Tänavalapsed. Uus algus. Tea Kask

unistas oma mänguasjadest, mis tal Keni juurde olid jäänud. Ta jõudis ka mõelda homsele päevale ja tuttavale tänavanurgale, siis võttis võimust uni.

      KERJUSVENNAD SATUVAD POLITSEI KÄTTE

      Poiste elu veeres muutusteta, kuni nad ühel hommikul märkasid politseiautosid liikumas.

      Mattias vaatas neid ja mõtles, kui ilusad need on – tuled katusel ja kiri uksel. Nii ei pannudki ta tähele, kuidas mundris onu äkki tema ette ilmus.

      „Mis sa, poiss, siin teed? Kas kerjad?” esitas politseinik äkilise küsimuse. Mattias mõtles hetke ja tegi siis kiire liigutuse põgenemiseks, kuid politseinik haaras tema kraest nii tugevasti kinni, et ta pidi peaaegu kukkuma.

      „Näe, ise nii pisike põnn ja juba nii kiiresti jooksu pistmas. Ei lähe kuskile, tuled minuga kaasa,” lausus politseinik ja tiris Mattiast lähedal seisva politseiauto poole. Mattias jõudis veel näha, et Martinit pole enam kusagil ja et teisedki poisid olid kuhugi kadunud. Nüüd tuli Mattiasele meelde, kuidas vend oli teda õpetanud: „Kui politseinikku näed, pead kohe kiiresti peitu jooksma.” Ta oli õnnetu, et venna õpetus tal meelest oli läinud.

      Kui politseinik oli Mattiasel juba autosse käskinud istuda, ilmus nurga tagant Martin. Ta jooksis auto poole ja karjus: „Ärge viige teda ära, ta on minu vend!” Politseinik seisis rahulikult auto kõrval, kuni Martin auto juurde jõudis. „Istu siis sina ka venna kõrvale, kui nii on,” ütles politseinik, sulges Martini järel ukse ja istus rooli. Keegi ei paotanud sõnakestki.

      Poisid sõidutati politseijaoskonda. Nad viidi läbi mitmest ruumist, kuni nad ühes toas toolile istuma käsutati. „Istuge ja oodake!” ütles politseinik karmilt.

      Mattias ei julgenud iitsatadagi. Martin oli samuti vait kui hiir.

      Varsti ilmus poiste ette naispolitseinik.

      „Appikene, naine ja politseinik!” mõtles Mattias.

      „No, poisid, kas me räägime ka, miks te tänaval olete? Teiesugused peavad ju kodus olema,” alustas naispolitseinik. Martin ja Mattias vaikisid.

      „Kas te ei oskagi rääkida?” – „Me tulime ainult korraks tänavale. Mõtlesime, et proovime ka raha küsida nagu teised. Meil on kodus vähe süüa,” alustas Martin, „ema kasvatab meid üksi, isa meil ei ole. Õhtul läheme koju.” Mattias kuulas ja mõtles, et küll Martin on ikka osav: valetab nii ilusasti, et hakkab või ise nutma. Politseinikutädi jätkas: „Ja kas saite ka midagi? Laduge oma taskud tühjaks!” Poistel ei jäänud muud üle kui kuuletuda. Martin ladus raha lauale. „Näe, isegi Soome marku oled saanud. Sa vist ei tea, et välismaalasi ei tohi tülitada.” Seejärel pöördus politseinik Mattiase poole: „Mis sa nüüd kohmitsed, pane kõik lauale, mis sul taskus on!” Mattiasel aga oli raske raha välja võtta, nii et liimituub sinna alles jääks. Selle oli ta eile endale hankinud ning kahju oli ära anda. Lõpuks õnnestus siiski kroonid pihku saada ja lauale panna. Raha oli neil seekord vähe, sest oli ju alles hommik.

      Politseinik küsis poiste nimed ja koduse aadressi ning pani need kirja. Kõike rääkis Martin kui suurem. Pika vestluse peale küsis politseinik: „Kas ema ka teab, et te kerjamas käite?” Martin vastas: „Ei, ema ei tea midagi, me ainult vahel käime. Kui ta teaks, annaks meile kere peale.” Mattias hakkas toolil nihelema, muigas ja mõtles endamisi: „Miks ta küll ei võiks öelda, et ema on kogu aeg purjus? Ja veel võiks ta öelda, et ema võttis ükskord meie kerjatud raha ära.” Kuid Mattias oli vait, sest küllap vend teadis, mida räägib.

      Lõpuks lausus politseinik: „Täna viin ma teid koju. Vaatame, kas teie ema on kodus.”

      Poisid järgnesid talle. Autos hakkas Martin politseinikku paluma: „Ärge koos meiega tuppa tulge, me ei taha emale pahandusi! Me lubasime head poisid olla.” Ta jätkas juba nuttes: „Me lubasime, et me enam tänavale ei lähe. Palun, teeme seekord nii!” Ise nuttis ta seejuures südantlõhestavalt. Mattias arutles endamisi, et ega Martin ometi tõsiselt räägi, tema küll ei tahaks koju jääda.

