selle vastu huvi tundes. Teda huvitas aga hoopis see ilus elamine. Ta ei olnud veel kunagi näinud nii palju ilusaid asju ja nii puhast kodu. Poisil tekkis korraks tunne, et siia tahaks ta jäädagi.

      Päev möödus kiiresti ja peagi oli õhtu käes. See tähendas, et oli vaja ära minna, ööseks ei saanud nad jääda. Üksteise järel hakkasid lapsed ilusast ja soojast kodust lahkuma.

      Kui nad jalanõusid jalga panid, hõikas tädi Mattiasele ja Martinile: „Oodake, ma saan teile joped anda!” Ja juba ta tuligi, kaks kapuutsiga jopet käes, ning aitas need vaikides poistele selga. „Nüüd on teil soojem. Kodus öelge emale, et ta teie pead puhtaks teeks. Teil on pead täisid täis.” Tädi jäi poisse uuriva pilguga vaatama ja küsis: „Kas teil on ikka kodu, kuhu minna?”

      Mattias lõi pilgu maha, kuid Martin seletas: „Jaa, meil on kodu küll, kuid ema joob koos võõra onuga. Ta on mitu korda lubanud joomise maha jätta, kuid joob ikka edasi.”

      Tädi vaatas poisse mureliku näoga, enne kui lausus: „Minge täna siiski kindlasti koju, seal on ikka soojem kui õues. Ehk on täna selline ilus päev, ja ema on kaine, või ehk on see päev homme. Proovige emaga veel rääkida.”

      Martin tänas kõige eest ja poisid asutasid minekule.

      „Nägemiseni!” hõikas tädi. Poisid vastasid samaga. Uks sulgus nende järel ja poisid seisid trepil, kõrvus helises veel tädi öeldud „Nägemiseni!”.

      Endiselt sadas pehmet laia lund ja tänavalaternad saatsid laiali valguskiiri. Martin astus tänavale, vend tema järel. Mattiasel hakkas endast nii hale, et silmist veeresid üle põskede soolased pisarad suunurkadesse, kust ta need suhu limpsas. Kohutavalt kahju oli ilusast soojast kodust ära tulla. Ja see oli hea, et neil nüüd soojad riided seljas olid, ainult uusi jalanõusid polnud tädil anda olnud.

      Mattias vaatas venna poole. Martin polnud sõnakestki poetanud ja Mattiasele tundus, et vendki nutab. Martin märkas väiksema pilku, pühkis varrukaga nina ja lausus trotslikult: „Mis sa vahid! Ja kuhu me nüüd ööseks läheme?” Mattias mõistis, et ka vend oli nutnud. Ta pakkus: „Lähme siis koju. Äkki on ema kaine. Aga enne astume onnist läbi, ma võtan oma mänguasjad. Ja viime rattad ka koju.” Martin oli nõus. Esimest korda tundis Mattias, et ta sai vennale toeks olla.

      Kui