      Kui politseiauto nende suure maja juures seisma jäi, ütles naispolitseinik: „Olen ka ise ema ja tean, et ema süda valutab alati oma laste pärast. Julgen vastu võtta teie lubaduse, et enam te tänavale ei lähe. Lipake nüüd tuppa, peske end puhtaks, vahetage riided ja olge emale head lapsed!”

      Martin pühkis kiiresti pisarad ja läks tänusõnu öeldes autost välja. Mattias aga venitas meelega, sest ta tahtis, et naabrid näeksid, kui ilusa ja uhke autoga neid koju toodi. Pärast unustas isegi tänamast, lõi ainult autoukse kinni ja järgnes vennale. Politseinik lehvitas neile ja sõitis edasi. Mattias ei tahtnud koju minna ja keelitas venda: „Ärme lähme koju! Seal ei ole midagi süüa ja nagunii on ema purjus.” Martin oli aga kindel: „Praegu lähme koju. Ja kui seal kõik vanaviisi on, siis laseme jalga.”

      Poisid läksid trepist üles. Mattiase viimane mõte oli: „Oleks see uks ometi kinni.” Martin vajutas lingile ja uks avanes. Vaikselt tuppa hiilides tundis Mattias ninna tungivat tuttavat lõhna, mis tuli ema laual ja vanaema voodi jala taga seisvatest pudelitest.

      Köögis ei üllatanud neid miski, siin polnud midagi muutunud: mustad toidunõud laual ja tühjad pudelid põrandal. Vaikne oli. Poisid piilusid ema tuppa ja nägid, et ema magas diivanil. Vanaema kodus polnud. Mattias uuris just ema laual olevat tühja pudelit, kui kuulis äkki: „Noo, hulgused ka koju tulnud?” Mattias ehmatas seepeale nii, et lausa hüppas. „Minge kööki, peske toidunõud ära ja pühkige põrand puhtaks!” kõlas ema käsklus. „Mattias, otsi endale teised püksid, sa haised rõvedalt!” Poisid kuulasid sõna ning asusid kohe tegutsema. Neil oli hea meel, et ema oli kaine.

      POISID SAAVAD ENDALE UUE ISA

      Mattias ja Martin olid koristamise peaaegu lõpetanud, kui korterisse astus võõras mees nagu oma koju ja küsis: „Kus teie ema on?” Martin näitas käega toa suunas ning mees astus poistest välja tegemata tuppa.

      Mattias hiilis ukse vahelt. Võõras onu võttis kotist välja vorsti, leiva ja suure valge pudeli. Ema muutus rõõmsaks ja küsis naeratades: „Kas sa minu poisse ka nägid?” Võõras mees vastas midagi, kuid Mattias ei kuulnud, mida, sest samal hetkel kamandas ema: „Poisid, tulge siia!”

      Martin ja Mattias läksid. Ema teatas: „See on onu Paul. Ta hakkab meie juures elama ja te peate tema sõna kuulama. Onu Paul on nüüd meie uus issi.” Hellalt võõrast meest silitades lisas ta: „See suurem on Martin ja väiksem on Mattias.”

      Mees vaatas korraks hindaval pilgul poisse ning hakkas siis hoopis muust emaga rääkima. Et uus issi ja ema poistest rohkem välja ei teinud, läksid nood kööki uurima, kas külmkapis ka midagi leidub. Kõht andis endast märku, sest see onu toodud vorst seal teises toas lõhnas nii hästi. Kuid Mattias teadis, et seda ei tohi küsida – see vihastaks ema.

      Õnneks oli külmkapis kanamune ja isegi margariinikarp. Martin asus kohe tegutsema ning varsti oli söök valmis.

      Kui poisid olid söömise lõpetanud, kuulsid nad toast valju jutukõminat. Mattias läks ukse vahelt piiluma, ega ema ole uue isaga äkki juba riidu läinud. Õnneks oli asi aga hoopis vastupidi, emal oli väga lõbus, sest onu Paul pistis talle võileivapalukesi suhu. Mattias poetas end vaikselt tuppa põrandale istuma, sest telekast tuli parajasti paugutamise ning autodega tagaajamise film. Ta isegi ei märganud, millal ka Martin end tema kõrvale istuma sättis. Poiste pilgud olid nii telekas kinni, et neil polnud aega jälgida, mis diivanil sünnib.

      Alles siis, kui ema hakkas häälitsema ja kõvasti hingeldama, pööras Mattias pead. Ta nägi, et võõras onu oli ema peal, mõlemad olid ihualasti ja liikusid kuidagi imelikult. Mattias arvas, et onu tahab ema ära lämmatada, ja kargas püsti, et appi minna. Martin haaras Mattiasel käest: „Ära sega, nad seksivad!” Mattias võpatas ning pilku emalt pööramata mõistis, et kui vend juba nii arvas, siis pole tal neid tõepoolest vaja segada. Seda enam, et ka ema paistis rahul olevat. Mattias mõtles, et Martin on ikka tark küll, kui teab nii paljusid asju. Ta puges vennale